Hispaania ruulib: taastuvenergeetika ja energiasääst

Viimase kahe kuu uudised Hispaaniast taastuvenergeetika ja energiasäästu vallas on võimsad.

La Hoya Vicenteses (Jumilla, Lõuna-Hispaania) jaanuaris avatud maailma suurim päikesepatareidel töötav elektrijaam võimsusega 20 MW laiub 100 hektaril ehk 1 ruutkilomeetril ning hoiab ära igal aastal 42000 tonni süsihappegaasi emissioone. Ka senine suurim jaam oli Hispaanias Beneixamas (Alicante) ning anti käiku 2007. aasta septembris. Huvilistele link maailma suurimatele jaamadele.

jumilla_solar_farm.jpg

Kuna päikesepaisteliste päevade arv Jumillas ulatub 300-ni aastas, siis oli 120000 päikesepaneeli paigaldamisel selge mõte sees. Ehitus võttis aega 11 kuud, ehitusmeeskonnas oli 400 liiget.

Acciona Windpower avas 17. jaanuaril oma esimese tuulegeneraatorite tehase USA-s. 23 miljoni dollarise investeeringuga ehitati tehas üles 7 kuuga, luues koheselt 100 uut töökohta ning perspektiivis kokku 1300 uut töökohta aastaks 2010. Esimesel aastal on plaanis toota 250 tuuleturbiini võimsusega 1.5 MW ning seejärel suurendada tootmist 400-ni, tootes ka 3 MW turbiine.

1111.jpg

Pildil: tuuleturbiinide tootmine Navarras (Hispaania).

Detsembris 2007 avati Almerias energiasäästlik hoone, kus energiakulud on vähendatud 80-90% võrra. Majja on paigaldatud hulgaliselt sensoreid, mis võimaldavad 2010. aasta lõpuni kestva teadusprojekti raames leida modelleeritud ja tegelike tingimuste erinevusi. Kokku luuakse 59 miljoni dollarilise projekti raames 5 arhitektuurilist prototüüpi iga Hispaania kliimatsooni jaoks. Pildil olev hoone on mõeldud kuuma ja kuiva kliimatsooni.

arfrisol.jpg

Delfi rubriik ‘Teadus ja Loodus’ on naeruväärne

Olen märganud, et Eesti enamus võrguväljaandeid on viimasel ajal tugevasti arendanud oma teadus-, loodus- ja keskkonnauudiste rubriike. Ka Delfil on oma rubriik ‘Teadus ja Loodus’, kuid selle kvaliteet on täiesti naeruväärne. Ilmub keskmiselt 2 uudist päevas ning ka neist on suur osa uudistevoo jäänus, mida mujale panna ei osata, kuid mida peetakse ilmselt piisavalt kollaseks selleks, et keegi neid vaataks.

Mis siis on väärinud viimase 2 nädala jooksul Delfi tähelepanu teemavaldkonnas ‘Teadus ja Loodus’?

Rootsi mehed on paksemad kui eales varem. Uudis: 30 aastat tagasi oli liigsete kilodega hädas vaid 1% noortest meestest, kelle kaaluindeks ületas 30. Tänaseks on rasvumisprotsent ületatud juba rohkem kui 5% noortel rootslastel. No see pole nüüd küll ainult Rootsi probleem, eriti magus peaks olema vaade ookeani taha Ameerikasse. Ja ka oma koduvabariiki võiks piiluda…

Pikajalgsed on ilusamad. Poola teadlased on avastanud, et inimesi, kelle jalad on mõne sentimeetri võrra keskmisest pikemad, peetakse teistest ilusamateks. Tõepoolest, üks Poola viimase aja tõsisemaid teadussaavutusi…

Aktiivne sekselu teeb koolihinded kehvemaks. Inglismaa teadlaste läbiviidud uuring näitab, et rohkelt partnereid omavad õppurid saavad koolis õppetöös halvemaid tulemusi. British scientists – 12 points from Estonia. Äkki on põhjus ja tagajärg hoopis sassi aetud?

Vene teadlased: 2055. aastal algab jääeag. Peterburi Pulkovo observatooriumi klimatoloogide hinnangul algab 2055.-2060. aasta paiku väike jääaeg, mis kestab 45-65 aastat. Märgatavat temperatuurilangust oodata juba lähiaastatel. Kummutatud on kogu globaalse soojenemise teooria. Veel on viimane aeg püüda kuidagi kasvuhooneefekti tekitada.

Austraalia kängurud söövad beebipille. Austraalia teadlased on leiutanud beebipillid kängurudele, mis peaks vähendama loomade liigset paljunemist. Nobeli meditsiinipreemia koidab ilmselt ka Austraalia teadlastele nende suuravastuse valguses.

Mati Kaal: Tallinnas elab umbes 400000 rotti. Tallinna Loomaaia direktori Mati Kaalu sõnul on välja arvutatud, et igas linnas elab umbes sama palju rotte kui selles linnas inimesi, seega võiks tema hinnangul öelda, et Tallinnas elab ca 400 000 rotti. Missugune hämmastav teaduslik metoodika – rottide ja linnaelanike vaheline lineaarne sõltuvus koefitsiendiga 1! Hemingway on öelnud, et igas sadamas võib kohata ühte eestlast. Olin hiljuti ühes maailmakuulsas sadamas, aga Hemingwayd polnud kusagil.

