Postimees on esiplaanile tõstnud Linköpingi ülikooli doktorandi doktoritöö, mis väidab, et Eesti põlevkivitööstus on sotsialistliku mineviku jäänus, millest on kohane kiiresti vabaneda. Ma ei kahtle, et välisriigi noorteadlase uurimustöös võib olla ka huvitavaid arenduskäike, kuid käsitleda seda pealkirja all ‘Eesti peab põlevkivisõltuvusest vabanema’ ning teha sellest majanduslehekülje esikaaneuudis on küll küsitav.
Miks ma seda väidan? Töö järeldused võiksid olla kohased juhul, kui nafta hind enne selle varude lõppemist ei muutuks. Lugeda aga ilmselt juba pool aastat tagasi valminud töö järeldusi tänases kontekstis, kus nafta hind on tõusnud lakke ja prognoosid on vaid tõusvas joones, on selge – selle doktoritöö mitmed järeldused on tänaseks juba vananenud, sest ei osanud arvestada võimalike muutustega maailmas.
Jah, Eesti põlevkivitööstus oleks pidanud aastakümnete jooksul pöörama keskkonnale väga palju suuremat tähelepanu, olen sellest kakskümmend aastat kirjutanud. Jah, võrreldes kivisöega tuleb Eesti põlevkivi ahju ajada kolm korda rohkem, et saada kätte sama energiakogus. Kuid vaadates maailmas toimuvaid muutusi avaramalt ning küsides, kas jätkusuutlik ja keskkonnahoidlik põlevkivitööstus on Eestis võimalik ja majanduslikult otstarbekas, siis mida aeg edasi, seda enam näen siin üha jaatavamaid variante.
Eesti keskkonnapoliitika ülesanne on regulatsioonidega tagada põlevkivitööstuse keskkonnasäästlikkus. Loomulikult on ka siin ohte – suurtöösturitel on majanduskasvu aeglustudes lihtsam läbi suruda oma tahtmisi, millele viitab Valdur Lahtvee. Kuid pikemas ajalises perspektiivis võetakse põlevkivivarud kasutusele ka USA-s, Lähis-Ida riikides, Hiinas… Eestil on siin unikaalne võimalus oma kogemusi, kompetentsi ja oskusteavet rahvusvahelistel turgudel müüa – lihtsalt on põlevkivi arendusprojektide puhul paljudes riikides odavam kompetents Eestist sisse osta kui hakata seda nullist arendama.
Ma ei saa olla nõus ka käsitlusega, et kukersiit võeti kasutusele, kuna see meeldis mõnedele inimestele. Kui meil on sisuliselt maapinnal paiknev ressurss, millest on võimalik saada energiat, siis jätaks vaid väga rumal inimene selle kasutusele võtmata. Lihtsalt kukersiidi lasumine maapinna lähedal ning põlevkivide kohta suhteliselt kõrge kütteväärtus olid need tegurid, mis kasutuselevõtuni viisid just Eestis. Doktorandi teadmised geoloogiast oleksid võinud olla märkimisväärselt suuremad.
Kokkuvõttes tundub, et Linköpingi doktorandi ajast juba maha jäänud arvamus ei tohiks rippuda meie majanduslehekülgede esiplaanil.
Filed under: Eesti, Energia, Geoloogia, Jäätmed, Keskkond, Maavarad, Uncategorized |
Keskkonnaabi 
Kas te lugesite ka ainult postimehe versiooni asjast või olete tutvunud ka originaaliga? Ajalehtede versioonid teadustöödest kipuvad jääma rohkem tõlgendaja kui teadustöö tegija tasemele.
Tahaksin väga originaali lugeda.
Kahjuks Linköpingi ülikooli kodulehel, seal, kus peaks paiknema dissertatsioon või selle kokkuvõte, on tühi leht, http://www.bibl.liu.se/liupubl/disp/disp2008/arts2008.asp
Samas on töö pealkiri “Survival of the unfit : path dependence and the Estonian oil shale industry”, mis ei anna tõlgendusi kahtepidi mõistmiseks. Tõlkima peab selle tõepoolest ‘sobimatu ellujäämine’. Olen nõus sellega, et kui perioodil 1980-2005 oleks samad põlevkivikaevandused paiknenud näiteks Soomes, siis sealsete palgatasemete juures oleks selline tööstus olnud konkurentsivõimetu. Aga praeguseks on maailm muutunud ning juba pealkirja hinnates ei saa põlevkivitööstust pidada tuleviku suhtes sobimatuks.
