Nädala väärarvamus: jälle põhjavee radioaktiivsus

‘Oleme isegi nii mõelnud, et vähktõbe tõrjutakse ju kiiritusraviga. Ehk siis on viimsilastel vähki vähem, kui nad pisut radioaktiivset vett pruugivad.’ Selline arvamus oli edastatud ühe kohaliku elaniku poolt SLÕhtulehe artkilis.

Selles arvamuses on sees kahekordne viga. Esiteks, radioaktiivset vett juues ei saa vähki ravida. PALUN ÄRGE SEDA PROOVIGE!

Teiseks, kui nimetada Viimsi vett radioaktiivseks, siis tuleb nimetada radioaktiivseks kõik meie ümber: sissehingatav õhk, kodune mööbel jne. Olgu siis veel kord probleemi selgitus esitatud, kui ajakirjanikud pole seda blogist varem üles leidnud.

– – –

Umbes neli kuud tagasi oli Eesti ajakirjanduse poolt üles puhutud järjekordne paanika – 14% Eesti elanikest joob radioaktiivset põhjavett.

Kuidas seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole?

Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid.

Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti umbes 14% Eesti kraaniveest ei vasta kehtestatud normile.

Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, juues normile vastavat vett 2 liitrit päevas, ta ei saa üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta ainult 6% sellest normist. Seega, joogivee norm on kehtestatud selleks, et kõiki erinevaid allikaid arvesse võttes inimene aasta jooksul üle 5 mSv efektiivdoosi ei saaks. Näiteks Soomes ja Rootsis, kus inimesed elavad graniitsete kaljude peal, saavad nad juba seal elamisest Eesti tavaelukohtadest suurema radioaktiivsuse doosi ning tuleb olla ettevaatlik radooni suhtes (ka Eestis võib probleeme põhjustada radoon diktüoneema kildaga seonduvatel aladel). Ning Soomes ja Rootsis on ka põhjaveele kehtestatud kõrgemad efektiivdoosi normid, sest lihtsalt pole võimalik teistsugust vett maapõuest saada. Kokku aga garanteeritakse, et summaarne efektiivdoos ei ületa normaalset väärtust. Nii lihtne see ongi.

Tallinn-Tartu maanteel pidev sõitmine ning suitsetamine näiteks on väga palju suuremad riskid kui radioaktiivsuse suhtes ülenormatiivse kraanivee joomine. Mis ei tähenda seda, et me peaksime normis kokku leppimata jätma. Kui norm on 0.1 mSv/a, siis peavad veega varustajad sellest kinni pidama või norme koostav ministeerium neid muutma. Aga sarnaselt Põhjamaadele on normi muutmiseks põhjendus täiesti olemas ning paanikaks pole põhjust. Muidugi võime väita, et norm on norm ning soomlased ja rootslased ei tea midagi, aga… Kas see on ikka nii?

Oleme avanud ka vee veebilehe

http://www.tuit.ut.ee/vesi,

mis muuhulgas räägib veest tervisliku toitumise seisukohast. Seal on ka radioaktiivsust käsitlev ülevaade.

Vahemeremaad peavad elama tsunamihirmus

1643 aastat tagasi, aastal 365 toimus Vahemere idaosa põhjas tugev maavärin, mille tagajärjel tekkinud tsunami põhjustas Aleksandrias ja Niiluse deltas tuhandeid inimohvreid. Cambridge’i ülikooli geoloogid väidavad, et ajalugu võib korduda ja seda õige pea, lähima 100 aasta jooksul.

Kreeta ranniku korallide dateerimise kaudu leiti, et just seal toimus murranguvööndis murrangutiibade liikumine 10 m võrra vertikaalsuunas ning tulemuseks pidi olema tugev maavärin ja hiigellaine teke. Avanes võimalus uurida murranguvööndit ning leiti, et keskmiselt umbes 800 aastase intervalli järel, kui laamad on liikunud ja pinged kuhjunud, võib energia taas vallanduda. Kuna viimane teadaolev maavärin oli umbes aastal 1300, siis võib uut maavärinat peagi oodata… Tekkiv tsunami oleks sarnane Sumatra 2004. aasta tsunamiga.

Ohustatud piirkonnad oleksid rannikualad Põhja-Aafrikas, Kreeka ja Sitsiilia lõunaosas ning Aadria mererannik kuni Dubrovnikuni Horvaatias.

Lingid: NewScientistEnvironment, msnbc.

Südamestimulaatoreid saab häkkida

Kolm meditsiinikeskust on näidanud, et pahatahtlike kavatsuste korral ning kõrgtehnoloogiliste vahendite abil on võimalik elektrilistesse südamestimulaatoritesse sisse häkkida, kirjutab InformationWeek. Uusi südamestimulaatoreid programmeeritakse kaugjuhtimisega kümnekonna sentimeetri kuni meetri kauguselt. Tootjate arvates on risk selliste programmeeritavate stimulaatorite töö manipuleerimiseks olemas, kuid see on väga väike ning senini pole ühtegi intsidenti esinenud.

Arvutiteadlased aga pöördprojekteerisid GNU Radio tarkvara abil Medtronic Maximo DR elektrilise südamestimulaatori ning leidsid, et võimalus häkkida on täiesti olemas ning see võib kaasa tuua stimulaatoreid kasutavate inimeste surma. Antenni, raadioriistvara ning arvuti abil on võimalik südamestimulaatorist kätte saada patsiendi nime, meditsiinilise taustainfo, sünniaja jne, samuti on võimalik neid andmeid muuta. Põhjalikum info on avaldatud uurimisgruppide veebisaidil. Tulemused avaldatakse IEEE (Institute of Electrical and Electronics Engineers) turvalisuse ja privaatsuse sümpoosiumil Oaklandis mais 2008.

Ainuüksi USA-s on paigaldatud mitu miljonit elektrilist südamestimulaatorit. Tehnoloogiate väljaarendamise käigus ei mõeldud nende turvalisusele – sellele, et keegi võib pahatahtlikult või kogemata tulevikus stimulaatorite funktsioneerimist mõjutada…

Elektri ja kütuste hinnad EL-s: normaliseeritud SKP-ga 1 inimese kohta

Sisemajanduse koguprodukt ühe inimese kohta eri Euroopa riikides läbi jagatuna elektri ja kütuste hindadega eratarbijatele peaks hetkeolukorda energia kalliduse osas Euroopa Liidus ilmestama. Vastavaid numbreid saab riikidevahelises võrdluses suhteliselt aluseks võtta. Lähtutud on www.energy.eu hinnavõrdlusest ning Wikipedia andmetest (eri riikide SKP inimese kohta).

Elekterienergia (SKP per capita ‘000/ kWh keskmine hind, sh 30% öötarbimist), kõige suurem väärtus näitab suhteliselt kõige odavamat elektrihinda. Eesti on odavuselt 4. kohal.

