Enne ei muutu midagi, kui selliseid inimesi Eestis lihtsalt enam ei ole. Ka puhastada on loomulikult vajalik, aga reostajad pole endiselt kadunud. Kas on probleem mentaliteedis või harituses?
Tavalisemaid lagastajaid on ilmselt kahte tüüpi:
1) süüdimatult prügi loodusesse sokutajad, keda on väga sageli võimalik prügi sisu järgi ka tuvastada (mõni leheke nime ja aadressiga on sageli hulgas);
2) lõbusad seltskonnad, kes peale looduse kui tasuta hüve nautimist otsustavad oma naudingute käigus tekkivad jäänused maha jätta.
Pakuksin laest, et inimesi, kes eelpool nimetatud viisil oma tulevikus suure tõenäosusega veel loodust lagastavad, on Eestis veel umbes 80000. Kas keegi oskab pakkuda parema arvu ja viisi, kuidas seda arvu vähendada?
Otsisin üles ka oma lapsepõlvelemmiku – Herluf Bidstrupi karikatuuri ühest toredast perekonnast. Eriti tore on see väike poiss, kes viimasel pildil rõõmsalt hüpleb ja tunneb siirast rõõmu kordaläinud päevast.
Filed under: Eesti, Eluviis, Jäätmed, Keskkond, Prügi, Reostus |
Keskkonnaabi 
Lisa kommentaar