Relsskahur – raskerelvastuse tulevik. Eelmine nädal toimus USA Naval Surface Warfare Center’is (e.k merepinnapealne sõjapidamiskeskus) relsskahuri (ing.k „railgun“) proovilaskmine, mida asjaosalised kirjeldavad kui esimest sammu taktikaliste relsskahurite kasutuselevõtul. See uudis sobib eriti hästi rubriiki ‘Teadus ja Loodus’. Teaduslike mürskudega looduse pihta – tuld!

Erinevalt teistest veebiportaalidest saab Delfi koos ühissaitidega kelkida 550000 lugejaga nädalas. Kui lugejaskond on niivõrd suur, pole sisu loomulikult oluline. Samas isegi SL Õhtuleht on märkimisväärselt intelligentsem – sõna ‘teadus’ rubriikides ei kasutata ning rubriigi ‘Loodus’ alt võib leida igati ajakohaseid ja aktuaalseid loodusuudiseid.

ein-sof.jpg

Teadlased ründavad biokütuste tootmist – kas asjakohaselt?

Viimase aja suur ülemaailmne meediamull kõlab nii: peaaegu kõik biokütused, mida praegu toodetakse, põhjustavad rohkem kasvuhoonegaase kui fossiilsed kütused – seda juhul, kui arvestame kokku kõik emissioonid, mis nende tootmisel kaasnevad. Vt näiteks link. Külm vesi pähe arendajatele ja poliitikutele, kes on suutnud rahvast veenda, et biokütuste tootmine peatab globaalse soojenemise – sageli on loodud mulje, et süsinikdioksiidi vabaneb sama palju, kui taimede kasvu käigus ära seotakse.

Milles siis küsimus? Kes ja missugust kala sogases vees püüab?

Probleem on selles, et biokütuste arendajad paljudes maailma piirkondades on põllumajandusliku maa endale hankinud loodusliku maa arvel, mis niigi hapnikku toodab. Peamine näide tuuakse Lõuna-Ameerika vihmametsade hävitamisest. Loomulikult, vihmametsade mahavõtmise käigus tekivad süsinikdioksiidi emissioonid ning biokütuste saamise eesmärgil kasvatatavad kultuurid ei suuda vihmametsadega võrdväärselt süsihappegaasi siduda. Kõik on õige.

forest372.jpg

Pildil: sojaoakasvatuseks maha võetud vihmamets

Teadlased leidsid seejärel, et globaalses mõttes on kõikide biokütuste tootmine üldreeglina seotud looduslike maa-alade hävitamisega. Kasvõi kaudselt, sest kui praegusel põllumajandusmaal hakatakse toidukultuuride asemel kasvatama biokütuste toorainet, siis tuleb leida uus maa toidukultuuride tootmiseks.

Varasemates analüüsides oli maakasutuse faktor lihtsalt unustatud. Lisaks tekib süsihappegaas ka biokütuste kasvatamiseks vajaliku maa ettevalmistamisel ning hiljem transpordil ja töötlemisel. Arvutuste kohaselt tasub loodusliku rohumaa muutmine põllumaaks end ära kasvuhoonegaaside vähendamise mõttes summaarselt alles 93  aastaga ning lähima 93 aasta jooksul me tegelikkuses hoopis suurendame emissioone.

Selline ‘äraunustamine’ on tegelikult vägagi tavaline. Näiteks peetakse hüdroenergiat kõige puhtamaks energiaks, mille käigus süsinikdioksiidi emissioone ei teki. Kui aga suhteliselt tasasel maa-alal rajatakse jõele hiigelsuur tamm ning tekib kunstlik veekogu, siis kogu selle maa-ala poolt varem seotud süsihappegaas tuleb tegelikkuses arvestada projekti mõjudesse. Veelgi enam, sellise veehoidla loomisel hakkab uputatud ala põhjas orgaaniline aine anaeroobselt lagunema ning tekib metaan,  mis on süsihappegaasiga võrreldes ruumalaühiku kohta 21 korda tugevam kasvuhoonegaas. Ning lõpuks, hiigelsuure tammi rajamiseks kasutatud betooni tootmisel vabanenud süsinikdioksiidi kogus on samuti väga suur. Lihtsalt neid emissioone me ei näe elektrijaama korstnast välumas!

Mida aga kogu see jutt tähendab Eesti kontekstis? Jutt oleks õige vaid siis, kui tuleks tõepoolest kasutusele võtta looduslikke alasid. Seetõttu pole selliste globaalsete teadusuudiste ülekandmine Eestisse ilma süvenemiseta ja analüüsita asjakohane. Biokütuste tootmist Eestis ei saa ja ei tohi samavääristada Lõuna-Ameerika vihmametsade mahavõtmisega. Samas, õppetunnina ei maksa uskuda ka ilusaid pilte, kus biokütuste tootmise käigus üldse süsihappegaasi ei teki – paratamatult nii kasvatuse, transpordi kui töötlemise käigus emissioonid tekivad. Näiteks on levinud ka eksiarvamus, et tuumaenergia kasutusel ei teki süsinikdioksiidi. Tekib küll, ja palju. Arvestades tuumajaama ehitust ja käigushoidu võib laias laastus aga öelda, et ühe toodetud energiaühiku kohta umbes 3 korda vähem kui fossiilsete kütuste põletamisel.