Lugupeetud Erik Puura
Kui soovite, siis saadan teile (tasuta) oma töö, nii võib-olla saame täpsemalt rääkida millest on küsimus ja millest mitte. Palun siis saadage oma kontaktandmed mulle.
Parimate soovidega
Rurik Holmberg
Mina ainuüksi sellel põhjusel, et lõpetada põlevkivi kaevandamine Eestis, roheliste parteiga liitusingi. Aga paistab, et ainus tegelikult mõjuv jõud on euroliidu saastetasud. Mõelda kui suur hunnik põlevkivituhka meil iga pere hoovis oleks, kui tarbitud elektrile vastav kogus kaasa antaks. Lisaks siis õhureostus veel ka.
Energiakulukas tööstus Eestist välja!
Elamud soojustada! Hõõglambid keelustada! Avamere tuulikupargid! Bioenergia!
Põlevkivi osas on mõistlik teda võimalikult vähe kulutada. Esialgu veel elektriks on vaja, aga põlevkiviõli treimine temast ja selle kütuseks kiirelt maha müümine küll ei vääri neid keskkonnakahjusid. Peale Ida-Virumaalaste tervise säästmise saaks kindlasti tulevikus põlevkivi produktide eest ka rohkem raha.
Põlevkivi kaevandamise lõpetamise idee on üllas, aga hetkel on näha, et ka rohelised ei nõua selle lõpetamist – kui kaalutakse tuumaenergeetikat ja põlevkivi kaevandamise jätkamist, siis kanduvad varem lõpetamist nõudnud rohelised mõõduka kaevandamise jätkamise poolele. Kui varem oli rohelise liikumise juhtkirjades esiplaanil nõue põlevkivi kaevandamise lõpetamise kohta, siis nüüdseks tundub see olevat asendunud tuumaenergia vastasusega.
Energiasäästu ideed on samuti üllad, paraku
– valgustuse peale kulub kodusest energiatarbest vaid 8%
– elektri tarbimine Eestis lähiajal tegelikult kõvasti kasvab,
sest kõik soovivad korteritest majadesse kolida, mis perekonna arvestuses tähendab ca 2-3-kordset suurenemist (uutes majades on tavaliselt elektriboilerid, saun…), lisaks kasvab energiatarve linna lähedal
elamise tõttu – seal pole ei infrastruktuuri ega töökohti…
– tuuleparkide loomisele avamerel olen kahe käega poolt, aga ei ole saanud endiselt vastust küsimusele, kust tuleb energia, kui Eestis väga külmal ajal on nädal-kaks tuuletu kõrgrõhkkond; avamere tuulikupark saab olla väga suure rahvusvahelise võrgustiku osa, kuid ka see ei garanteeri
meie varustuskindlust – kahjuks
– passiivmajade rajamisega tegeleme, aga see muutub riigi tasandil selget mõju omavaks alles paarikümne aasta pärast, mitte varem
– paneelmajadele ‘kasukate’ loomisel on palju puudusi seoses külmasildadega, õhu liikumisega jne
– bioenergiasse tuleb meie klimaatilistes tingimustes peaaegu sama palju energiat sisse panna, kui kätte saab, kasutegur on väga madal
Minu idee on viia kogu transpordisektor üle elektritranspordile ning kasutada tuuleenergiat akude laadimiseks.
Kokkuvõttes lihtsaid lahendusi pole. Aga toetudes Kanada kogemustele, mida oma tudengitele õpetan, võib kaevandussektor tegelikkuses toimida keskkonnasõbralikult. See on võimalik, aga Eestis pole selleni jõutud.
Täpsustus, ei Erakond Eestimaa Rohelised ega Eesti Roheline Liikumine, nii palju kui ma nende tegevusega olen kursis olnud, ei ole soovinud põlevkivikaevandamise kiirkorras lõpetamist. Küll mahtude piiramist mõistlikule tasemele ja õlitootmise piiramist, aga mitte elektri kallale minekut. Kui on vastupidiseid andmeid, tutvuks hea meelega.