Luksemburg 419,0
Kreeka 335,6
Soome 260,2
Eesti 238,7
Suurbritannia 230,7
Prantsusmaa 224,8
Iirimaa 218,1
Hispaania 210,6
Malta 205,4
Austria 203,8
Läti 198,6
Sloveenia 198,2
Tshehhi 191,4
Leedu 191,0
Belgia 189,2
Rootsi 179,5
Küpros 169,4
Holland 149,5
Saksamaa 145,1
Bulgaaria 139,7
Taani 126,1
Portugal 122,0
Ungari 118,8
Poola 108,0
Itaalia 107,7
Slovakkia 104,4
Rumeenia 87,0

Gaas (SKP per capita ‘000/ 1 kWh (10.3 m3) gaasi), kõige suurem väärtus näitab suhteliselt kõige odavamat gaasihinda. Kreeka, Soome, Küprose ja Malta kohta andmed puudusid. Sellises võrdluses on Eesti odavuselt 5. kohal.

Luksemburg 1852,6
Suurbritannia 791,9
Belgia 707,1
Iirimaa 670,4
Eesti 663,0
Leedu 596,0
Tshehhi 591,2
Prantsusmaa 566,7
Läti 557,7
Austria 548,3
Hispaania 518,0
Sloveenia 457,1
Saksamaa 449,2
Ungari 405,1
Slovakkia 397,6
Itaalia 381,8
Portugal 366,0
Holland 339,6
Poola 337,5
Bulgaaria 296,9
Rumeenia 285,7
Taani 264,1
Rootsi 262,4

Bensiin 95 (SKP per capita ‘000/ 1 liitri bensiini hind). Eesti on kalliduselt 10. kohal, kõige kallim Rumeenias ja Bulgaarias.

Luksemburg 59,2
Iirimaa 30,9
Austria 26,1
Rootsi 23,3
Hispaania 22,9
Küpros 22,3
Taani 22,2
Kreeka 21,9
Suurbritannia 21,4
Holland 21,3
Sloveenia 20,9
Soome 20,9
Belgia 20,8
Saksamaa 20,1
Prantsusmaa 19,9
Itaalia 18,1
Malta 17,5
Eesti 17,2
Tshehhi 16,3
Leedu 14,6
Läti 13,9
Slovakkia 13,9
Ungari 13,9
Portugal 13,1
Poola 11,1
Rumeenia 10,2
Bulgaaria 9,4

Diiselkütus (SKP per capita ‘000/ 1 l diiselkütuse hind). Eesti on kalliduselt 9. kohal, kõige kallim Rumeenias ja Bulgaarias.

Luksemburg 65,2
Iirimaa 30,9
Austria 26,7
Holland 25,9
Belgia 25,8
Taani 24,7
Soome 24,3
Rootsi 23,4
Hispaania 23,3
Küpros 22,3
Prantsusmaa 21,9
Saksamaa 21,6
Kreeka 21,5
Sloveenia 20,6
Suurbritannia 20,2
Itaalia 19,2
Malta 18,7
Tshehhi 16,1
Eesti 16,0
Portugal 15,0
Leedu 14,1
Ungari 13,5
Läti 13,4
Slovakkia 13,3
Poola 11,6
Rumeenia 9,9
Bulgaaria 9,0

Euroopa energiaportaal www.energy.eu

Kui palju maksab bensiin, diiselkütus ja elektrienergia eri Euroopa Liidu riikides? Sellest ja paljust muust saab ülevaate veebisaidilt www.energy.eu. Eesti on hetkel bensiini odavuselt 5.-6. kohal ja diislikütuse odavuselt 10. kohal (ehk kalliduselt 18. kohal), kuid kõige kallima riigiga on vahe jäänud veel vaid 1.3-1.4 korda! Elektri odavuselt kodutarbijatele on Eesti 4. ja gaasi odavuselt 3. kohal. Kõige kallim on koduelekter Taanis – üle 3 korra kallim kui Eestis, samuti gaas – üle 4 korra kallim kui Eestis. Samas ettevõtetest suurtarbijatele on elektri ja gaasi hind Eestis Euroopa Liidu kõige odavam.

Lisaks veel info süsinikdioksiidi emissioonide, lämmastikoksiidide leviku, EL energiamärgise, taastuvenergeetika ajaliste eesmärkide, mittetaastuvate kütuste jne kohta, pluss palju linke ja uudiseid.

Ravimite leiud USA joogivees

Hoiatav sõnum tuleb Ameerika Ühendriikidest. Kokkuvõttes umbes 41 miljoni inimese poolt tarbitavas joogivees on leitud ravimite jälgi – nii antibiootikume, suguhormoone kui valuvaigisteid. Seni veel madalates kontsentratsioonides, tugevalt allpool ravimidoose, ent fakt iseenesest on tõsine ja mõtlemapanev.

Kuidas ravimid joogivette satuvad? Organism omistab osa ravimist, teine osa aga kandub kanalisatsiooni. Kuigi veepuhastusjaamad eemaldavad enamuse orgaanilisest ainest ning lämmastikust-fosforist, ei eemalda nad lahustunud ravimeid ning puhastatud vesi lastakse tagasi looduslikesse veekogudesse – millest omakorda võetakse ja puhastatakse joogivett, tekib ringlus. Ning kuigi kontsentratsioonid on väikesed, sellise ringluse tulemusena need kasvavad ning eri ravimite mõju inimesele omavahel kombineerudes võib mingil hetkel teadlaste arvates muutuda oluliseks.

Näiteks Philadelphias leiti joogiveest 56 eri ravimi või nende lagunemissaaduse jälgi, nende hulgas valuvaigistid, nakkushaiguste ravimid, astmaravimid, kõrge kolesteroolitaseme, langetõve, südamehaiguste ravimid. Samamoodi leiti joogivees lravimite jälgi Lõuna-Kalifornias, New Jerseys, Washington D.C.-s, Arizonas… Leiti ka, et isegi osa pudelivetest on toodetud lihtsalt kraaniveest ning lihtsad kodused filtratsioonisüsteemid ravimeid ei eemalda. Kõigele lisaks suurendab vee kloreerimine ravimite toksilisust. Puhastamisega saadakse hakkama pöördosmoosi abil, kuid see on väga kallis puhastustehnoloogia.

Eestis joogivee reostust ravimitega kartma ei pea, kuna meil selliseid suletud ringe ei teki – veevarustuses kasutatakse põhjavett ning näiteks Tallinna puhul puhastatud Ülemiste järve vett, puhastatud heitvesi aga juhitakse Soome lahte. Eestis on joogiveevarusid piisavalt, vajadus reostunud pinnavee puhastamiseks joogiveevarustuseks puudub. Probleeme siiski on, näiteks fluoriga ja kõrgendatud radioaktiivsusega.