Lõppkokkuvõttes on lahendused, mis kasvuhoonegaaside piiramisele kohe kuidagi kaasa ei aita, seotud poliitikaga. Pannakse paika poliitiline sihtmärk – selleks ja selleks kuupäevaks peavad x % kütustest olema biokütused. Eesmärk pühendab abinõu, kehtestatakse dotatsioonid arendajatele, aga piiranguid, kuidas ja kus kasvatada, ei kehtestata. Ning siis ärkavad teadlased, kes teevad selgeks, et arendajate poolt plaanituna on kõik üks suur mull ning reaalset kasu pole…

SKP kasvu kultusest loobumine parandab hiinlaste keskkonda

Uskumatu, aga positiivsed uudised tulevad Qinghaist ja Jiangsust China Daily vahendusel. Ökoloogilisele hävingule suudetakse piir ette saada, kuna kahes prefektuuris ei hinnata valitsusametnike tegevust enam SKP kasvu järgi.

Qinghais on märgalad hakanud taastuma, Sanjiangyuani looduskaitseala kuivanud järvedesse on vesi osaliselt tagasi tulnud. See 318000 ruutkilomeetril laiuv kaitseala on ühtlasi Jangtse, Kollase jõe ja Mekongi toitealaks. Kõrbestumine on ikka veel probleem, kuid selle kiirus 130 km2/aastas on hetkeks vähenud 20 km2-ni aastas.

s.jpg

Sanjiangyuani looduskaitseala

SKP kasvu kultuses kooriti paljaks mäed ja rajati uusi kaevandusi, tehastest lähtuv reostus hävitas viljasaagid ning jooivesi reostati, õhureostus on suurendanud kopsuvähki haigestumise sagedust ning tuberkuloosijuhtumite arvu. Maailmapanga poolt loetletud maailma 20 reostunumast linnast on 14 Hiinas. Jõgede seireandmetel on 500-st seirepunktist vaid 140-s vesi joogikõlblik, 118-st uuritud linnast 97-s oli põhjavesi reostunud. Eelmise aasta mais jäi Wuxi linnas üle 2 miljoni inimese joogiveeta Taihu järves vohavate vetikate tõttu. Nüüdseks on järve ümbruses kilomeetrise puhvertsooni tekitamisel suletud üle 2000 väikse keemiatehase.

China Daily’s ilmunud artikli autor Hiina Inimõiguste Uuringute Ühingu nõukogu liige Xiong Lei loodab, et ka mujal riigis suudetakse loobuda SKP kasvu kultusest, kuna olevat vastu võetud Arengu Teaduslik Väljavaade (Scientific Outlook on Development), mis paneb esikohale inimesed ning jätkusuutliku arengu.

  

Minu aadress: Manila, surnuaed

Üle 10000 filipiini perekonna elab selles surnuaias. Sarkofaagide vahel on karaokeaparaat, lapsed mängivad hauaplaatidel kaarte, mängivad inimjäänustega ning kannavad umbes 5 krooni eest kirste… link 

Paljud perekonnad kolisid sinna juhuslikult. Mõned pärisid mauseleumid oma vanavanematelt ning kolisid lihtsalt sisse. Teised tulid linna õnne otsima. Kolmandad sattusid majanduslikesse raskustesse ning kaotasid oma kodud. Kellelgi aga pole kuskile mujale minna.

Surnuaiast on saanud nende peamine sissetulekuallikas. Lisaks teenistusele kirstukandmisest koguvad lapsed vanametalli, plastikut ja muud prügi. Nende isad hoiavad korras haudu ning emad on kodused, st hoiavad mauseleume korras. Nad ei kuulu ühiskonna põhjakihi hulka, vaid moodustavad omalaadse nekropolistliku kultuuri. Fotod ja originaaltekst: Bahag.

1.jpg

Sissepääs on elanike poolt valvatud.

2.jpg

Mänguasju pole vaja poest osta.

5.jpg

56-aastane surnumatja Maria Wico kolis sisse 17-aastaselt. 18-aastane noor ema Florielyn Flores poseerib oma pojaga koduukse ees.

Veteranide mauseleumi on sisse seatud kool.

3.jpg

Lapsed oma igapäevast leiba teenimas.

2105084826_90a0a00913_o.jpg

Kes võidab kaardimängu?

2105085034_17bac609ef_o.jpg

Kohalik karaokeäss treeningtunnil.

2105084958_82081cf910_o.jpg

Lapsed oma kodus.

Keskkonnamäng II: ülesande 1 vastus

Pariis, Pariis… Missuguse pildi peaks Pariisist keskkonnamängu panema? Triumfikaar ja Eiffeli torn on liiga lihtsad… Silma jäi hoopis omapärane ajalooline pilt. Maailma esimene foto, millel on teadaolevalt kujutatud elav inimene. Ning tehtud oli see loomulikult Pariisis kas 1838. aastal või 1839. aasta alguses Louis-Jacques-Mandé Daguerre poolt. Täiendavalt saab lugeda http://en.wikipedia.org/wiki/Daguerre.

Foto nimi on ‘Boulevard du Temple’ ning selle vasakus all nurgas pole mitte lammas, vaid inimene, kes laseb oma saapaid puhastada. Me ei tea, kes ta oli – aga ta oli esimene teadaolev inimene maailmas, kes jäi fotole, sest seisis liikumatult! Miks on tänav tühi? Sest pildi tegemine võttis toona aega üle 10 minuti ning liikuvad objektid peale ei jäänud. Jäi ainult see mees, kes seisis paigal ja lasi saapaid puhastada!

clipboard01.jpg

Ma arvan, et see on nii huvitav ajalooline fakt, et Pariis vääris seekord just seda pilti. Arko Olesk kommenteeris, et oli algul valel teel – arvas sõjaseisukorda, ning alles hiljem sähvatas see ajalooline foto. Ka minu mingis mälusopis olin sellest kuulnud, kuid äratundmine oli põnev.