Suured tuulikupargid ei ole tõepoolest hästi võimalikud, kuni pole head ühendust põhjamaade ja Poolaga. Stabiilsuse tagamiseks on vaja mingit kombinatsiooni gaasiturbiinidest ja sõbralike naabrite hüdrojaamadest, keegi vist ei arvagi, et see liiga lihtne on.
Mis puudutab talviseid kõrgrõhkkondasid, siis üritan selles selgust saada, tähtaega ei anna.
Elektritranspordist, Toyota Priuse järgmise põlvkonna puhul räägitakse ka juba sellest, et saab seinast laadida ja akud on piisavalt suure mahtuvusega, et kannataks hommikul kodust tööle ja õhtul tagasi ainult elektri peal sõita.
Siin on antud doktoritöö abstract, mis nüüdseks Linköpingi kodulehel olemas. [—]
Survival of the Unfit
Path Dependence and the Estonian Oil Shale Industry
Rurik Holmberg
Abstract
Estonia is the only country in the world, which is totally dependent on oil shale in its energy system. Although this fossil fuel exists in enormous quantities around the world, it has so far not been utilized on a larger scale. The reasons for this have been both economic and, in recent times, ecological. It can therefore be argued that in most cases, oil shale represents an inferior solution compared to other energy sources.
This work examines why a technology utilizing oil shale has developed in Estonia and why Estonia appears not to be in a position to switch to other energy sources. In this work it is claimed that oil shale actually has been an appropriate solution to short-term concerns, despite the fact that its long-term drawbacks have been identified. These circumstances led to path dependence. Once the technology was in place, it advanced along its learning curve producing a satisfactory outcome, but not an optimal one. However, this situation has been accepted due to the extremely turbulent institutionaI environment Estonia has undergone in the 20th century.
In Sweden, a somewhat similar (but smaller) oil shale industry was shut down in the 1960s because of poor economic performance, but also because of the competition from other energy sources. Such competition did not take place in Estonia, in part due to the specific institutional set-up of the Soviet Union. This made it possible for the Estonian oil shale industry to develop further, causing the present lock-in. Today the existing infrastructure, the knowledge-base, and the particular socio-political circumstances of Estonia effectively prevent change.
Furthermore, it is argued that because there was only little oil shale-related technology developed outside Estonia, most technology had to be developed domestically. This in tum has forced the Estonian oil shale industry to make several highly inconvenient alliances in order to gain room to manoeuvre.
Partially as a result of this, there is today wide-spread scepticism towards the industry, but no exit in sight in the foreseeable future.
One purpose of this work is to contribute to a broader understanding why human societies have become dependent on fossil fuels and to extend our knowledge on where to search for an exit.
Dear Dr Puura,
I have offered you a free copy of my thesis in order to make it possible for you to have a closer look on what is written and what is not. I think this has been a fair offer.
Instead, you continue making unsubstantiated claims on what my thesis is supposed to be about. It is for instance not about Ranstad. Why you insist on making one false assumption after the other on my thesis is really a mystery for me. As far as I know, you base your claims on a newpapaper article combined with guesswork. A basic rule for all scientific work is to provide substantial, first-hand evidence as support for your claims – in this case my thesis.
I am definitely open for criticism, but really, you have to respect some basic rules.
Rurik Holmberg
Dear Rurik, thanks for the comment. It is really very difficult to understand what have been the false claims because it has not been analysed, what the journalist has understood wrongly – you are perhaps the only one who knows it at the moment, but have not commented on that. I am waiting for the original of the thesis.
Fine. Until then, the following should suffice: One of my basic claims is that Estonia is locked-in into oil shale, i.e. there is no way out in the short term. I am not saying that Estonia should close down the oil shale industry – for the simple reason that it is impossible. However, one challenging issue is where to look for a way out from the present situation (assuming that there is such a wish, which cannot be taken for granted). The very last chapter of my thesis is a discussion on this topic, which seems to have been interpreted as a call for the immediate closure of the industry.
Mina näiteks olen tänaseks selle mahuka ja huvitava doktoritöö läbi lugenud. Üldiselt mulle autori mõttearendus ja selle teoreetiline alus meeldib, kuid kuidagi liiga leebed on tehtud järeldused. Ja põlevkiviarenduse 90 a jooksul Eestile tehtud kahju suurus alahinnatud.