MIT elektriauto suurlinnade jaoks – laenuta nagu ostukäru

Massachussetsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) teadlased, insenerid ja arhitektid panid pead kokku ning töötasid välja elektriauto kontseptsiooni ülitihedalt asustatud ning reostatud suurlinnade jaoks. Autosid saab parkida nagu ostukärusid üksteise otsa. Arvuti leiab parkimiskoha, liitiumaku laeb ennast parkides ise. Parkimisel kulub vaid kaheksandik praegu vajaminevast sõiduauto parkimiskohast. Lisaks on auto kasutamine reostusvaba.

cc.jpg

Kontseptsiooni kohaselt saab kahekohalisi autosid odavalt masstoota ning suurlinnades krediitkaarti kasutades metroo-, rongi- või bussijaamades laenutada ja ka tagastada. Juba on loodud ka väike prototüüp. Autol puudub traditsioonilises mõttes mootor, selle asemel on digitaalselt kontrollitud robotrattad ja rattakonstruktsioon võimaldab näiteks auto ka kohapeal seistes ümber pöörata.

NextEnergyNews

Mida veab Läänemerel MV Schouwenbank?

SL Õhtuleht külvas paanikat: teisipäeval seilab Eesti vetes ohtlike tuumajäätmetega laev MV Schouwenbank. Mis toimub, kes ja mida peaks kartma?

Esiteks, tuletan meelde juba siinsamas blogis ilmunud uudist 2. veebruarist 2008 selle kohta, et Peterburis peeti kinni 3 ökoloogi, kui nad proovisid mõõta Saksamaalt Venemaale veetud uraani rikastusjääkide radiatsioonitaset.

Seesama laev MV Schouwenbank tõi radioaktiivsete jäätmete lasti (2000 tonni) 23. jaanuaril Peterburi sadamasse. Protestiks korraldasid keskkonnaorganisatsioonid Bellona ja Ecodefense 24. jaanuaril 40 osavõtjaga aktsiooni. Saksa-Hollandi energiagigandil URENCO on Venemaa firmaga Texnabexport leping uraani rikastusjääkide paigutamiseks Venemaale juba 1996. aastast, lepingu kogumahuks on 100000 tonni radioaktiivsete jääkide ladustamine. Jäägid laaditakse Peterburi sadamas maha, transporditakse autodega Kapitolovosse ja sealt edasi raudteetranspordiga Novouralskisse. Radioaktiivsete jääkide sissevedu on Venemaal seadustega keelatud, aga uraanheksafloriid ei ole Venemaal lihtsalt selles nimekirjas ning Vene ametnikud väidavad, et see on süütu nagu hambapasta. Ökoloogid on teistsugusel arvamusel ning väidavad, et jääkide läheduses õnnestus neil mõõta kõrgenenud radioaktiivsuse taset. Nende väitel, kui kõik oleks ametlik ja korras, poleks ametkondadel mingit põhjust takistada ekspertide poolseid mõõtmisi ja uuringuid.Peale kinnipidamist, mis toimus jõulises stiilis, veeti ökoloogid ja nendega kaasasolnud kohaliku ajalehe Moi Raion fotograaf eraautoga Kuzmolovo politseijaoskonda, ning peale pika-ajalist küsitlemist vabastati süüdistust esitamata.Millega on siis uraan heksafluoriidi näol ikkagi tegemist? Seda ainet ei saa otseselt nimetada tuumajäätmeks, kuna tegemist on uraani rikastamise protsessi jäägiga. Selleks, et eraldada tuumaelektrijaamades kasutatav isotoop U-235 isotoobist U-238, viiakse uraan heksafluoriidi vormi ning gaasilises olekus difusiooni või tsentrifuugimise teel õnnestub U-235 kontsentreerida.Kokkupuutel veeauruga laguneb vedel uraanheksafluoriid tahkeks uranüülfluoriidiks ja fluorhappeks, mis on mõlemad kergesti lahustuvad ja toksilised. USAa on olnud õnnetusi, ühes neist puutusid 31 töölist lekke tagajärjel kokku reaktsioonisaaduste pilvega ning neil olid neerukahjustused, mis siiski krooniliseks haiguseks ei kujunenud. Fluorhape kahjustab nahka ja sissehingamisel kopse.

Kokkuvõttes, kui suur kogus uraanheksafluoriidi võiks lekkida, siis on toksiline mõju lähiümbrusse olemas. On hea, et Eesti meedia sellist transporti kajastab, sest hiljutine täpselt sama laevatransport jäi täiesti märkamata. Teisest küljest ei tohiks ka paanikat külvata ning levitada ohtlikkuse kohta ebaõiget informatsiooni. Kõrgendatud radioaktiivsuse taset on võimalik mõõta näiteks ka kaaliumväetise puhul radioaktiivse isotoobi K-40 paratamatu sisalduse tõttu. Tuleb meelde juhtum, kui Vene-Eesti piiril nii oligi ning kaaliumväetist ei lubatud Eestisse transportida…

Bakterid avalikes kohtades

Nii Koreas kui USAs Arizonas on tehtud lihtsaid uurimusi, mis ka meediakajastust leidnud. Korea teadlased leidsid ostukärude käepidemetelt 10 ruutsentimeetri kohta 1100 kolooniat moodustavat ühikut baktereid, internetikohviku arvutihiirtelt 690, bussi kinnihoidmistorudelt 380 ning avalike tualettide uksekäepidemetelt 340. Arizona teadlaste edetabeli tipus olid busside torud ja avalike mänguväljakute mänguasjad, neile järgnesid ostukärude käepidemed, eskalaatorite käepidemed, telefoniautomaatide torud ning tualettide ukselingid.

Ühest küljest on bakterite vastane hüsteeria mõttetu. Inimene on kogu oma eksistentsi vältel bakteritega koos eksisteerinud ning bakterid ei kao kuskile. Teatud ulatuses tugevdavad regulaarsed bakterite doosid inimese immuunsüsteemi. Teisest küljest ei saa keegi väita, et nakkusohtu pole – kuitahes väike see ka oleks, ning mida rohkem baktereid – seda suurem oht… USAs Arkansases arendatakse seadusemuudatust, mis muudaks toidupoodides ostukärude käepidemete puhastamise kohustuslikuks.

Sellistes määrangutes on ka oma loogika, näiteks just metallist ja tugevast plastist pinnad, millest on tavaliselt tehtud ka ostukärude käepidemed, hoiavad oma poorides kätega kokkupuutel sinna imbunud orgaanilisi vedelikke ja niiskust. Samuti hävitab baktereid näiteks otsene päikesekiirgus – pindadel, kuhu päike on peale paistnud, on bakterite arv väike.

