Eesti on energiapalavikus ja ootab ravi

Mäletan lapsepõlvest, et oli mingi kõhuhäda ning käis umbes 5 arsti. Igaüks pani erineva diagnoosi. Hetkel on Eestil energiapalavik ning nii kutsutud kui kutsumata arstid püüavad panna diagnoose ning määrata ravi.

Sümptomid: maapinnal kaevandamise jäljed, kogu planeedil tõusnud temperatuur ja süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris.

On neid, kes arvavad, et Maa temperatuur on aastamiljonite jooksul pidevalt muutunud ning see, et nüüd on pisut soojem kui eelmisel sajandil, pole mingi näitaja. Samas on rahvusvaheliselt levinuim ja europoliitiliselt aktsepteeritud arvamus ühene: tegemist on valest eluviisist põhjustatud kroonilise probleemiga ning tuleb kiiresti eluviisi muuta. Isegi kui globaalset soojenemist mitte tunnistavatel või globaalse soojenemise inimtekkelisust eitavatel teadlastel on õigus, tuleb ikkagi hakata Euroopas maksma vale eluviisi makse.

Lisaks pannakse vale eluviisi maksu maksjad pidevalt rahvusvahelisse häbiposti.

Kuna juba 50 aastat tagasi käivitati tuumaenergeetika (täpsemalt aastal 1954, kui käivitus 5 MW võimsusega Obninski tuumajaam 110 km Moskvast), siis on neid, kes arvavad, et kõige õigem on lähtuda järeleproovitud meetodist – mis, tõsi küll, on mitmetel kordadel selle 50 aasta jooksul vale või oskamatu tarbimise tõttu põhjustanud suuri probleeme. Ollakse arvamusel, et tuumaenergeetika katab kindlalt mitmekümneks aastaks energiavajaduse, kuniks võetakse kasutusele efektiivsemad energiaallikad. Olin Stockholmis 1993-1998 doktorant ning mäletan selgelt järk-järgult arenenud tuumaenergeetika sulgemise plaane ning ühte teledebatti, kus küsimuse peale – kas ohutuse mõttes poleks Rootsil õigem investeerida ohtlike RBMK-tüüpi Sosnovõi Bori reaktorite sulgemisse – vastasid poliitikud, et loomulikult ei, me peame venelastele head eeskuju näitama ning siis nad saavad aru ja sulgevad ise oma jaamad. Barsebäcki üks reaktoritest suleti, vist juba praeguseks oleks Rootsi pidanud olema tuumaenergia vaba riik. 

Ning seejärel 10 aasta jooksul (1999-2008) kõik muutus. Probleemiks muutus hoopis globaalne soojenemine. Nagu oleks ‘suur mure’ inimeste ajus ühest sagarast teise üle kandunud. Tuumaenergeetikat peetakse peamiseks lahenduseks energiavajaduste katmisel ja süsinikdioksiidi emissioonide vähendamisel ka Suurbritannias ning paljudes teistes riikides. Kas aga hetkel, kui uued tehnoloogiad ‘justkui midagi lubavad’, on veel õige aeg hakata muutuma tuumariigiks ja uut tuumajaama rajama, on keeruline otsus. Jah, on võimalik, et oleme hiljaks jäänud, lisaks on tuumajaamde ehitamise buum ja tuumarelvade lahtimonteerimisel ja ümbetöötlemisel saadud tuumakütuse otsalõppemine maailmas tõepoolest paljukordistanud vajadust uraani kaevandada ning seeläbi tõstnud tuumakütuse hinda, sest uute kaevanduste rajamine võtab aega ning pole ka lihtne, arvestades alati esinevat kohalike elanike vastuseisu.

Loeme ka pidevalt, et kohe-kohe saab kasutusele võtta hoopis termotuumaenergia, vesinikuenergia jne jne. Aga kas on ka midagi kindlat, millele panustada? Rääkida ja vaielda võib lõpmatuseni, aga keegi peab tegema otsuse ja ühtlasi võtma vastutuse…

Tuuleenergeetikat propageerivad rohelised tuumaenergia kasutuselevõtuga ei nõustu. Meie kliimatingimustes on tuul taastuvatest energiaallikatest vaieldamatult maailma mastaabis kõige konkurentsivõimelisem ressurss. Kui tõesti peaks realiseeruma päikeseenergia väga efektiivne kasutuselevõtt, siis meie laiuskraadil ning pilvise ilma tingimustes on see korraga hea ja halb uudis, sest sama tehnoloogia olemasolul peame kindlasti energiaühiku eest siin maksma rohkem kui ekvaatorile lähemal paiknevatel aladel.

