Lisatud video võiksid taustmaterjaliks läbi vaadata kõik, kes Eesti energiaprobleemidele lahendust otsivad. Frederic Marillier juhib Prantsusmaal Greenpeace’i tuumaenergia vastast kampaaniat, Bruno Comby on liikumise Environmentalists for Nuclear Energy algataja ja president. Mõlemad usuvad, et globaalse soojenemise ohud on reaalsed ning tuleb leida teed selle peatamiseks. Vahe arvamustes seisneb selles, kas tuumaenergia abil või ilma. Marillier arvab, et taastuvenergeetika pakub vajalikud lahendused, Comby on veendunud aga, et tuumaenergia ohud on palju väiksemad kui globaalse soojenemise ohud ning taastuvenergeetika ei paku vajalikus ulatuses lahendusi.
Pisut lühendatud tõlge:
Comby: olen ökoloog ja arvan, et kaht suurt kriisi – globaalset soojenemist ja energiakriisi – saab lahendada vaid tuumaenergeetika. 85% praegu kasutatavast energiast tuleb naftast ja gaasist, mille varud on peagi lõppemas. Tuumaenergia on puhtaimaks ja parimaks lahenduseks.
Marillier: Greenpeace ja maailma ökoloogid, erandiks vast Teie, on tuumaenergia vastu, sest see on väga ohtlik. See võib väljuda inimese kontrolli alt, oleme juba näinud õnnetusi. Samuti toodab see energiavorm radioaktiivseid ja toksilisi jäätmeid, me ei tea täpselt, mida nendega teha ning need on ohtlikud sadu ja tuhandeid aastaid. Kolmandaks, tuumaenergeetikat võib kasutada sõjanduslikel eesmärkidel. See on ohtlik, must ja problemaatiline energiaallikas.
Comby: Mina pole ainus ökoloog, kes pooldab tuumaenergeetikat, meie organisatsioonil on 9000 liiget 56 riigis. Me pooldame puhast tuumaenergiat, võttes sellest positiivse osa. Gramm uraani toodab sama palju energiat kui tonn naftat, seega on jäätmete hulk tegelikkuses väga väike. Kogu Pranstusmaa kõrge aktiivsusega tuumajäätmed, mis on tekkinud 50 aasta jooksul, mahuvad ära jalgpalliväljaku suurusesse 1 m sügavasse süvendisse. Riiklikul tasandil on radioaktiivsuse vastu vahendid olemas, alfakiirguse vastu pakub täielikku kaitset juba paberileht, gammakiirguse vastu aga mõne meetri paksune betoonmüür.
Marillier: Reaalsus on siiski, et ükski maailma riikidest ei ole suutnud luua lõplikke lahendusi radioaktiivsetele jäätmetele. Vähendasite seda probleemi mahu küsimusele, samas maht pole tähtsaim küsimus.
Cosby: Vähemalt aktsepteerite seda.
Marillier: Küsimus on hoopis ohtudes, seda ei saa mõõta mahus. Peame tulema tagasi ka energia küsimuse juurde. Argument, et me ei saa ilma tuumaenergiata hakkama, on vale. On olemas lahendused, mis juba eksisteerivad ja saavad eksisteerima. Te mängite inimeste kartusega, et tekib energia defitsiit.
Comby: Me räägime sellest, et on vajalik asendada 85% inimeste praegustest energiaallikatest. Võite säästa ja asendada taastuvenergiaga, kuid seda on vähe. Tuumaenergia oleks võinud juba praegu omada palju suuremat rolli ja see on suuresti Greenpeace’i teene, et see nii ei ole. Tulevikus, kui president Putin lõikab läbi Euroopa gaasivarustuse ning nafta on lõpukorral, pole küsimus enam mitte hinnas, vaid kättesaadavuses üldse.
Marillier: Kas tuumaenergia on Prantsusmaa muutnud naftast sõltumatumaks? Selgelt mitte. Tavaline prantslane kasutab sama palju bensiini kui sakslane. Tuumaenergia rahuldab vaid elektrivajaduse, kokku 20-33% inimese energiavajadusest.
Comby: See on vale. Kliimamuutused mõjutavad sadu miljoneid inimesi, kogu Euroopa põllumajandus võib kahjustuda kõrbestumisest ning seega lahenduste leidmistel ei saa lähtuda tuumaenergia mahakriipsutamisest. Tuumaenergia põhjal saaks välja arendada ka puhta transpordisektori ning kütta maju. Meil on seda kõike vaja, et tsivilisatsiooni ellujäämine garanteerida.