Nii et soovitus peale avalikes kohtades bakteritega kokkupuudet käsi pesta, ikka seebiga ja umbes 20 sekundit, pole kunagi üleliigne…

Bakterite lemmikelupaigad kodudes

USA teadlased külastasid 35 kodu, võtsid igas kodus 32 eri kohast proovid ning koostasid bakterite arvukuse edetabeli eri elupaikades. Valmis edetabel, kus arvutati välja bakterite keskmine arv 1 ruuttollil ehk 6.45 ruutsentimeetril. Lisaks bakterite hävitamisele nende lemmikelupaikades spetsiaalsete puhastusvahendite abil soovitatakse haigestumise vältimiseks käsi pesta seebiga ja vähemalt 20 sekundit.

Viidi läbi ka küsitlus, millest selgus, et vanni pidasid bakterite suhtes prügikastist ohtlikumaks vaid 3% vastanutest ning seda, et lapsed kõige tõenäolisemalt võivad nakatuda kodudes, arvasid vaid 5%. Kahjuks puudub lisainformatsioon, mille alusel külastatud kodud välja valiti, lisaks on naljakas näha tulemustes nii täpseid arve –  näiteks 567845…

1. Tualetipott 3200000

2. Köögi kraanikausi äravoolutoru 567845

3. Nõudepesulapp 134468

4. Vann äravooluaugu lähedal  119468

5. Köögi kraanikauss äravooluaugu lähedal 17964

6. Köögi kraani käepide 13227

7. Vannitoa kraani käepide 6267

8. Vannitoa kraanikauss äravooluaugu lähedal 2733

9. Kodulooma söögikausi sisemine äär 2110

10. Köögi põrand kraanikausi ees 830

11. Tualeti põrand tualetipoti ees 746

12. Köögimööbli plaadi pind 488

13. Vannitoamööbli plaadi pind 452

14. Köögi prügikast 411

15. Nõudekuivatamise rätik 408

16. Laste mänguasi 345

17. Köögilaua pind  344

18. Telefonitoru, külmkapi ukselink 319

19. Tualeti prill-laua pealmine pind  295

20.  Vannitoa lüliti 217

21. Mikrolaineahju nupud 214

22. Lõikelaud köögis 194

23. Väikelapse pissipott 191

24. Väikelapse mähkimise alus ja söögitool 190

25. Köögi telefon 133

26. Vannitoa sisemine ukselink 121

27. Tualetipoti veetõmbamise käepide või vajutuse nupp 83

28. Televiisori pult 70

29. Arvuti klaviatuur 64

30. Arvutihiir 50

Energeetikavolinik Piebalgs: kust võtame vajamineva energia?

Energeetikavolinik Andris Piebalgs jätkab blogimist, ilmus uus kirjutis pealkirjaga ‘Is security of supply in our hands?‘ Juttu on sellest, kuidas Venemaa gaasisurve Ukrainale tekitas Euroopas ärevust. Õnneks kriisiolukord seekord taandus, kuid Piebalgs küsib: mis siis, kui kriis oleks süvenenud? Kas see juhtub uuesti? Mis siis, kui gaasitarne infrastruktuur saab kannatada õnnetuste või terrorismi tõttu? Kuidas Lähis-Ida poliitilise situatsiooni teravnemine mõjutaks Euroopa energeetilist julgeolekut?

Tuleb tunnistada, et Euroopa energiajulgeoleku kraanid on väljaspool piire ning kui hetkel Euroopa impordib umbes poole vajaminevast energiast, siis enamus uuringutest näitavad, et see võib kasvada 70%-ni, kirjutab Piebalgs. Ning energeetilise jukgeoleku eest vastutava volinikuna küsib ta endalt: kust võetakse kogu vajaminev energia?

Ta püstitab küsimuse ‘Kas me tegelikult vajame kogu seda energiat?’, viidates energiasäästule ning võimalusele toota puhast, turvalist ja konkurentsivõimelist taastuvenergiat, eesmärgina 20% aastal 2010. Piebalgs lisab, et iga tuulik, päikesepaneel ning biokütuse liiter muudab Euroopa Liitu sõltumatumaks.

Esimesed kommentaatorid suhtuvad Piebalgsi ilusatesse sõnadesse kriitiliselt, arvatakse, et õige on tugineda eri energiaallikate kasutuse efektiivsusele, mis näiteks Taani elektri- ja soojusenergia koostootmisjaamadel on üle 90%. The Oil Drum Europe toimetaja Euan Mearns toob oma kommentaaris välja, et biokütuste puhul on Euroopas kasutuse efektiivsus vaid 18% ringis. Lisaks tuuakse välja, et mõtteviis pole muutunud ning poliitilised mängud jätkuvad: kuigi London soovib aastal 2012 korraldada autovabad olümpiamängud, nõuab ROK oma liikmete ja sponsorite kasutusse ei rohkem ega vähem kui 3145 autot koos juhtidega!

Vulkaaniohvrite arv viimase 20 aasta jooksul on olnud väike – kauaks?

Kuigi inimeste arv Maal pidevalt kasvab ning David Levine’i kalkulaator näitab täna, 8. märtsil 2008 kell 10.20 seisuga 6,792,039,676 ning US Census Bureau lugeja seis on 6,665,311,027, siis teadaolev suurima inimohvrite arvuga vulkaanipurse toimus hoopis aastal 1815, kui Indoneesias asuva vulkaani Tambora purske tulemusena hukkus 92000 inimest – siis elas maailmas üle 6 korra vähem, alla 1.1 miljardi inimese.

tambora1.jpg

Tambora vulkaan, Indoneesia

Aasta 1816 oli Tambora purske tagajärjel Maal ’ilma suveta aasta’, päikesevalgus oli blokeeritud ning globaalsed temperatuurid langesid umbes 3 kraadi. 10000 inimest hukkus koheselt kuumas vulkaanilise tuha pilves, nälg ja haigused aga paljukordistasid ohvrite arvu ning on räägitud ka ohvrite arvust ‘kuni 117000’.

Ohvrite arvult teine juhtum pärineb aastast 1883, kui samuti Indoneesias paiknev Krakatau vulkaan plahvatas ning hukkunuid oli 36000- teadaolevalt tugevaima heliga plahvatus inimkonna ajaloos, mida kuuldi ka 3500 km kaugusel Austraalias. Vulkaaniline saar ise oli inimtühi, kuum tuhavihm tappis umbes 1000 inimest Sumatra saarel, ülejäänud inimohvrid põhjustas hiigellaine. Atmosfääri paiskus umbes 25 kuupkilomeetrit vulkaanilist materjali, plahvatuse võimsuseks on hinnatud 13000-kordne Hiroshima tuumapommi plahvatus.

krakatoa_01.jpg

Krakatau vulkaan 19. sajandi alguses

krakatau_02.jpg

Krakatau ennast uuesti üles ehitamas – väike koonus juba tekkinud, Anak Krakatau ehk Krakatau poeg

Inimohvrite arvult kas 3. või osadel hinnangutel isegi 2. kohal on Mount Pelee kuuma tuhapilve tagajärjel Martinique saarel aastal 1902 hukkunud 25000-40000 inimest, millest ka juba pikemalt kirjutasin.

