Adam Smith kirjutas: tootmise ainsaks eesmärgiks on tarbimine. Ta tegi seda aastal 1776. Praegu, 232 aastat hiljem on eestlased lisamas sellele uut põhitõde: elu ainsaks eesmärgiks on tarbimine. Kui me ei tarbi kõike seda, mis on toodetud, variseb meie tarbimisühiskond kokku. Nii lihtne see ongi.
Seejuures on suur osa tänapäeva majandusest suunatud inimlikele nõrkustele, tervist kahjustavatele kommetele ning kindlusetusele. Kasiinod. Alkohol. Suitsetamine. Kiirtoit. Mood. Soov olla naabrist parem. Soov olla maanteel kõige kiirem. Rahakoti paksuse põhjal koostatud pingeread. Et majandus kokku ei kukuks, ei saa meeletu tarbimisriigi valitsus majanduse arengut takistada. Seda juhul, kui valitsust hinnataksegi peamiselt majanduskasvu ning ühiskonnagruppidele antud majandusliku heaolu valmislubaduste järgi. Aga täpselt nii ju me valitsust hindame.
Juba 9 aastat me mõtleme, mis on Eesti Nokia. Aga mida me üldse mõtleme Nokia all? Kas mingit Eesti oma toodet või leiutist, mida kogu maailm soovib osta ja selle tulemusena meie tarbimisühiskond saab edukalt uue puhangu tiibadesse – uued kasiinod, kallimad riided, rohkem iluoperatsioone?
Kogu maailm on muutumas. Inimeste põhivajaduste täitmiseks vajalik toit, transpordiks vaja minev kütus ja eriti jahedamas kliima kütteks ja valgustuseks kuluv energia muutuvad järjest kallimaks. Pole kindlalt teada, kas globaalsed kliimamuutused on peamiselt inimtekkelised või mitte, aga lähtutakse printsiibist ‘parem karta kui kahetseda’ ning maksustatakse kasvuhoonegaasid. Üha rohkem lähevad hinda puhtad mageveevarud, samuti puhas õhk. Lisaks muutub üha keerulisemaks hallata kõiki loodud kemikaale, millest paljude mõjudki on teadmata.
Kui analüüsida Eesti hetkeseisu, siis on meil kõik eeldused püsimajäämiseks sellises muutvas maailmas: väga suured maa- ja metsaressursid ühe inimese kohta, sealhulgas suur haritava maa osakaal; suured põhjaveevarud, võrreldes maailma paljude piirkondadega väga väikesed suurte looduskatastroofide ohud (maavärinad, vulkaanipursked, maalihked, üleujutused), tuuleenergiaressursid (mida oleks vaja õppida edukalt akumuleerima) jne. Globaalsete kliimamuutuste prognoositud mõjud Eesti majanduselule ja inimeste igapäevaelule on suhteliselt väikesed, osa neist võib pidada isegi positiivseteks. Meil on loomulikult ka probleeme, mille oleme ise tekitanud – näiteks põlevkivi keemilise töötlemise jääkide keskkonnamõjud, mida mina pean Eesti peamiseks keskkonnaprobleemiks – aga mitte midagi ületamatut, kui loogiliselt mõelda ja tegutseda. Meie lähtepositsioon on võrreldes enamiku maailma riikidega väga palju parem.
Kui me ehitaksime oma mõtteviisi üles selle põhjal, et me ei torma mõtlemata järele domineerivatele trendidele, vaid oskame analüüsida ja ette ennustada tulevikuühiskonna vajadusi ja põhimõtteid – siis oskaksime ka suunata Eesti tehnoloogilist arengut.
On valdkondi, mida arendades on võimatu mööda panna. Nende hulka kuuluvad näiteks energiasäästlikud ja ohtlike kemikaalide vabad hooned, teaduspõhised uute ravimeetodite ja ravimite arendused, alternatiivenergeetika, kohalikele vajadustele ja võimalustele põhinevad keskkonnatehnoloogiad jne. Olles ehitanud vastavad kompetentsid üles siin Eestis tekib nende järele üsna kiiresti ka rahvusvaheline nõudlus.
On täiesti uusi valdkondi, mis on kogu maailmas veel loomisjärgus. Näiteks puuduvad efektiivsed inimlike nõrkuste ja stressi vastu suunatud lahendused. Probleemide teadvustamine toimub isegi laulude kaudu – kui ikka kellegi arvates on tõesti väikelinnade lemmikspordialaks meeleheide, siis on midagi väga valesti. Oleme mattunud ja hakanud siiralt uskuma väärtushinnanguid, mille hulka kuuluvad beibekultuur, hängimine, poekartulid (kooritud!) ja kõik muu, mis on naabrist parem. On olemas (veel) väga palju inimesi, kes säilitavad teistsugust mõtteviisi ja püüavad seda ka oma lastele edasi anda, aga agressiivsete üha mõttetumate asjade tarbimisele suunatud meediarünnakute taustal on neil järjest raskem…
Oleme rääkinud abstraktselt, et meil on vaja rohkem insenere ja doktorikraadiga teadlasi. Vähem aga oleme süüvinud sellesse, kas ja kuidas me tahame suurendada olemasolevat õpet või suudame ka panna aluse uute tulevikutehnoloogiate arendamisele, koolkondade tekkele ja õpetamisele. Aga veelgi olulisem – oleme ise ära kadunud, rämpsmeedia ja asjade ostuga kaasneva prügi alla maetud ning ainult mõneks üksikuks hetkeks, näiteks laulupeoks, suudame oma pead veel välja pista.
