Infoajastu (mõttetud?) valikud: 170 ajakirja Selveri riiulil

Täna peale tööd veetsin pool tundi Selveri ajakirjade riiuli juures ning otsisin-uurisin keskkonna- ja teadusajakirju. Kogu selle aja jooksul, mil kauplus külastajatest tulvil, eemaldas üks teksatagis noormees TV nädalakava ja punase jakiga keskealine naisterahvas pistis korvi Ristiku ristsõnad. Üks inimene (=mina) uuris keskkonna- ja teadusajakirju, spetsiaalsele riiulile pandud Liis Lassi keegi isegi ei vaadanud (=peale minu, kes ülevaadet tegi). Kokku oli riiulitel 170 erinevat ajakirja, kusjuures keskkonna- ja teadusajakirjade leidmiseks tuli kükakile laskuda ja sorteerida vähem nähtavaid riiuleid.

Kui taasvabaduse algaastail piiluti National Geographicut aukartustärava, kuid rahaliselt mittelubava pilguga, siis nüüd kehtib nii Eesti kui välismaa ajakirjade puhul lihtne loogika: 0.5 krooni – 1 kroon lehekülje eest, kusjuures suur osa lehekülgedest on lausreklaam. Horisont ja Tarkade Klubi olid juba tuttavad, seevastu tõlkeajakirjale Geo ning loodusfotode ajakirjale Lofo jäi pilk peale esmakordselt. Venekeelne Nauka i Zhizn maksis koguni 125 krooni, eksklusiivne lõbu.

Rootslased nimetavad ajakirjade sirvimist enne ostmist isegi varguseks, aga minu arvates peaks teadma, mida ostan. Olen välja töötanud enda jaoks nii palju veebiallikaid keskkonna-alasteks uudisteks, et ei pidanud kulutuse tegemist otstarbekaks – ka Eesti ajakirjadest on suur osa tõlkeartiklid, lisaks anname ju ise välja Novaatorit Äripäev-online’i raames, mis jälgib kõiki peamiseid teadusuudiste portaale ja kanaleid.

Kohutavalt huvitav oleks teada saada, kui palju ajakirjade tiraazhidest ikkagi ostjateni jõuab. Kindlasti antakse reklaamide tellijatele trükiarv. Igal juhul Selveris nähtu küll optimismiks põhjust ei anna. Arvestades internetist kättesaadavat infot ja keeleoskust ei pidanud ma vajalikuks kulutust ajakirjadesse teha ning kardan, et minusuguseid võib olla päris palju…