Viimane juhtum, kus vulkaanipurskel hukkus üle 2000 inimese, pärineb aastast 1985, kui Kolumbias Nevado del Ruizi purskel tekkinud mudavool mattis enda alla Armero linna ning tappis 25000 inimest. Süü lasub ametnikel, kes ei võtnud vulkanoloogide hoiatusi kuulda.

See aastatuhat on alanud vägagi rahulikult. Siiski, aastal 2002 oli Kongos paikneva Nyiragongo vulkaani ohvrite arv 147, samal aastal Guatemaala Tolimani vulkaani mudavool tappis 31 inimest, aastal 2001 oli Kamerunis Mt Camerooni ohvrite arv 23. Üksikud inimohvrid on olnud ka Merapi (Indoneesia), Kilauea (Havai, USA), Stromboli ja Etna (mõlemad Itaalia) tegevuse tagajärjel. Inimohvrite arv, vulkaanide nimed ja asukohad ning pursete aastad on nimekirjana leitavad siit.

Ei ole põhjust arvata, et vulkaaniline aktiivsus on vähenenud – lihtsalt on olnud rahulikum periood ning hakkame uutest pursetest ja inimohvritest kuulma ikka ja jälle. Aktiivne vulkaaniline tegevus võib sassi ajada ka kliimamudelid. Atmosfääri paiskunud vulkaaniline tuhk ja aerosoolid takistavad päikesevalguse jõudmist maapinnale ning võib toimuda järsk globaalne jahenemine, samas vulkaanide poolt atmosfääri lisatud süsihappegaasi hulk võib olla suurem kui inimene fossiilsete kütuste põletamisel atmosfääri lisab. Maa elab oma geoloogilist elu, inimesel jääb üle vaid oodata ning õppida minevikus toimunust, sest vulkaanidel on kombeks peale plahvatusi uuesti oma koonused üles ehitada ning mingil hetkel uuesti plahvatada.

Saladuslik Piirissaar

Jaapani Nagasaki prefektuuris on 505 asustamata saart, neist üks on Hashima (Piirissaar) ehk Gunkanjima (Sõjalaeva saar). Saarel kaevandati aastail 1887-1974 kivisütt ning kui 1960ndatel nafta vahetas söe välja, jäi alles selline kummitussaar. Enne seda aga – 1959. aastal – elas seal 5259 inimest, mis keskmiseks tiheduseks tegi 139100 inimest ruutkilomeetril, mis peaks olema fikseeritud kui kõige tihedamini asustatud piirkond maailmas, Manhattanist kuus korda suurema tihedusega. Saart ümbritseb nelja meetri kõrgune betoonmüür.

hashima-1.jpghashima-2.jpg

Saarel olid ka koolid, kino, kasiino, poed, restoranid, baarid, saunad ja isegi prostituudid. Lugu algas aastal 1887, kui Fukahoride perekond rajas kaeveõõnsuse, leidis sütt ning müüs saare aastal 1890 Mitsubishi korporatsioonile. Süsi tähendas energiat, sõdades võideti Hiinat (1894-1895) ja Venemaad (1904-1905). 1941. aastal toodeti saarel 410000 tonni sütt, samal aastal rünnati Pearl Harborit. Paljud Hashima kaevuritest olid teiste Aasia riikide sõjavangid.

Arvutimängu Killer7 viimane tase on tehtud selle saare järgi. Samuti on tehtud taotlus UNESCO kultuuripärandisse saamiseks.

Kel pole kahju 15 minutist, soovitan ka vaadata videofilmi.

Fotod: http://www.nature-spot.com/2008/01/ghost-town-hashima-island-gunkanjima.html

Saladuslik saar

Selle saare elueaks võib lugeda 1887-1974. Veel 1959. aastal elas seal ruutkilomeetril 83500 inimest. Saare surmas on süüdi nafta ning hetkel ei tohi keegi seda saart külastada… Kus see saar asub?

isl1.jpg

isl2.jpg

Pekingi OM: peamine vastane on reostus, soovitused sportlastele

Olümpiamängudel osalejate peamiseks vastaseks on reostus – nii kirjutab keskkonnakorrespondent Deborah Zabarenko Hiina keskkonnauudiste blogis. Söö apelsine, kanna respiraatorit ning treeni kusagil mujal, minnes kohale ainult võistlusteks – selliseid soovitusi on antud Pekingis võistlevatele sportlastele kohaliku sudu kartuses. Reostatud õhuga kohanemiseks pole paremaid strateegiaid. Organismile on reostusega kohastumiseks vaja antioksüdante – neid saab C ja E vitamiinidest, greipidest ja apelsinidest.

beijing.jpg

Augustis on Pekingis tõenäoliselt palav ja niiske, keskmine temperatuur on olnud 29.5 kraadi ning suhteline õhuniiskus 69%. Samuti võib olla vihmane.

Peking on olümpiamängudel oma võimsuse näitamiseks suduvastase võitluse peale kulutanud juba 16.8 miljardit dollarit. Kohalik 77-aastane Gao ütles, et kui tema 50 aastat tagasi pealinna tuli, siis ei suutnud ta isegi silmi lahti hoida. Pooled Pekingi 3 miljonist autost on plaanis mängude ajaks teedelt eemaldada ning viies ümbritsevas provintsis on antud käsk alates juuli keskpaigast õhku reostavad tööstusettevõtted sulgeda. Sellest hoolimata saadavad vähemalt 7 riiki – Saksamaa, Kreeka, USA, Prantsusmaa, Suurbritannia, Rootsi ja Holland, oma sportlased ajavahega kohanemiseks kõigepealt hoopis Jaapanisse. Hispaania triatlonistid aklimatiseeruvad Lõuna-Koreas. Seevastu Tshiili managerid näevad oma koondise eeliseid, sest Santiago on üks Lõuna-Ameerika reostatumaid linnu.

ROKi president Jacques Rogge hoiatas hiinlasi, et kui reostus kujutab endast ohtu, võidakse osa võistlustest lihtsalt ära muuta. Samas nägid reostusprobleemidega kõvasti vaeva ka Los Angeles 1984. aastal, Söul 1988. aastal ja Ateena 2004. aastal, ehitati trammiliine, suleti tehaseid ning piirati autoliiklust.