Filed under: Eesti, Eluviis, Energia, Keskkond, Teadlane ja insener, Tervis |
Keskkonnaabi 
“prügi alla maetud” – väga õige väljend, tegelt ongi hing prügi alla maetud, kõik algab vast sealt, a kuidas hing puhtaks saada? kuidas panna inimesi enda sisse vaatama, seal revideerima, hingeprügi hingeprügilasse vedama? kuidas tuua eetilised põhiväärtused välja varjusurmast? ehk on mujalt maailmast õppida, kus kapitalismi (ja muude asjakultuste) lastehaigused läbi põetud?
–Priit
Väga hea artikkel. Olen täiesti nõus, eriti just sellega, et inimestel on palju vaimset arenguruumi, näiteks inimlike nõrkuste ja stressi vastu. Kogu selle tohutu tehnilise arengu juures pole sugugi kindel, et läänemaailma inimesed on keskmiselt õnnelikumad kui keskajal või Vana-Kreekas. Viimasel ajal olen päris mitu korda sattnud Travel Channeli pealt nägema, kuidas külastatakse mingeid Lõuna-Ameerika või Okeaania suhteliselt kõrvalisi algelisi külasid ja saatejuht ütleb lõpuks, et hoolimata oma “viletsast” ja lihtsast elukeskkonnast on need inimesed kõige õnnelikumad keda ta näinud on. Siin on mõtlemisainet … Kogu selle teemaga seoses meenub kunagi ammu loetud Clifford Simaki novell “Shotgun Cure”, mis on täiesti asjakohane tänapäeva ühiskonnas. Soovitan.
Ma ei ole päris nõus sellega, et puuduvad “efektiivsed inimlike nõrkuste ja stressi vastu suunatud lahendused”. Inimhing, mul on tunne, ei ole viimastel aastatuhandetel oluliselt muutunud. Meetodid inimnõrkuste ja stressi vastu on täiesti olemas. Kuigi praegu domineeriva paradigma raames on nad paraku surutud põrandapragudesse ning ala- ja naeruvääristatud. Siiski ma usun, et senise hedonistliku paradigma murdumine on juba alanud. Ma olen kuulnud initsiatiivist nimega Õnne Instituut, mida veab riigikogu liige Ott Lumi. Nad püüavad just murendada senist rahakotipõhist lähenemist õnnele.
Kuid, hüva, see ei ole selle diskussiooni põhifookus. Mõtteviise ehitavad üles mõtlejad. Käesoleval ajastul finantseeritakse mõtlemistegevust peamiselt läbi haridus- ja teadusmeetmete. Niikaua, kuniks räägitakse sellest, kui vähe meil on tippinsenere ja teadlasi (silmas peetakse muidugi neid, kes mõtleks välja uue Eesti Nokia või muu tehnilise imevidina) ei murdu senine tehno-tootmise-shoplemise paradigma.
PS. meil on teadlasi viimastel andmetel liigagi palju. Eriti neid keskmikke.
Soovitan vaadata 20 min videot “The Story of Stuff”. See teeb kohe kogu selle tarbimise vajalikkuse ilusti puust ja punaselt selgeks. http://www.storyofstuff.com/
Ka minu arust väga hea artikkel!
Tihti kalduvad nii ajakirjanikud ja isegi riiklikud uuringud koostama kõiksugu edetabeleid kus “võitja” on ikka kõige rikkam, kõige “edukam”, kõige rohkem tarbiv riik, kõige vähem liiklusavariisid tegev vms riik. Eestlaste jaoks on alati tähtis olla ees Lätist ja Leedust….aga mõelgem korraks sellele. See on ju täiesti absurdne, elu ei ole ju sport, kui meil sureb liikluses keskmiselt 1 inimene päevas, siis on täiesti ükskõik, et Lätis sureb neid x arv rohkem ja Soomes y arv vähem!
Siin minu pikem postitus sellest teemast: http://mridala.blogspot.com/2008/04/elu-ei-ole-sport.html
Mis puutub “Eesti Nokiasse”, siis IT alaselt aitame me seda otsida MicroLinki inkubaatoris, http://inkubaator.microlink.ee. (Sorri varjatud reklaami pärast. 🙂
Lisaks IT-le tundub praegu hoopis lihtsama variandina, et paneks kogu meie põhjaranniku tuulikuid täis, tõmbaks Nord Streami asemel ühe alalisvoolu kaabli Saksamaale ja siis lihtsalt müüks x kr/kWh.