Reisi sihtkoht oli seekord väike linn nimega Saintes, mille sümboliks on Arc de Germanicus Charente jõe ääres, mis oli varem seotud Vana-Rooma linna Mediolanum Santonum sisenemisega üle silla ning hiljem laoti ümber natuke eemale, praegusesse kohta. Kuigi tegemist ei olnud tegelikult triumfikaarega, tuli see ilusti triumfikaare otsinguga välja, kuna seda peetakse ekslikult triumfikaareks. Kes neid kaari läbi otsis, nägi kindlasti ka triumfikaari lisaks Pariisile ka Barcelonas, Bukarestis jne, umbes 15. pildiotsingu lehekülje kandis aga oli see kaar. Kui oleks pannud otsingusse triumph arc -paris (mitte Pariisis), oleks selle kaare pilt välja tulnud juba kolmandal pildiotsingu lehel.

Ja ümberistumine toimus linnas nimega Angouleme, mille sai leida nii rongide sõiduplaanist aadressilt http://www.voyages-sncf.com/leisure/fr/launch/home/, samuti tuli arvestada seda, et Eestiga on tunnine ajavahe! Muidugi sai vastuse leida ka rongimarsruutide kaardit katse-eksituse-meetodil. Ümber oleks pidanud istuma prantslaste superkiirrongi TGV pealt. Muideks, just Angouleme-Saintes liinil on vahepeatuseks Cognac! Oli ka alternatiivseid ümberistumiskohti, nagu Niort ja Rochefort, õige aga oli seekord just Angouleme.

carte_routiere.gif

Võitja oli seekord Katrin Enno kell 20.26, järgnesid Jaan Olvet 21.11, leheneeger 22.26, Arko Olesk 22.32 ning uue mängijana Külli Kittus 22.34, Ivo Volt 23.46, Marta O 16.44.

Uus mäng järgmisel kolmapäeval!

Keskonnamäng II ülesanne 1

Reeglid. Vastus tuleb saata e-posti aadressile keskkonnaabi@gmail.com. Võidab kiireim. Kui sama vastaja vastab mitu korda, läheb arvesse vaid esimene vastus. Kokku on aega vastata 24 h. Võitja avalikustan täna hilisõhtul. Kõikide vastajate vahel kuu lõpus loosiauhinnad.

Kui tahaksin sõita rongiga linnast 1 linna 2, siis esimene rong väljuks selle ülesande avaldamise hetkest 45 minuti pärast. Mul tuleks ümber istuda linnas 3, kus tuleb teist rongi oodata 21 minutit. Kokku kestab sõit 3 tundi ja 35 minutit. Nimetage kõik kolm linna! 

Vihjed:

Linn 1

yl12no21.jpg

Linn 2

yl12no3.jpg

Linn 3

yl11no4.jpg

Uus keskkonnamäng algab täna (6.02.) kell 18.00

Üks küsimus, üks õige vastus. Kiireim võidab. Küsimus ilmub erikpuura.wordpress.com-i kell 18.00, veebruarikuus igal kolmapäeval. Vastus tuleb saata e-teatega keskkonnaabi@gmail.com, ühelt e-posti aadressilt ja ühelt mängijalt läheb arvesse vaid esimene vastus. Ise arvan, et täna alla 20 minuti lahendust ei tule, aga alla tunni aja jooksul esimene õige vastus tuleb. Samas olen ka enne vastajaid alahinnanud. Aega on ikkagi 24 h, et ka hommikused netiskolajad saaksid soovi korral aju pingutada. Neile jääb loosiauhinna võimalus. Samas võitja nimi ja aeg selgub juba täna hilisõhtul, et sõltlased ja geeniused ei peaks pikalt ootama. 

Vihjeks veel. Küsimused saavad olema keerulisemad, pole lihtsat ühte vastust. Aga see kõik selgubki kell 18.00.

Kes aga ei jõua enam oodata, sellele lihtsalt meelelahutuseks – kus on tehtud see foto?

treening.jpg

Oli viimase 15 aasta külmuselt teine jaanuar

Mitte Eestis, vaid globaalselt. Sellest kirjutab Anthony Watts oma blogis.

Globaalseid temperatuure mõõdetakse kaugseire MSU (Microwave Sounder Unit) süsteemiga 70 kraadi lõunalaiuse ja 82.5 kraadi põhjalaiuse vahel – vahemik, mida on võimalik mõõta satelliidilt. Globaalne anomaalia oli -0.08 kraadi, sealjuures -0.12 kraadi põhjapoolkeral ja -0.038 kraadi lõunapoolkeral, viimast korda oli viimase 15 aasta jooksul pisut külmem kui praegu aastal 2000. USA-s oli jaanuari anomaalia -0.557 kraadi.

Viimase 30 aasta globaalne maapinna temperatuur on toodud järgmisel graafikul. Eestis aga oli vastupidi – ilmselt kuuleme pea, kui soe see jaanuar viimaste aastasadade hulgas oli. Samas, kogu seda perioodi vaadates ikkagi nagu oleks täheldatav soojenemine, või kuidas?

rss-msu-monthly-anom.png

Kliimamuutuste andmestik on endiselt vastukäiv

Kliimamuutuste andmestik on endiselt vastukäiv ning toimub mäng publiku emotsioonidega. Aegridadest saab välja noppida täpselt sellised andmed ja parameetrid, mis toetavad äärmuslikku seisukohta. Seisukoht aga kujundatakse sageli enne, kui asutakse informatsiooni analüüsima.

Toon näite Arktika jääkilbi pindala kohta. Teatud aastate jadasid kokku pannes saab näidata, et Arktika jääkilbi pindala on palju väiksem kui 50 aastat tagasi ning luua mudeli, missugune on olukord veel 50 aasta pärast. Kõige tavalisem on selline pilt.

arctic11.jpg

Anthony Watts toob aga oma blogis http://wattsupwiththat.wordpress.com/2008/02/03/arctic-sea-ice-back-to-its-previous-level-bears-safe-film-at-11/ võrdluseks pildid 2. veebruarist aastatel 1980 ning 2008.

arcticj.jpg

Lilla värv kajastab jääd. Uuema aja tehnoloogia võimaldab välja tuua ka lumikatte, mis 1980. aastal polnud võimalik. Nagu näha, on jäätunud ala sisuliselt sama suur, üheks suuremaks erinevuseks on neil kahel aastal Balti mere jääkatte puudumine käesoleval aastal! Eriti huvitav on vaadata, kus hetkel on lumikate ja kus ei ole. Meil ei ole, on haruldaselt soe talv – ning ka meid on lihtne veenda, et selle põhjuseks on näiteks Arktika jää sulamine. Seda juhul, kui me ei näeks ülaltoodud pilti. Läänemere jääolusid saab vaadata näiteks lingilt http://www.fimr.fi/en/palvelut/jaapalvelu/jaatilanne.html.

tilanne.gif 

Kellel on õigus ja kes tõlgendab andmeid valesti? Kõigil ei saa ju korraga õigus olla.

Watts kirjutab ka jääkarudest ning sellest, et toimuvad ekskursioonid Arktikasse, et veenduda oma silmaga: jää sulab. Need ekskursioonid toimuvad aga suvel! See on sama hea, kui teha loendust, kui sageli on raudtee tõkkepuud suletud ning metoodikana loomulikult on kõige lihtsam istuda rongi ja vaadata.

Emotsioonidega mängimine on ka kuulus foto jääkarudest. Jääkarudele meeldib elada ja mängida jää ja vee piiridel. Kus siis veel? Jääkarud on suutelised ujuma kuni 50 km. Amanda Byrd, kes selle foto tegi, kirjutas foto allkirjaks ‘Mother polar bear and cub on interesting ice sculpture carved by waves’, uurimisgrupi ülesandeks oli jälgida jäämägede teket ning foto tegemine polnud üldse seotud katastrofaalse olukorra tunnetamisega. http://www.whoi.edu/beaufortgyre/dispatch2004/dispatch02.html. Foto saatis Kanada keskkonnaorganisatsioonile üks Amanda töökaaslasi.

040809-slide4.jpg

Kokkuvõtvalt ma ei taha öelda, et üks või teine muutus ei toimuks. Küll aga on selgelt näha nii mingi teooria toetajate kui skeptikute poolt, et toimub mäng laiema publiku emotsioonidega. Vastusena saab välja käia ka jällegi ühe teadusuuringu tulemused jääkarude elutingimuste kohta.

fig-1.gif

On ka loomulikult täpselt vastupidiseid uuringuid – jääkarud on stressis, nende elualad vähenevad.  

Teaduse finantseerimisel kehtib sageli üks ilus reegel – projekte finantseeritakse juhul, kui need on aktuaalsed. Meedia roll on siin samuti väga oluline. Keegi ei kirjuta uudist: uus uuring leidis, et selle või tolle loomaliigi elupaigad on väljaspool ohtu. Pole aga uudiseid, siis pole teema aktuaalne… 

Mulle tuleb meelde üks lühike meediauudis. See oli selline. Varem arvati, et kui lapsed televiisorit vaatavad, siis on see halb. Uue teadusuuringu kohaselt see ei ole nii. Televiisori vaatamine on lastele hea.

Keskkonnamäng jätkub kolmapäeval 18.00

Jaanuari keskkonnamäng koondas enda ümber ligi 50 huvilist, loodetavasti huviliste ring paisub veelgi, sest ülehomme algab veebruari keskkonnamäng uute reeglitega. Igal veebruari kolmapäeval kell 18.oo ilmub keskkonnaabi blogisse uus ülesanne. Reegel on lihtne: iga ülesande puhul võidab auhinna see, kes annab esimesena õige vastuse ning saadab selle e-teate kaudu aadessil keskkonnaabi@gmail.com. Kuna punktide kogumine pole tähtis, loob see võimaluse ka riskimiseks. Samalt e-posti aadressilt saadetuna läheb arvesse vaid esimene vastus. Praktika näitas, et kiirel otsingul on vaja nii teadmisi, leidlikkust kui lihtsalt vedamist. Võib pakkuda ka peast. Nii et kõigil on võimalus. Võitjad saavad auhinnad kuu lõppedes. Kõikide kuu jooksul õieti vastanute seast loositakse kuu lõpus ka loosiauhinnad.

Viisin läbi jaanuarimängu auhindade loosimise.  Kokku oli 205 õiget vastust. Kuidas loosida? Võtsin 2 juhuslikku rahatähte numbritega 407083 ja 248001 ning jagasin need läbi 205-ga. Jagamise jäägid olid vastavalt 158 ja 156. Lugesin siis vastavalt 158. ja 156. õige vastuse ning leidsin, et nende saatjateks olid Mariann ja Ivo. Palju õnne!

Jaanuarimängu auhinnad (ikkagi 10 vooru läbitud…):

I koht Leheneeger – Insight World Travel Atlas Deluxe DVD Rom Edition

II koht Katrin Enno – Insight World Travel Encyclopedia

III koht (jagamisel, Hobbuster, Heino Raivet, Kalev Päädam) – DK Publishing raamat Map: Satellite

Loosiauhinnad (Ivo Volt ja Mariann Jalakas) – DK Publishing Traveller’s Atlas

Kiire soojendusküsimus uueks mänguks (ilma auhinnata): Mis aastal on tehtud see foto?

soojendus2.jpg

Mis juhtus Windscale’is 10.10.1957?

10. oktoobril 1957 süttis Cumbrias Windscale’is paikneva Briti tuumareaktori grafiitsüdamik. Oma mõjudelt ületas Windscale’i juhtumi alles Tshernobõli katastroof 1986. aastal.

Kuigi mitmed briti teadlased olid osalenud Manhattani projektis esimese tuumapommi loomisel ning oli sõlmitud ka tehnoloogiavahetuse kokkulepe, sulges USA 1946. aastal oma tuumarelvade arendamise programmi kõikidele välisteadlastele. Briti valitsus otsustas ehitada oma tuumapommi nii kiiresti kui võimalik.

seascale1930.jpg

Seascale aastal 1930

Sel otstarbel ehitati Cumbriasse väiksesse Seascale’i külasse kaks reaktorit, mis nimetati Windscale Pile 1 ja Windscale Pile 2. Reaktorites kasutati grafiitaeglusteid ja õhkjahutust. Väljuva kuuma õhu puhastamiseks lisati korstendele briti füüsiku Sir John Cockcrofti nõudmisel filtrid – mida peeti pikka aega asjatuks rahakulutseks ning kutsuti tööliste ja inseneride poolt Cockcrofti narruseks (Cockcrofts Folly). Hiljem selgus, et see narrus takistas õnnetusel muutumast katastroofiliseks.

windscale.jpg

Reaktorite ehitamise ajal polnud veel teadagi, kuidas grafiit neutronitevoos käitub. Ungari füüsik Eugene Wigner avastas, et grafiidi struktuuridefektides toimub potentsiaalse energia koondumine, mis võib vallanduda tugeva soojusvoona. Wigneri energia akumuleerumise vältimiseks grafiiti pidevalt karastati – kuumutati ning jahutati. See polnud disainis läbi mõeldud ning temperatuuride jälgimiseks puudus sobilik tehnoloogia. Samuti oli kütuseks põlemisohtlik metalliline uraan erinevalt praegustes reaktorites kasutatavast uraandioksiidist, mis ei sütti.

7. oktoobril 1957 algas Winscale Pile 1-s järjekordne karastamisprotsess. Seejuures ei pandud tähelegi, et mitmed reaktori piirkonnad olid ülekuumenenud. 10. oktoobri hommikul avastati, et toimub midagi kummalist. Pumbati rohkem jahutusõhku, see aga lisas hoopis põlemisele hoogu. Kuulutati välja eriolukord.

windscale_416.jpg

Katsed jahutada õhuga ning kustutada süsinikdioksiidiga ei õnnestunud. Kasutati vett ning kuigi oht oli väga suur, et tekib vesinik ja koos sellega plahvatus, riskeeriti ning 11. oktoobriks õnnestus leegid kustutada.

Hinnanguliselt pääses keskkonda 700 terabequereli radioaktiivset materjali. Radioaktiivne isotoop I-131 (radioaktiivne jood), mille poolestusaeg on vaid 8 päeva, akumuleerub inimorganismis kilpnäärmnesse ning põhjustab kilpnäärmevähki. Hinnanguliselt oli ümbruskonnas õnnetusest tingitult 240 kilpnäärmevähi juhtumit.

Kedagi ei evakueeritud, küll leiti, et peamine ohtlik mehhanism on radioaktiivsuse sattumine organismi lehmapiima kaudu, seetõttu umbes kuu aja jooksul koguti 500 ruutkilomeetriselt alalt kokku kogu lehmapiim, lahjendati ning pumbati Iiri merre.

Õnnetus ei takistanud tollal oluliselt briti tuumaenergeetika arengut. Küll suleti ka teine ohtlik reaktor. Osa Windscale’i alast nimetati ümber Sellafieldiks ning seal on hetkel endiselt tuumajaam ning ka radioaktiivsete jäätmete vaheladu enne nende paigaldamist lõppladestuskohta, mille rajamisega britid pole veel hakkama saanud. Lõppladestus Suurbritannias läheb Eesti rahas maksma triljoneid, sest kõik tuumaenergia kasutamise jooksul tekkinud kõrge radioaktiivsusega jäägid seisavad vaheladudes.

Mis juhtus Three Mile Islandis 28.03.1979?

Three Mile Islandi tuumajaam paikneb USA Pennsylvania osariigis mõne miili kaugusel Harrisburgi linnast. 28. märtsil toimunud õnnetuse käigus keskkonda paisatud radioaktiivsuse hulk polnud küll teab mis kõrge, umbes 1/40000 Tshernobõli õnnetuse kogusest, kuid tehniliselt oli tegemist väga tõsise apsakaga, mis näitas, et tuumatehnoloogia kasutamine ei ole riskivaba ning inimlike eksimuste osakaal võib olla väga oluline, inimlikud eksimused võivad moodustada terve jada.