euro_solarmap.jpg

Euroopa päikeseenergia potentsiaalide kaart – Eesti potentsiaal on umbes 2 korda viletsam kui Maltal 

Seetõttu tuleks tuuleenergial baseeruvasse arendustegevusse vaieldamatult panustada, aga missugustesse konkreetsetesse projektidesse? Ükski maailma riik ei ole oma energiasüsteemi peamiselt vaid tuulest sõltuma pannud. Milles siis ikkagi küsimus? Juba ka kirjutasin sellest: mis saab siis, kui näiteks nädal või kaks püsib Eestis tuulevaikne -30 kraadine kõrgrõhkkond? Või on see võimatu? Sama probleem on ka tegelikult hüdroenergial. Nagu kommenteeris Klaus-Eduard, hüdroenergia riigil Tadžikistanil läks sel külmal talvel aga väga kehvasti, hoolimata kokkuhoiurežiimist sai vesi Nureki tammi tagant lihtsalt otsa. Lihtsalt anomaalselt nii külm talv oli, et energiavarud said otsa. Me ei taha, et meil kehvasti läheb. Kui läheb nii nagu ikka, siis kasvab tuuleenergia arendamine sarnaseks püramiidskeemiks astelpaju kasvatamisega ja põllu peale majade ehitamisega.

Kui insenerid probleeme lahendavad, kasutavad nad piirtingimusi. Kui ühe või teise piiritingimuse juures lahend puudub, siis nii ongi – lahend puudub, et süsteem töötaks, on vaja seda täiustada. Kui autol puuduvad tuled, siis pimedal maanteel sellega sõita ei saa. Tuuleenergia pooldajad on probleemist tegelikult ammu aru saanud, meil on vaja ikkagi midagi nö ‘mustadeks päevadeks’ ja kui seda midagit pole, siis kindlust pole ning elame kartuses, et ilma muutudes kogu meie süsteem kokku kukub. Järelikult me ei saa täielikult panustada ilmast sõltuvatele süsteemidele. Tegelikkuses ükski tuuleenergia kasutuselevõtu analüüs pole seda kunagi väitnudki. Põlevkivi on olemas, võiksime ju siis seda potentsiaali lihtsalt säilitada ning väga külmal ajal põlevkivijaama üles kütta. Kuid sissekütmine võtab aega ning – kogu süsteem tuleb siis korras hoida, põlevkivienergia hinnast suur osa läheb süsteemi korrashoiule! Kui me lülitit vajutame, ega eriti ei mõtle, et just nüüd keegi ja kuskil põlevkivi kaevandab, transpordib, põletab…

Eks seetõttu ka Euroopas gaasist nii palju räägitakse – just gaasijaamasid saab kiiresti süsteemi täienduseks lisada. See aga paneks meid sõltuvusse idanaabrist ning pole ka mitte odav lahendus… Valides esimese kahe võimaluse vahel – põlevkivienergia või tuumaenergia – eelistavad rohelised põlevkivi põletamise jätkamist, ilmselt eelkõige seetõttu, et kui tehakse investeering tuumaenergeetikasse, siis saab olema raskendatud uute tehnoloogiate kasutuselevõtt. Minule tundub see tegeliku põhjusena, aga kui see nii on, siis võiks selle nii ka välja öelda. Välja öelda aga ei saa sellepärast, et kui hetkel esitada konkreetne küsimus: missugused need uued tehnoloogiad on, millele panustada, siis tuleb ilmselt hetkel (veel??) jääda vastuse võlgu ning targalt jälgida maailmas toimuvat… Kui kauaks aga?

Seega on toimunud kummaline muutus. Veel mõned aastad tagasi võideldi täiel rindel põlevkivijaamade vastu. Igal energianõupidamisel oli põlevkivienergeetika hambus. Nüüd aga, valikuid tehes, kaldutakse põlevkivienergeetikat pooldama. Normaalne, ka teistes riikides on sellised muutused toimunud, Rootsi juhtumit tuumaenergia osas juba kirjeldasin. Aga ikkagi. Räägitakse süsinikdioksiidi emissioonide vabast põlevkivienergeetikast. Idee on väga hea, hind jällegi tugevasti soolane.

Üks on siiski selge. Elektrienergia hind paratamatult tõuseb. Samas on meil energiasäästuga suured probleemid. Alles alustame passiivmajade püstitamist, kogu kinnisvarabuum aga tekitas kolossaalsel hulgal uusehitisi, mis raiskavad energiat…

Lisaks, kogu selle energeetikavaidluse juures kipub jällegi ununema innovatsioon Eesti majanduses, tegelikud hoovad, mis võimaldavad külmas kliimas konkurentsivõimeliselt elada. Kasvõi Lapimaa näitel.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: