Delfi rubriik ‘Teadus ja Loodus’ on naeruväärne

Olen märganud, et Eesti enamus võrguväljaandeid on viimasel ajal tugevasti arendanud oma teadus-, loodus- ja keskkonnauudiste rubriike. Ka Delfil on oma rubriik ‘Teadus ja Loodus’, kuid selle kvaliteet on täiesti naeruväärne. Ilmub keskmiselt 2 uudist päevas ning ka neist on suur osa uudistevoo jäänus, mida mujale panna ei osata, kuid mida peetakse ilmselt piisavalt kollaseks selleks, et keegi neid vaataks.

Mis siis on väärinud viimase 2 nädala jooksul Delfi tähelepanu teemavaldkonnas ‘Teadus ja Loodus’?

Rootsi mehed on paksemad kui eales varem. Uudis: 30 aastat tagasi oli liigsete kilodega hädas vaid 1% noortest meestest, kelle kaaluindeks ületas 30. Tänaseks on rasvumisprotsent ületatud juba rohkem kui 5% noortel rootslastel. No see pole nüüd küll ainult Rootsi probleem, eriti magus peaks olema vaade ookeani taha Ameerikasse. Ja ka oma koduvabariiki võiks piiluda…

Pikajalgsed on ilusamad. Poola teadlased on avastanud, et inimesi, kelle jalad on mõne sentimeetri võrra keskmisest pikemad, peetakse teistest ilusamateks. Tõepoolest, üks Poola viimase aja tõsisemaid teadussaavutusi…

Aktiivne sekselu teeb koolihinded kehvemaks. Inglismaa teadlaste läbiviidud uuring näitab, et rohkelt partnereid omavad õppurid saavad koolis õppetöös halvemaid tulemusi. British scientists – 12 points from Estonia. Äkki on põhjus ja tagajärg hoopis sassi aetud?

Vene teadlased: 2055. aastal algab jääeag. Peterburi Pulkovo observatooriumi klimatoloogide hinnangul algab 2055.-2060. aasta paiku väike jääaeg, mis kestab 45-65 aastat. Märgatavat temperatuurilangust oodata juba lähiaastatel. Kummutatud on kogu globaalse soojenemise teooria. Veel on viimane aeg püüda kuidagi kasvuhooneefekti tekitada.

Austraalia kängurud söövad beebipille. Austraalia teadlased on leiutanud beebipillid kängurudele, mis peaks vähendama loomade liigset paljunemist. Nobeli meditsiinipreemia koidab ilmselt ka Austraalia teadlastele nende suuravastuse valguses.

Mati Kaal: Tallinnas elab umbes 400000 rotti. Tallinna Loomaaia direktori Mati Kaalu sõnul on välja arvutatud, et igas linnas elab umbes sama palju rotte kui selles linnas inimesi, seega võiks tema hinnangul öelda, et Tallinnas elab ca 400 000 rotti. Missugune hämmastav teaduslik metoodika – rottide ja linnaelanike vaheline lineaarne sõltuvus koefitsiendiga 1! Hemingway on öelnud, et igas sadamas võib kohata ühte eestlast. Olin hiljuti ühes maailmakuulsas sadamas, aga Hemingwayd polnud kusagil.

Relsskahur – raskerelvastuse tulevik. Eelmine nädal toimus USA Naval Surface Warfare Center’is (e.k merepinnapealne sõjapidamiskeskus) relsskahuri (ing.k „railgun“) proovilaskmine, mida asjaosalised kirjeldavad kui esimest sammu taktikaliste relsskahurite kasutuselevõtul. See uudis sobib eriti hästi rubriiki ‘Teadus ja Loodus’. Teaduslike mürskudega looduse pihta – tuld!

Erinevalt teistest veebiportaalidest saab Delfi koos ühissaitidega kelkida 550000 lugejaga nädalas. Kui lugejaskond on niivõrd suur, pole sisu loomulikult oluline. Samas isegi SL Õhtuleht on märkimisväärselt intelligentsem – sõna ‘teadus’ rubriikides ei kasutata ning rubriigi ‘Loodus’ alt võib leida igati ajakohaseid ja aktuaalseid loodusuudiseid.

Teadlased ründavad biokütuste tootmist – kas asjakohaselt?