300px-3mileisland.jpg

Väljaspool tuumajaama reaktori-osa sulgus ametliku versiooni kohaselt teadmata põhjusel üks soojusvaheti sissevooluvee kraanidest. Mõne minuti jooksul käivitusid eriolukorraks ette nähtud lisapumbad.

Paraku ei olnud pumbatav veehulk piisav, sest kaks päeva varem olid töölised unustanud lisasüsteemi kraanid avada. Seega, konstruktsioonivea ja inimliku eksituse tõttu ei jahutatud reaktorit piisavalt ning rõhk ja temperatuur hakkasid kiiresti tõusma.

Nüüd hakkas tööle teine ohutussüsteem, viies tuumareaktsiooni kiiruse kontrollvardad reaktorisse. Reaktor lakkas töötamast, kuid jääksoojus oli siiski nii suur, et reaktorit tuli jätkuvalt jahutada. Suure kuumuse tõttu tõusis ka jahutusvee rõhk ja avanes rõhukontrolli klapp, mille mõtteks on hoida reaktorit kahjustumast suure rõhu tõttu.

Kui rõhk oli vähenenud, oleksid rõhu kontrollklapid pidanud sulguma. Seda aga ei juhtunud, sest klapile tekkinud boorhappe sade takistas sulgumist. Tegu poleks olnud suure probleemiga, sest klappi sai sulgeda ka käsitsi. Kontrollruumis aga ei olnud näha mitte klapi tehniline seisund, vaid klapi elektrilise sulgurmehhanismi sees/väljas seisund. Seega nähti kontrollpaneelilt, et klapp on kinni. Jahutusvesi voolas välja ning reaktor hakkas üle kuumenema.

Operaatorid ei suutnud mõista jahutusvee väljavoolu põhjust. Sellist andurit, mis oleks näidanud jahutusvee taset reaktoris, lihtsalt polnud. Kuigi alarmsüsteemid hakkasid tööle – signaalid üürgasid ja tuled vilkusid, reageerisid operaatorid sellele sootuks valesti ning tegid asju hullemaks, arvates, et jahutusvett on liiga palju ning keerasid jahutusvee veel rohkem kinni. Neid oli õpetatud vajutama nuppe ning nad ei saanud aru protsesside tegelikust olemusest.

Tuumakütus kuumenes üle ning hakkas sulama, hiljem leiti, et umbes kolmandik reaktori tuumast sulas üles. Siiski ei toimunud kogu reaktori plahvatust, keskkonda sattusid radioaktiivsed gaasid, mis andsid umbes 2 miljonile inimesele keskmiselt ühe röntgenuuringuga samaväärse kiiritusdoosi ning suurima doosina inimestele otseselt väljaspool tuumajaama ala aastase tavadoosiga võrdse lisadoosi. Veel mõned päevad peale õnnetust elati hirmustsenaariumi mõju all, sest kardeti reaktorisse koondunud vesinikumulli plahvatust. Seda siiski ei juhtunud.

Omaette tähelepanu väärivad meediakajastused. Kuigi õnnetuse hommikul tehti ametlik teadaanne, et keskkonda lekkinud radioaktiivsuse kogus on väga väike, teatas CBS järgmisel päeval, et radioaktiivsus reaktoriruumis on nii kõrge, et tungib läbi meetripaksuse seina ning on mõõdetav miili raadiuses.

12 päeva enne õnnetust oli filmi ‘The China Syndrome’ (Hiina sündroom) esilinastus, mis räägib õnnetuselähedasest eriolukorrast USA tuumajaamas (peaosades Jane Fonda, Michael Douglas ja Jack Lemmon). ‘Hiina sündroomi’ all mõeldakse kujundlikku võrdlust, mille kohaselt reaktori ülessulamisel tungib see sügavale Maa sisse, kuni teisele poole maakera Hiinani välja. Samas filmis ütleb füüsik: ‘Kui õnnetus peaks juhtuma, siis muutub Pennsylvania osariigi suurune ala elamiskõlbmatuks’.

Lühiülevaade maailma tuumaenergeetikast

Jaanuar 2008 seisuga töötab maailmas elektrienergia tootmisel 439 tuumareaktorit koguvõimsusega 372059 MW. Enim reaktoreid – 104 – töötab Ameerika Ühendriikides, järgnevad Prantsusmaa (59), Jaapan (55), Venemaa (31). Lõuna-Korea (20), Suurbritannia (19), Kanada (18), India ja Saksamaa (mõlemas 18), Ukraina (15), Hiina (11) ja Rootsi (10). Kokku on tuumareaktoreid 30 riigis, Euroopa riikidest veel Hispaanias (8), Belgias (7), Tshehhis (6), Slovakkias (5), Shveitsis (5), Soomes (4), Ungaris (4), Bulgaarias (2), Rumeenias (2), Sloveenias (1), Hollandis (1)  ja Leedus (1) .