Siin võrgukohas avaldunud ülitundlik reaktsioon (osaliselt, arvata võib, ajendatud Postimehe vääresitusest/referaadist) on Holmbergi väitestiku veenev kinnitus/lisatõendus.
Just samasuguseid raevupurskeid võis näha avalikel pk-üritustel näiteks 10+ a tagasi, kui keegi julges kahtluse alla seada põlevkivi tolmpõletuskatelde kõikvõimsuse. Öpiku jalutuskeppki hakkas otsast raevukalt helendama, mitte ainult Öpik ise.
Aga ega Eesti põlevkivikomuun ei suuda ju tänaseni tunnistada, et on sammunud/tammunud tehnoloogilistel ummikteedel. Ja kui keegi (veel välismaalane peale selle, oi kui solvav!) sellele osutab, siis läheb lahti tõsine vastutegevus.
Aga ei hakka inimliku viha tagajärjel põlevkivi põlema ega nelinurkne ratas veerema. Rahvusvaheline reeglistik Euroopas on 10+ aastat paigas ja see ei muutu niisama lihtsalt. Eesti selle reeglistiku mõjualast välja ei saa. Seega, põlevkivipõletus ja ka -keemia lõpevad sõltumata sellest, mida arvab TPI või ahne õlitööstus. Kasulikum äri on araablastele puhast joogivett müüa kui surnud tehnoloogiaid.
Kas keegi oskaks seletada, et miks tuuleenergiat ei võiks tuulevaikse ilma ajal kompenseerida meie praeguste põlevkivi jaamadega? Kas sellega oli probleem, et põlevkivi jaam läheb aeglaselt käima?
Igatahes väga huvitav debatt siin käivitunud. Juhiksin tähelepanu, et samal teemal saab arvamust avaldada ka energiafoorumi blogis: http://energiafoorum.blogspot.com/
Minu arust on blogi kasutuselevõtu puhul tegemist MKM-i poolt vaimustava avatud demokraatia ja IT kasutamise hüppega: http://mridala.blogspot.com/2008/05/edumeelne-mkm.html
Kaarel Tarandi mõttevälgatusi kommenteerin siis, kui olen samuti juba kuulsaks saanud doktoritööd lugeda saanud. Tundub ainult, et ta ei ole minu arvamuse tegelikku sisusse tunginud, samastades seda 10 aasta taguste asjadega. Maailm on vahepeal muutunud, just hiljuti muutunud, sellest aga on ilmselt raske aru saada.
Jah Märt, tuuleenergia pauside kompenseerimiseks põlevkivi tolm- ja tükkpõletus ei kõlba, sobiks põlevkivigas, mis on eelnevalt tuulevaiksete perioodide tarbeks mahutitesse paigutatud.
Energiafoorumil räägitu vajaks vist täiendamist.
Põlevkivienergeetika vastandamine tuuleenergiale ja vastupidi ei ole üldse kohane – tuuleenergia ei saa asendada põlevkivi. Tegin selle kohta Energiafoorumil ettekande, kuid selle sisusse tungimine võib tekitada raskusi. Püüan selgitada nähtust lihtsamalt kõigile arusaadava näite varal.
Põlevkivi või ükskõik millist muud kütust (ka näiteks biokütust) põletavat elektrijaama võib vaadelda samasuguse soojusjõumasinana nagu tavalist autot, sest ka viimases toimub kütuse põletamine. Tuuleelektri kasutamisel tuleb arvestada selle väga suure ja sagedase kõikumisega nullist peaaegu täisvõimsuseni ja alla tagasi. Selle kohta tõin viited ettekandes. Elektrisüsteemis saab neid kõikumisi teatud piirini tasakaalustada süsteemis toimivate teiste elektrijaamade või ekspordi/impordi abil. Taoline olukord vastab üksüheselt autosõidule linnas – passimine foori taga, start ja kiirendus, pidurdus ning uus passimine jne. Et selle tagajärjel auto kütusekulu võrreldes maanteesõiduga, kus tsüklilist liikumist on hulga vähem, väga tugevalt kasvab, teavad kõik. Täpselt sama tulemus on elektrituulikute suures mahus kasutamisel. Ettekandes toodud Taanit puudutav statistilise materjali analüüs tõestab öeldut otseselt! Tuuleelektrit reklaamitakse laialdaselt ja põhiline argument on, et selle abil toodetakse juba 25 % või enam Taani elektritarbimisest, kuid jäetakse rõhutamata, et suurem osa tuuleelektrist saadetakse eksporti. Kohalik tuuleelektri tarbimine on mitte 25 %, vaid 5 või enimalt 10 %. Seejuures on viimastel aastatel nii tuuleelektri tootmine kui ka fossiilkütuste põletamise maht vaatamata heale ekspordi/impordi võimalusele Taanis kasvanud (mõlemad!). Elektritarbimise maht on aga jäänud samal ajal peaaegu muutumatuks – kasv alla 5 %. Siit ei olegi võimalik mingit muud järeldust teha kui sellist, et tuuleelektri tagajärjel keskkonnasaaste suureneb!
