Müügis on 16-tolline LCD-teler Philips, mille poehind on 7499 krooni. Oksjonihind on hetkel 279.99, aga sõnumi hind on 15 krooni, kes aga ‘soodushinnaga’ hulgi sõnumeid ette välja ostab, sellel 7.70. Seega on teleri eest makstud juba vähemalt 24000 krooni (kuna iga sõnumi järel kasvab hind 9 sendi võrra). Pakkumine kestab. Hiigelkasum korraldajatele ja sõnumisaatjate kollektiivne lollus.
Süsteem on lihtne: kui keegi paari minuti jooksul, mis ekraanil tiksub, üle ei paku, saad asja endale poehinnast tavaliselt mitukümmend korda odavamalt. See väike summa polegi tähtis – tähtis on see, kas just sinul veab või mitte. Korraldaja jaoks ei oma müügist saadav tulu samuti mingit erilist tähtsust – tähtis on see, kui palju sõnumeid saadetakse.
Milles aga seisneb vedamine? Lihtsalt kui sõnumisaatjad arvutavad kokku, kui palju korraldaja tulu saab, siis ühel hetkel ilmselt kargab hing täis. Või tuleb mõistus pähe. Või saab mobiili krediit otsa. Või ei viitsi enam.
Samas on nn kindlameelseid strateege, kes ’investeerivad’ – nende mõtteviisis on võimalus saada 7499 kroonine teler kätte näiteks 3850 krooni eest ka suur võit. Nemad on pidevalt telefoni taga ja saadavad, saadavad, saadavad – kohe, kui keegi üle pakub. 3850 krooni eest saab saata 500 sõnumit lootuses, et teised näevad – see pakkuja on järeleandmatu, ja loobuvad. Kuni ilmub keegi samamoodi mõtlev konkurent ja hakkab ostu ‘üle lööma’. Need on hasartsed mängurid, kes ilmselt oskavad süsteemi uudsuse pealt ka midagi teenida ja kes sekkuvad hetkel, kui hind on juba piisavalt suur.
Kaotajateks aga on lihtsameelsed ja naiivsed, kel krediiti vaid mõne või kümnekonna sõnumi jaoks ning kes mõtlevad – äkki just minul ja just täna veab. Niikaua, kui selliseid naiivseid leidub, kestab ka see mäng kasumlikult edasi – kui jäävad alles vaid hasartsed pakkujad, siis viivad nad üksteist varsti paratamatult pankrotti. See omakorda muidugi võimaldab jällegi uutel osalejatel ‘õnnepakkumisi’ teha, nii et mõnes mõttes suletud ring, mis võimaldab tegijatel veel pikalt kasumeid teenida.
On ka üksikuid oksjoneid, mis jäävad miinustesse – näiteks mobiili lõpphinnaks on jäänud alla 3 krooni, kuid need näited valavad õli tulle ning uusi üritajaid tuleb juurde.
Ilmselt suretab sellise ülikasumite teenimisvõimaluse Eestis välja hoopis analoogsete tegijate kiire turuletulek pisut soodsamatel tingimustel (näiteks väiksem sõnumihind) või tegevuse tunnistamine hasartmänguks ja selle piiramine.
Kirjutamise ajal tõusis teleri hind 296.10-ni, seega saadeti vahepeal 179 sõnumit… Korrutage ja mõelge järele. Üldise kommentaarina on Eestis tekkinud ‘profid’, kes pakkumistega tegelevad ning ‘õnneotsijate’ võimalused, kes üksikuid sõnumeid saadavad, on väikesed ja järjest kahanevad, samas tegijate kasum on tõusuteel.
Jama on muidugi selles, et pakkuda saavad ka alaealised. Ütleme näiteks, et 12-aastasel lapsel õnnestub osta 7500 krooni maksev televiisor kokku paarisaja krooniga, nii teenib ta näiteks rohkem kui vanemad kogu kuu jooksul tööl käies… Reeglid ütlevad, et kui lapsel on vanema või hooldaja luba, siis ta tohib osaleda. Ning kui laps läheb vanemate juurde ning räägib oma loo, siis loomulikult selline luba antakse – esimese võiduni aga saab toimetada ju salajas. Öelge nüüd, et selline võimalus ei tekita sõltuvust, eriti noortel! Vanemad rõõmustavad, et laps on geenius – niikaua, kui kulud hakkavad tulusid tunduvalt ületama…
Filed under: Eesti, Eluviis, Muud huvitavat |
Keskkonnaabi 
Jah, ainult negatiivselt saab ka vaadata asja. Aga laod rohkem mängu, nii pool hinda saad asja endale 🙂
Ei pruugi saada. Jälgisin ühte pakkumist, kus keegi Rissu umbes tund aega pakkus, oma 100 sõnumit oli küll. Siis aga tuli teine ‘proff’ ja lõi sama meetodiga (lihtsalt saatis kohe iga Rissu sõnumi järel oma sõnumi umbes 10 korda) eelmise ’investori’ üle. Nii et ei ole see nii, et panen pool raha ja saan kindlasti endale…
Ei maksa lollideks sõimata. Iseenesest on idee lihtne ja geniaalne ning ei sunni midagi sadu ja sadu sõnumeid saatma. Peab lihtsalt oskama ajastada ja õnne peab ka olema.
Üks mu tuttav omastas hiljuti sealt sendioksjonilt ühe sõnumiga (!) 5000 maksva muusikakeskuse. Pole paha, ütleks. Korraldajad said muidugi 3x kordse kasumi, aga kadedus ei tohiks siiski hauda ajada.
Ega korraldajad selles süüdi pole, et mingid idioodid sadu sõnumeid saadavad.
See ‘oskus ajastada’ on ikkagi ainult vedamine, ning varsti on igalühel selline legendaarne tuttav. Kui inimesel tõesti veab ja ta ei hakka oma õnne palju kordi rohkem proovima, siis on tegemist lihtsalt vedamisega. Siiski on tegu hasartse mänguga, kus ka alaealised saavad osaleda – ning see ei ole normaalne. Pikemas perspektiivis kaotavad 99% mängijatest.
Kui see leht käima tõmmati alguses oli seal oluliselt vähem kasutajaid ja õnnestus kümne sõnumiga endale 3000.- digikaamera saada. Ja raudselt, rohkem ma oma õnne ei kavatse proovida. Siiski, oli tegu suures osas õnnega.
päris hea jah. hetkel müüakse 13 000 eegust telekat juba 80 000 krooni eest.
http://www.sendioksjon.ee/?,643
mina raiskasin 1000kr ja ei saand midagi, niiet nemad võidavad igatahes.