Suurima osakaalu moodustab tuumaenergeetika elektrienergia tootmisel (2006. aasta andmed) Prantsusmaal (78%), järgnevad Leedu (69%), Slovakkia (57%), Belgia (54%), Rootsi ja Ukraina (mõlemas 48%),  Bulgaaria (44%), Armeenia (42%), Sloveenia (40%), Lõuna-Korea (39%), Ungari (38%), Shveits (37%),  Saksamaa (32%), Tshehhi (31%) ja Jaapan (30%). USA-s on see 19% ning Venemaal 16%. Kogu maailma elektrienergeetikast moodustab tuumaenergeetika 16%.

tmi.jpg

Pildil: Three Mile Islandi tuumajaam USA-s.

Jaanuaris 2008 oli ehitamisjärgus 34 tuumareaktorit koguvõimsusega 27798 MW, neist 7 Venemaal, 6 Indias, 5 Hiinas, 2 Kanadas, Jaapanis, Lõuna-Koreas ja Jaapanis. Euroopas ehitatakse ühte tuumareaktorit veel Soomes ja Prantsusmaal. Oma esimest tuumareaktorit elektrienergia tootmiseks ehitab Iraan.

Lisaks sellele on jaanuar 2008 seisuga kindlalt planeeritud ehitada veel 93 reaktorit koguvõimsusega 100595 MW ning tehtud ettepanekud 222 reaktori ehitamiseks koguvõimsusega 193095 MW. Suurimaid pingutusi tuumaenergeetika arendamises teeb Hiina (30 planeeritud, ettepanekud veel 86 ehitamiseks), plaanid on suured ka Indias (vastavalt 10 ja 9), Jaapanis (11 ja 1), Venemaal (8 ja 20), USA-s (7 ja 25), Ukrainas (2 ja 20) ja LAV-is (1 ja 24). Uuteks tuumaenergeetikat kasutavateks riikideks on kindlalt plaaninud saada Valgevene, Indoneesia ja Põhja-Korea, kavad on olemas Bangladeshis, Egiptuses, Tais, Türgis ja Vietnamis.

Maailma 2008. aasta tuumaenergeetika uraanivajaduseks on 64615 tonni. 2006. aastal kaevandati 39429 tonni, suurimateks tootjateks olid Kanada, Austraalia, Kasahstan, Niiger, Venemaa, Namiibia, Usbekistan ja USA. Kokku kaevandati uraani 18 riigis. Suurimaks uraanikaevanduseks oli maa-alune kaevandus McArthur River Kanadas (7200 t), järgnesid pealmaakaevandused Ranger Austraalias (4026 tonni) ja Rossing Namiibias (3067 tonni). Nii Kanada kui Austraalia annavad käiku uusi kaevandusi, Kanada osakaaluks kujuneb lähiaastatel umbes 50%. Alates 1987. aastast on nii USA kui Venemaa desarmeerimise käigus tootnud tuumakütust tuumarelvadest, andes umbes 13% tuumakütuse vajadusest. Kasutatud tuumakütust töödeldakse ka ümber, tõstes ressursside kasutamise efektiivsust 1.3-kordseks.

Lisaks Eestile ja Lätile, mis hetkel kaaluvad osalust uue Ignalina tuumajaama väljaehitamises või Eesti puhul ka oma tuumajaama rajamist, on tuumariigiks saamine Euroopa riikidest kindlalt planeeritud Türgis ja Valgevenes ning kaalumisel veel Itaalias, Albaanias, Portugalis, Norras, Poolas ja Iirimaal. Kokku tehakse plaane 37 maailma riigis.

Veel lisainfot saab veebisaidilt http://www.world-nuclear.org/info/.

Peterburis peeti kinni 3 ökoloogi

Kolm Venemaa ökoloogi, neist 2 rahvusvahelise keskkonnaorganisatsiooni Bellona liiget peeti kinni, kui nad proovisid mõõta Saksamaalt Venemaale veetud uraani rikastusjääkide radiatsioonitaset, kirjutavad Bellona http://www.bellona.org/articles/articles_2008/rashid_arrest ning The StPetersburg Times http://www.sptimes.ru/index.php?action_id=2&story_id=24868.

Laev MV Shouwenbank tõi radioaktiivsete jäätmete lasti (2000 tonni) 23. jaanuaril Peterburi sadamasse. Protestiks korraldasid keskkonnaorganisatsioonid Bellona ja Ecodefense 24. jaanuaril 40 osavõtjaga aktsiooni.

convar34-2.jpg

Saksa-Hollandi energiagigandil Urenco on Venemaa firmaga Texnabexport leping uraani rikastusjääkide paigutamiseks Venemaale juba 1996. aastast, lepingu kogumahuks on 100000 tonni radioaktiivsete jääkide ladustamine. Jäägid laaditakse Peterburi sadamas maha, transporditakse autodega Kapitolovosse ja sealt edasi raudteetranspordiga Novouralskisse.

Radioaktiivsete jääkide sissevedu on Venemaal seadustega keelatud, aga uraanheksafloriid ei ole Venemaal lihtsalt selles nimekirjas ning Vene ametnikud väidavad, et see on süütu nagu hambapasta. Ökoloogid on teistsugusel arvamusel ning väidavad, et jääkide läheduses õnnestus neil mõõta kõrgenenud radioaktiivsuse taset. Nende väitel, kui kõik oleks ametlik ja korras, poleks ametkondadel mingit põhjust takistada ekspertide poolseid mõõtmisi ja uuringuid.

Peale kinnipidamist, mis toimus jõulises stiilis, veeti ökoloogid ja nendega kaasasolnud kohaliku ajalehe Moi Raion fotograaf eraautoga Kuzmolovo politseijaoskonda, ning peale pika-ajalist küsitlemist vabastati süüdistust esitamata.