Viimase aja suur ülemaailmne meediamull kõlab nii: peaaegu kõik biokütused, mida praegu toodetakse, põhjustavad rohkem kasvuhoonegaase kui fossiilsed kütused – seda juhul, kui arvestame kokku kõik emissioonid, mis nende tootmisel kaasnevad. Vt näiteks link. Külm vesi pähe arendajatele ja poliitikutele, kes on suutnud rahvast veenda, et biokütuste tootmine peatab globaalse soojenemise – sageli on loodud mulje, et süsinikdioksiidi vabaneb sama palju, kui taimede kasvu käigus ära seotakse.

Milles siis küsimus? Kes ja missugust kala sogases vees püüab?

Probleem on selles, et biokütuste arendajad paljudes maailma piirkondades on põllumajandusliku maa endale hankinud loodusliku maa arvel, mis niigi hapnikku toodab. Peamine näide tuuakse Lõuna-Ameerika vihmametsade hävitamisest. Loomulikult, vihmametsade mahavõtmise käigus tekivad süsinikdioksiidi emissioonid ning biokütuste saamise eesmärgil kasvatatavad kultuurid ei suuda vihmametsadega võrdväärselt süsihappegaasi siduda. Kõik on õige.

Pildil: sojaoakasvatuseks maha võetud vihmamets

Teadlased leidsid seejärel, et globaalses mõttes on kõikide biokütuste tootmine üldreeglina seotud looduslike maa-alade hävitamisega. Kasvõi kaudselt, sest kui praegusel põllumajandusmaal hakatakse toidukultuuride asemel kasvatama biokütuste toorainet, siis tuleb leida uus maa toidukultuuride tootmiseks.

Varasemates analüüsides oli maakasutuse faktor lihtsalt unustatud. Lisaks tekib süsihappegaas ka biokütuste kasvatamiseks vajaliku maa ettevalmistamisel ning hiljem transpordil ja töötlemisel. Arvutuste kohaselt tasub loodusliku rohumaa muutmine põllumaaks end ära kasvuhoonegaaside vähendamise mõttes summaarselt alles 93  aastaga ning lähima 93 aasta jooksul me tegelikkuses hoopis suurendame emissioone.

Selline ‘äraunustamine’ on tegelikult vägagi tavaline. Näiteks peetakse hüdroenergiat kõige puhtamaks energiaks, mille käigus süsinikdioksiidi emissioone ei teki. Kui aga suhteliselt tasasel maa-alal rajatakse jõele hiigelsuur tamm ning tekib kunstlik veekogu, siis kogu selle maa-ala poolt varem seotud süsihappegaas tuleb tegelikkuses arvestada projekti mõjudesse. Veelgi enam, sellise veehoidla loomisel hakkab uputatud ala põhjas orgaaniline aine anaeroobselt lagunema ning tekib metaan,  mis on süsihappegaasiga võrreldes ruumalaühiku kohta 21 korda tugevam kasvuhoonegaas. Ning lõpuks, hiigelsuure tammi rajamiseks kasutatud betooni tootmisel vabanenud süsinikdioksiidi kogus on samuti väga suur. Lihtsalt neid emissioone me ei näe elektrijaama korstnast välumas!

Mida aga kogu see jutt tähendab Eesti kontekstis? Jutt oleks õige vaid siis, kui tuleks tõepoolest kasutusele võtta looduslikke alasid. Seetõttu pole selliste globaalsete teadusuudiste ülekandmine Eestisse ilma süvenemiseta ja analüüsita asjakohane. Biokütuste tootmist Eestis ei saa ja ei tohi samavääristada Lõuna-Ameerika vihmametsade mahavõtmisega. Samas, õppetunnina ei maksa uskuda ka ilusaid pilte, kus biokütuste tootmise käigus üldse süsihappegaasi ei teki – paratamatult nii kasvatuse, transpordi kui töötlemise käigus emissioonid tekivad. Näiteks on levinud ka eksiarvamus, et tuumaenergia kasutusel ei teki süsinikdioksiidi. Tekib küll, ja palju. Arvestades tuumajaama ehitust ja käigushoidu võib laias laastus aga öelda, et ühe toodetud energiaühiku kohta umbes 3 korda vähem kui fossiilsete kütuste põletamisel.

Lõppkokkuvõttes on lahendused, mis kasvuhoonegaaside piiramisele kohe kuidagi kaasa ei aita, seotud poliitikaga. Pannakse paika poliitiline sihtmärk – selleks ja selleks kuupäevaks peavad x % kütustest olema biokütused. Eesmärk pühendab abinõu, kehtestatakse dotatsioonid arendajatele, aga piiranguid, kuidas ja kus kasvatada, ei kehtestata. Ning siis ärkavad teadlased, kes teevad selgeks, et arendajate poolt plaanituna on kõik üks suur mull ning reaalset kasu pole…