Minu hinnangul muutuvad rohelised küll oma tuuleenergia laialdase kasutamise propageerijatena praegu põlekivienergeetika suurtoetajateks.
Tutvununa doktoritööga ei näe ma erilisi põhjusi oma esialgset arvamust muuta. ‘Peak Oil’ ja selle mõju maailma põlevkivivarude kasutamisele ning kasutuselevõtule töös kajastatud ei ole. Majandusajakirjanik aga peaks olema võimeline nägema suurt pilti, mitte kommenteerima majanduskülgedel ühte infoallikat. Eesti põlevkivisektori edasist arengut tuleb vaadelda globaalses ning regionaalses geopoliitilises kontekstis, minu tunnetus seejuures on, et surve põlevkivi kasutamisele õlitööstuses järjest kasvab. Kui kellelgi on soov diskuteerida mõne minu poolt varem välja toodud arvamuse osas, siis olen selleks valmis. Maailm on viimaste aastate jooksul juba tugevasti muutunud, kes seda ei taju, siis võiks silmad avada. Energiakriis, toidukriis, globaalne soojenemine ning Hiina-India-Venemaa-Brasiilia areng/ressursivajaduse tormiline kasv on mõned võtmesõnad, mida tuleb arvestada. Lähimaks aastaks planeeritud rahvusvahelised põlevkivikonverentsid saavad ilmselt olema senistest arvukama osavõtjate arvuga. Minu väide on endiselt, et minevikku võib hinnata, aga ka tulevikku on võimalik ette näha. Näiteks minu üllatus oli ülisuur, kui leidsin, et Norra toodab ühe elaniku kohta rohkem kasvuhoonegaase kui Eesti – sisuliselt energeetikas 100% hüdroenergiariik! Aga nafta tootmine ja töötlemine tekitab lihtsalt nii palju emissioone.
Nüüdseks on kaheksa kuud möödunud sellest postitusest ja diskussiooni algusest. Nafta hind on mitmekordselt langenud, aga see on vaikus enne tormi. Kohalike elanike vastumeelsus on rakendunud mitte ainult uute kaevanduste, vaid ka tuuleparkide vastu, Hiiumaal kogutakse tuhandeid allkirju. Paradoksaalne on see, et Ida-Virumaa kohalikud elanikud on põlevkivitööstust rohkem aktsepteerivad kui hiidlased tuuleparke. Tõsiasi on see, et mis on juba olemas, sellega ollakse harjutud, mis aga on plaanitud, seda ei usaldata. Mitte keegi pole andnud vastust küsimusele, kust Eesti saaks elektrienergiat, kui oluline osa peaks tulema tuuleparkidest ja talvel seisab pikka aega väga külm ja tuuletu kõrgrõhkkond. Skandinaavia maades on sellistel perioodidel olnud hüdroenergiavarudega probleemid. Senini pole ka välja pakutud ühtegi majanduslikult efektiivset tuuleenergia salvestamise või tuulevaikuse perioodide kompenseerimise meetodit. Põlevkivi kasutuselevõtule mõtlevad enam kui tõsiselt USA, Jordaania, Süüria, Egiptus, Uruguai – ja nende põlevkivi on nii kütteväärtuse kui lasumuse seisukohast Eesti omast palju viletsam. Vaatame, mis tulevik toob.