Kohtasin hiljuti Stockholmis oma vana kolleegi Longcheng Liud, kes iga paari minuti tagant käis pubist väljas suitsu tõmbamas. Ka Hiina söögikohtades olevat suitsetamine keelatud. Aga ainult praegu, olümpia-aastal…

Elektritransport tuuletoitel: iirlased jõudsid (jälle) ette

24. veebruaril kirjutasin, et Eesti võiks käivitada elektriautode tootmise. Enne seda, 22. veebruaril kirjutasin, et elektritranspordi akusid võiks laadida tuuleenergiaga ning projekti võiks käivitada mõnel saarel. Nüüd selgus, et iirlased ongi täpselt nii teinud… 3. märtsil avaldati Irish Timesis ‘breaking news‘.

Inis Oirr on idapoolseim ning kõige väiksem saar Arani saarestikus Galway lahes, seal elab püsivalt 300 inimest, lisainfo saare kodulehelt.

hpim1140.jpg

3. märtsil läks esimesele reisile Iirimaa esimene emissiooni- ja müravaba viieistmeline ökosõiduk nimega An Bus Pobail. Akusid laetakse tuuleenergiaga. Valitsus toetas 47000 eurot maksma läinud sõiduki muretsemist 80% ulatuses – ilmselt ideed peeti nii heaks ja toetust väärivaks. Sõiduk toodeti Dublini tehases GMI Green Machines. Projekti nõustas Iirimaa jätkusuutliku energeetika fond, mis praegu hindab selliste sõidukite rohkearvulisemat kasutust saartel.

Kui keegi tahaks mõnel Eesti saarel sellise projekti teostada, kas kusagilt oleks võimalik saada 80% toetust sõiduki ehitamiseks? Just väikestest projektidest sünnivadki kontseptsioonid, mida saab edasi testida ja arendada.

Tänud Triinule uudise vahendamise eest.

Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Andris Piebalgs avas oma blogi

Nüüd siis on võimalus igal kodanikul ise Andris Piebalgsilt küsida, kuidas Euroopa Liidus asjad arenevad ning talle ka kirjutada, kuidas asjad võiksid kulgeda. Piebalgs lubas igal nädalal korra millestki ka kirjutada. Link tema blogile on siin.

Hetkeks on ka ühe blogi jaoks kogunenud tavatult palju vastuseid, tervelt 67. Nii et huvi on suur.

Kes aga blogile siirduda ei soovi, siis nendele ka kogu esimene kirjutis inglise keeles.

A warm welcome to my blog

February 29, 2008
I am excited to announce the launch of my web diary. On a weekly basis, I would like to use this communication tool as a way to share with you my ideas, my projects and even my concerns in the energy field. But my priority in this blog is to listen to your suggestions. The challenges in the energy sector are so urgent and so big that if we are to succeed we have to face them together.

When I took office in 22 November 2004 the price of oil (NYMEX) was 52.50$ per barrel. Today the same barrel costs $103. Just a decade ago, we perceived energy as something that could be taken granted: it was abundant and cheap. These times are over. The phantom of economic recession is looming in many economies across the planet and all the accusing fingers point to the same responsible: energy. It is also blamed for a much bigger catastrophe: climate change. Many of the conflicts around the globe involve the fight for energy resources and energy has become, increasingly a powerful political tool, if not a political weapon. At the same time, many see this sector as the great opportunity of the 21st century. New investments in generation capacity and transmissions infrastructures are evaluated in trillions of Euros. Many speak of renewable energy sources as the new “.com” sector and never before have energy companies had been so profitable. Energy is a sector experiencing troubles and challenges, risks and opportunities. Some people consider these times dangerous, others interesting. But nobody is indifferent.

Certainly not the European Commission. Here we can talk of a real revolution. Since October 2005, when the European Council called for a European Energy Policy things have moved very fast. In March 2006, the Commission presented its Green Paper. Three weeks later, Heads of State and Government called for 20 concrete actions to be undertaken by the end of that year. In July, the Commission adopted a first strategy for international energy relations. In November the action plan for energy efficiency with a clear first objective: 20% energy savings by 2020. On 10 January 2007 the first strategic energy review settle the great axes of this new policy. The legislative measures followed. On 19 September, the third (and hopefully the definitive) package on the internal energy market. On 22 November the Strategic Energy Technology (SET) plan. Last 23rd January the framework directive for renewable energies.

The last milestone of this new policy took place yesterday, in the Energy Council. I perceived among the 27 ministers a real wish to move forward. The SET plan was approved creating the necessary framework for energy research in Europe. Ministers made a huge step forward to reach a political compromise on the Internal Energy Market package. I am confident that the Council and the Parliament could approve these essential legislative measures in June. Finally, I was very encouraged by the constructive debate on the Renewable Directive, which I hope will be approved during the French Presidency.

Things are moving in the right direction but there are new challenges ahead. I would like to invite all my fellow bloggers and all citizens to contribute your ideas. I would like 2008 to be the European year of Energy Efficiency. I’m proposing to table measures to increase energy efficiency in our buildings, in our energy devices, in the way we consume energy. What are your ideas? What measures would you like to see the Commission take? What would you include in the new legislation?

Eesti on energiapalavikus ja ootab ravi

Mäletan lapsepõlvest, et oli mingi kõhuhäda ning käis umbes 5 arsti. Igaüks pani erineva diagnoosi. Hetkel on Eestil energiapalavik ning nii kutsutud kui kutsumata arstid püüavad panna diagnoose ning määrata ravi.

Sümptomid: maapinnal kaevandamise jäljed, kogu planeedil tõusnud temperatuur ja süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris.

On neid, kes arvavad, et Maa temperatuur on aastamiljonite jooksul pidevalt muutunud ning see, et nüüd on pisut soojem kui eelmisel sajandil, pole mingi näitaja. Samas on rahvusvaheliselt levinuim ja europoliitiliselt aktsepteeritud arvamus ühene: tegemist on valest eluviisist põhjustatud kroonilise probleemiga ning tuleb kiiresti eluviisi muuta. Isegi kui globaalset soojenemist mitte tunnistavatel või globaalse soojenemise inimtekkelisust eitavatel teadlastel on õigus, tuleb ikkagi hakata Euroopas maksma vale eluviisi makse.

Lisaks pannakse vale eluviisi maksu maksjad pidevalt rahvusvahelisse häbiposti.

