Euroopa vajab maagaasi nagu õhku ja vett. Juba ollakse sõltuvuses Venemaa maagaasist ja sõltuvus järjest suureneb. Saksamaa ja tema naaberriigid ootavad Nord Streami kui õnnistust, küll ajutist, aga ikkagi.
Samal ajal räägitakse kogu maailmas ‘elutsükli analüüsist’, mis sisaldab keskkonnamõjude hinnanguid alates tooraine kasutuselevõtust toote valmimiseni ja kõige lõpuks selle prügilasse jõudmiseni või keskkonnaemissioonideni. Selle kontseptsiooniga seoses võtavad Euroopa Liidu riigid vastutuse ka Venemaal maagaasi tootmisel ja transpordil tehtavate keskkonnakahjude eest.
See on teema, millest keegi ei räägi. Üks väheseid, kes seda teemat puudutab, on ajakirjanik Grigory Pasko. Mõjud nii keskkonnale kui inimestele on Venemaal sellised, millega ei nõustuks ükski Euroopa Liidu riik. Aga see pole ju probleem, kui gaas hakkab torust tulema? Jah, kui keegi vajab seda gaasi kui eluks ühte tähtsamat toorainet, siis hiilitakse probleemi püstitusest kõrvale. Keskkonnaprobleemid Venemaal ja maagaasi kasutuse tulemusena suurenevad süsinikdioksiidi emissioonid vajavad hinnangut. Kas meie ja naaberriikide eurosaadikud tunnevad vajadust ja suudavad sellele tähelepanu juhtida?
Kindlusetus keskkonna suhtes on omane ka uute maardlate kasutuselevõtule. Barentsi mere Venemaale kuuluva sektori keskosas avastati 1988. aastal üks maailma suurimaid gaasimaardlaid, mis nimetati saksa emigrandi järeltulija geofüüsik Stockmanni järgi Shtokmani maardlaks. Hinnangulised varud on 3.2-3.7 triljonit kuupmeetrit gaasi ning üle 31 miljoni tonni gaasikondensaati. Näitlikustades piisab varudest kogu Euroopa Liidu varustamiseks gaasiga 7 aasta jooksul.
Kuna tegemist on ekstremaalsete arktiliste tingimustega ning merepõhja sügavus on 320-340 meetrit, siis on jõutud kasutuselevõtuplaanide realiseerumiseni alles praegu. Uuringute ja tootmise ainulitsents on antud Gazpromi tütarfirmale Sevmorneftegaz. Maardla kasutuselevõtu infrastruktuuri rajamise ja ülalhoiu esimese faasi läbiviimiseks (tootmisvõimsus 23.7 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas) moodustati Shtokman Development Company, mille aktsiatest 51% kuulub Gazpromile, 25% prantslaste Totalile ning 24% norralaste StatoilHydrole. See firma võtab enda kanda kõik tootmisega seonduvad finantsilised, geoloogilised ja tehnilised riskid ning suhted Sevmorneftegaziga on reguleeritud lepinguga. Järgmistes faasides on plaanis tootmismahtu suurendada üle 70 miljardi kuupmeetrini aastas. Erinevail hinnanguil on maardla kasutuselevõtu arenduskuludeks 12-20 miljardit USD.
Algne plaan oli gaas veeldada ning transportida laevadega USA-sse, hiljem otsustas Gazprom, et parem lahendus on enamus sellest müüa Euroopasse Nord Streami kaudu.
Filed under: Energia, Gaasitoru, Keskkond, Läänemeri, Uncategorized | 3 kommentaari »