Filed under: Energia, Jäätmed, Keskkond, Rahvusvaheline |
Keskkonnaabi 
Ehkki ma ei pea tuumaenergiat heaks lahenduseks just nimelt hävimatu saaste ning inimliku eksituse plahvatusohtliku konbinatsiooni võimalikkuse tõttu, siis ometigi põhjus, miks ma siiani ei ole Eesti tuumajaama vastaste allkirjade nimistuga liitunud, on ise-enesest lihtne: energialoojakust tuleneva globaalse ühiskondliku kriisi kataklüsmid näivad samavõrd reaalsed ning vajavad puhverdamist. Hästivarjatud kriis on juba niigi käes ning majandusanalüütikute ilukõnedest hoolimata see tõenäoliselt vaid süveneb ning karta on, et energeetilised Molotov-Rippentropi paktid ei lase end kaua oodata.
Kompromissi poleks ju ise-enesest raske leida, juhul kui globaalne kogukond suudaks toimida kooskõlas ning võtaks vastu põhimõttelise otsuse, et tuumaenergeetikat kasutataks energeetilise puhvrina, mis taandaks kataklüsmiohud ning samal ajal astutaks kõik sammud selles suunas, et arendada välja põhimõtteliselt uus paradigma: lokaalsel taastuvenergial põhineva energiamajanduse mudel, mille välja-ehitamise korral saaks tuumaenergia järk-järgult marginaliseerida ning viimaks loodetavalt sootuks kaotada.
Siin on aga varjul probleem. Juhul kui tuumaenergiat käsitleda globaalse energiakonkurentsi pingete maandajana, tekib tuumaenergeetika kui tsentraliseeritud ja samas korporatiivsel kapitalil põhineva energia haldajatel kontroll reaalse energiamajanduse ning siis ka reaalse energiapoliitika üle. Olles saavutanud olukorra, kus nende majandusharust (ja seega ka ärist) sõltub terve globaalse kogukonna toimivus, tehke mulle selgeks, miks peaksid nad oma positsioonist loobuma, isegi kui lokaalse energiamajanduse alternatiiv oleks käeulatuses?
Samas, kui lõpuni aus olla, siis kehtib see argument ka praegu, mis on üks olulisi põhjuseid, miks “roheline” tuuma-energia ökoloogide huulil võiks meid veidi ettevaatlikuks teha.
Tuumaenergeetika kui tööstus ei ole juba oma praeguses võimupositsioonis valmis oma strateegilises asendist loobuma mitte üksnes ökoloogilistel, vaid lihtlabastel ärilistel kaalutlustel: ka tuumajaamadel on mitteriiklikud aktsionärid.
Et olukorda näitlikustada: miks peaks McDonalds loobuma oma globaalsest kiiroidu ketist mõne teise tervislikku ja ökoloogiliselt viljeldud tooteid pakkuva toitlustaja kasuks? Nad teavad, et nad müüvad rämpstoitu, aga paraku on see kasulik nende omanikele.
End sarnasel viisil tuumaenergiast sõltuvusse asetaval ühiskonnal on väga raske asuda reaalselt konkureerima biosfääri ja inimkonna tervise seisukohalt paremate lahendustega, sest olemasolevad tootmisüksused ei kujuta endast enam mitte üksnes energiatarnijaid, vaid nad on ühtlasi osaks keerukast tsentraliseeritud võimumehhanismist, mis on huvitatud oma sissetulekute ja ühiskondliku positsiooni säilitamisest.
Mõistagi üritatakse seda lahendust meile müüa logistilise tõhususe ja tarbimismugavuse sildi all. Säärane tsentraliseeritud energeetiline mudel ei baseeru aga mitte ühiskonna solidaarsusel, vaid keskvõimu kontrollmehhanismidel.
Valides jätkusuutliku lokaal-energi mudeli või tuumaenergia mudeli vahel, valime me pratamatult märksa olulisemate küsimuste vahel kui see väliselt paistab.
Ma tahan loota, et Eesti Riik suudab olla oma kodanike vabaduse ja vastutuse vääriline. Ma tahan loota, et kui Eesti Riik peaks tuumaenergeetikat tõsiselt arendama asuma, siis leidub ometigi küllaldase nägemuslikkusega riigimehi, kes näevad tuumaenergeetikas siiski pigem kriisiolukorrale kohast energeetilist kiirtoitlustuse mudelit ning asuvad selle kõrval koheselt ning ausalt välja arendama tõeliselt säästlikku ning jätkusuutlikku paikkondlikule tootmisele orienteeritud arengukava.
[…] on kirjutatud kommentaariks Eerik Puura artiklile “Energeetikadebatt Prantsusmaal”) Explore posts in the same categories: […]