Kuna juba 50 aastat tagasi käivitati tuumaenergeetika (täpsemalt aastal 1954, kui käivitus 5 MW võimsusega Obninski tuumajaam 110 km Moskvast), siis on neid, kes arvavad, et kõige õigem on lähtuda järeleproovitud meetodist – mis, tõsi küll, on mitmetel kordadel selle 50 aasta jooksul vale või oskamatu tarbimise tõttu põhjustanud suuri probleeme. Ollakse arvamusel, et tuumaenergeetika katab kindlalt mitmekümneks aastaks energiavajaduse, kuniks võetakse kasutusele efektiivsemad energiaallikad. Olin Stockholmis 1993-1998 doktorant ning mäletan selgelt järk-järgult arenenud tuumaenergeetika sulgemise plaane ning ühte teledebatti, kus küsimuse peale – kas ohutuse mõttes poleks Rootsil õigem investeerida ohtlike RBMK-tüüpi Sosnovõi Bori reaktorite sulgemisse – vastasid poliitikud, et loomulikult ei, me peame venelastele head eeskuju näitama ning siis nad saavad aru ja sulgevad ise oma jaamad. Barsebäcki üks reaktoritest suleti, vist juba praeguseks oleks Rootsi pidanud olema tuumaenergia vaba riik. 

Ning seejärel 10 aasta jooksul (1999-2008) kõik muutus. Probleemiks muutus hoopis globaalne soojenemine. Nagu oleks ‘suur mure’ inimeste ajus ühest sagarast teise üle kandunud. Tuumaenergeetikat peetakse peamiseks lahenduseks energiavajaduste katmisel ja süsinikdioksiidi emissioonide vähendamisel ka Suurbritannias ning paljudes teistes riikides. Kas aga hetkel, kui uued tehnoloogiad ‘justkui midagi lubavad’, on veel õige aeg hakata muutuma tuumariigiks ja uut tuumajaama rajama, on keeruline otsus. Jah, on võimalik, et oleme hiljaks jäänud, lisaks on tuumajaamde ehitamise buum ja tuumarelvade lahtimonteerimisel ja ümbetöötlemisel saadud tuumakütuse otsalõppemine maailmas tõepoolest paljukordistanud vajadust uraani kaevandada ning seeläbi tõstnud tuumakütuse hinda, sest uute kaevanduste rajamine võtab aega ning pole ka lihtne, arvestades alati esinevat kohalike elanike vastuseisu.

Loeme ka pidevalt, et kohe-kohe saab kasutusele võtta hoopis termotuumaenergia, vesinikuenergia jne jne. Aga kas on ka midagi kindlat, millele panustada? Rääkida ja vaielda võib lõpmatuseni, aga keegi peab tegema otsuse ja ühtlasi võtma vastutuse…

Tuuleenergeetikat propageerivad rohelised tuumaenergia kasutuselevõtuga ei nõustu. Meie kliimatingimustes on tuul taastuvatest energiaallikatest vaieldamatult maailma mastaabis kõige konkurentsivõimelisem ressurss. Kui tõesti peaks realiseeruma päikeseenergia väga efektiivne kasutuselevõtt, siis meie laiuskraadil ning pilvise ilma tingimustes on see korraga hea ja halb uudis, sest sama tehnoloogia olemasolul peame kindlasti energiaühiku eest siin maksma rohkem kui ekvaatorile lähemal paiknevatel aladel.

euro_solarmap.jpg

Euroopa päikeseenergia potentsiaalide kaart – Eesti potentsiaal on umbes 2 korda viletsam kui Maltal 

Seetõttu tuleks tuuleenergial baseeruvasse arendustegevusse vaieldamatult panustada, aga missugustesse konkreetsetesse projektidesse? Ükski maailma riik ei ole oma energiasüsteemi peamiselt vaid tuulest sõltuma pannud. Milles siis ikkagi küsimus? Juba ka kirjutasin sellest: mis saab siis, kui näiteks nädal või kaks püsib Eestis tuulevaikne -30 kraadine kõrgrõhkkond? Või on see võimatu? Sama probleem on ka tegelikult hüdroenergial. Nagu kommenteeris Klaus-Eduard, hüdroenergia riigil Tadžikistanil läks sel külmal talvel aga väga kehvasti, hoolimata kokkuhoiurežiimist sai vesi Nureki tammi tagant lihtsalt otsa. Lihtsalt anomaalselt nii külm talv oli, et energiavarud said otsa. Me ei taha, et meil kehvasti läheb. Kui läheb nii nagu ikka, siis kasvab tuuleenergia arendamine sarnaseks püramiidskeemiks astelpaju kasvatamisega ja põllu peale majade ehitamisega.

Kui insenerid probleeme lahendavad, kasutavad nad piirtingimusi. Kui ühe või teise piiritingimuse juures lahend puudub, siis nii ongi – lahend puudub, et süsteem töötaks, on vaja seda täiustada. Kui autol puuduvad tuled, siis pimedal maanteel sellega sõita ei saa. Tuuleenergia pooldajad on probleemist tegelikult ammu aru saanud, meil on vaja ikkagi midagi nö ‘mustadeks päevadeks’ ja kui seda midagit pole, siis kindlust pole ning elame kartuses, et ilma muutudes kogu meie süsteem kokku kukub. Järelikult me ei saa täielikult panustada ilmast sõltuvatele süsteemidele. Tegelikkuses ükski tuuleenergia kasutuselevõtu analüüs pole seda kunagi väitnudki. Põlevkivi on olemas, võiksime ju siis seda potentsiaali lihtsalt säilitada ning väga külmal ajal põlevkivijaama üles kütta. Kuid sissekütmine võtab aega ning – kogu süsteem tuleb siis korras hoida, põlevkivienergia hinnast suur osa läheb süsteemi korrashoiule! Kui me lülitit vajutame, ega eriti ei mõtle, et just nüüd keegi ja kuskil põlevkivi kaevandab, transpordib, põletab…

Eks seetõttu ka Euroopas gaasist nii palju räägitakse – just gaasijaamasid saab kiiresti süsteemi täienduseks lisada. See aga paneks meid sõltuvusse idanaabrist ning pole ka mitte odav lahendus… Valides esimese kahe võimaluse vahel – põlevkivienergia või tuumaenergia – eelistavad rohelised põlevkivi põletamise jätkamist, ilmselt eelkõige seetõttu, et kui tehakse investeering tuumaenergeetikasse, siis saab olema raskendatud uute tehnoloogiate kasutuselevõtt. Minule tundub see tegeliku põhjusena, aga kui see nii on, siis võiks selle nii ka välja öelda. Välja öelda aga ei saa sellepärast, et kui hetkel esitada konkreetne küsimus: missugused need uued tehnoloogiad on, millele panustada, siis tuleb ilmselt hetkel (veel??) jääda vastuse võlgu ning targalt jälgida maailmas toimuvat… Kui kauaks aga?

Seega on toimunud kummaline muutus. Veel mõned aastad tagasi võideldi täiel rindel põlevkivijaamade vastu. Igal energianõupidamisel oli põlevkivienergeetika hambus. Nüüd aga, valikuid tehes, kaldutakse põlevkivienergeetikat pooldama. Normaalne, ka teistes riikides on sellised muutused toimunud, Rootsi juhtumit tuumaenergia osas juba kirjeldasin. Aga ikkagi. Räägitakse süsinikdioksiidi emissioonide vabast põlevkivienergeetikast. Idee on väga hea, hind jällegi tugevasti soolane.

Üks on siiski selge. Elektrienergia hind paratamatult tõuseb. Samas on meil energiasäästuga suured probleemid. Alles alustame passiivmajade püstitamist, kogu kinnisvarabuum aga tekitas kolossaalsel hulgal uusehitisi, mis raiskavad energiat…

Lisaks, kogu selle energeetikavaidluse juures kipub jällegi ununema innovatsioon Eesti majanduses, tegelikud hoovad, mis võimaldavad külmas kliimas konkurentsivõimeliselt elada. Kasvõi Lapimaa näitel.

Tasub meeles pidada ja järele mõelda: Itaalia elektrikatkestus 2003

28. septembril 2003 kell 3.20 öösel sai tormide tõttu kahjustada Prantsusmaalt Shveitsi kaudu Itaaliat varustanud kõrgepingeliin ning sisuliselt haaras elektrikatkestus 56 miljonit inimest kogu Itaalias (välja arvatud Sardiinia saar) ja Shveitsis Genfi lähistel. Tarbimise kasvu tõttu kukkus ahelreaktsiooni tagajärjel kokku kogu Itaalia elektrivarustus. Kogu süsteem suudeti taastada 9 tunniga.

Kuna Itaalias oli parajasti Valge Öö Karneval, olid 400000 itaallast ja turisti pidutsemas ning ühistranspordil oli tööd massiliselt. Sajad inimesed jäid vangi metroorongidesse. Tugeva vihma tõttu ööbisid paljud Rooma raudteejaamades. Kõige suuremasse paanikasse sattusid just turistid. Rongiliiklus peatus, 30000 inimest pidid istuma jääma rongidesse ning Punane Rist asus kiiresti neid söögi ja joogiga varustama. Kogu lennuliiklus katkes. Surmajuhtumeid küll polnud, kuid oli arvukalt liiklusõnnetusi, kuna foorid ei töötanud. Rööviti mitmeid poode. Haiglates suudeti käivitada varugeneraatorid, kodusel ravil patsiendid transporditi kiiresti haiglatesse. Kiirteedel jäid autojuhid ilma kütuseta, sest bensiinijaamad ei töötanud. Supermarketites sulas külmutatud toit ning jäätisekaupmehed rääkisid miljonitesse eurodesse ulatuvast kahjust. Lõuna-Itaalias tekkisid järjekorrad kaevude juurde, kuna veepumbad ei töötanud.

Hiljem selgus, et kahele Shveitsist Itaaliasse elektrit üle kandvale omavahel eristatud kõrgepingeliinile olid lihtsalt tormi tagajärjel langenud puud. Ülekoormuse tõttu lülitusid koheselt automaatselt välja mitmed Itaalia jaamad ning ahelreaktsioon oligi käes.

Alles peale seda sündmust hakkasid itaallased aru saama, mida tähendab energeetiline sõltumatus ja julgeolek. Itaalia importis 16% elektrienergiast Prantsusmaalt Shveitsi kaudu. Opositsioon süüdistas peaminister Silvio Berlusconit, kes pidurdavat uute elektrijaamade ehitust. Valitsus omakorda süüdistas eelmist vasakpoolset valitsust, kes seadis Itaalia energeetilisse sõltuvusse Prantsusmaast. 1987. aasta referendumil olid enamus itaallasi hääletanud tuumaenergia kasutuse vastu riigi kasvava elektrivajaduse rahuldamiseks.

Marek Strandberg liigub õiges suunas, aga mitte päris

Viimased Mareki arvutused on juba liikumine õiges suunas, aga mitte päris. Loomulikult tuleb tuumajaama sulgemise hind ja tuumajäätmete matmise hind lugeda tuumaenergia hinna hulka. Üks asi aga on vaja enne täpsustada: tavaliselt see nii ongi, et tuumaelektri kalkulatsioonides ja hinnas on need kulud sinna lisatud. Ükski arenenud tuumariik ei ole nii rumal, et pärandab kõik need kulud ilma katteta ajas edasi. Viidates jällegi sellele samale Lappeenranta Tehnikaülikooli allikale, siis on vaja selgeks teha, kas seal on need kulud sees või ei. See muidugi on arusaadav, et nõukogude süsteemis ja Ignalina puhul see nii ei olnud, või kui ka keegi Moskvas sellega arvestas, siis Leedu iseseisvumise järgselt loomulikult see unustati.

Teine asi, millest ei saa ikka üle ega ümber, on see, et tuumaenergia ja tuuleenergia hinda ei saa üks ühele võrrelda. Tuumaenergia või põlevkivienergia on nn baasenergia, see on olemas kogu aeg, 24 h ööpäevas ilma mingite riskideta puhanguteks või vaikuseks, ainus risk on avarii, aga vaadates statistikat juhtub neid üliharva võrreldes tuule puhangulisusest sõltuvusega. Ilma baasjaamadeta ei saa ühegi riigi elektrivarustust korraldada. Teised on nn puhverjaamad – mida lülitatakse suurenenud ja väheneva tarbimise korral kiiresti sisse ja välja. Nendeks sobivad näiteks gaasijaamad või hüdrojaamad. Kõige paremini tunnevad ennast hüdroenergia riigid, sest hüdroenergia on nii baasenergia kui kiiresti muudetava võimsusega energia. Tuuleenergia aga on ilma salvestamata fenomen omaette. Kuigi on püütud näidata, et tuuleperioodid ja energiatarbimise perioodid enam-vähem klapivad, pole sellest enam-vähemast kasu. Pole võimalik riskida seada ennast tuulepuhangutest sõltuvusse. Kes vastutab, kui kõige külmemal ajal, -30 kraadi, kui on vaja metsikult kütta, seisab paar nädalat tuuletu kõrgrõhkkond ning tuuleenergiale baseeruvas riigis pole elekrit kuskilt võtta? Või väidab keegi, et see on võimatu? Kui on olnud eelnevalt veel sademetevaene periood, siis ei saa ka hüdrojaamad Põhjamaadest meid aidata – endalgi vähe…

Just see ongi energeetilise julgeoleku tagamaa. Tänavusest talvest ei maksa järeldusi teha. Üle 30 miinuskraadised temperatuurid saabuvad meile vähem kui 1000 päeva pärast, kui kliimarütmid on ennast muutnud.

Nii et – kahjuks ei saa võrrelda võrreldamatut, baasenergia vajadust ja selle hinda ei saa otseselt võrrelda salvestamata tuuleenergia hinnaga.