Oli viimase 15 aasta külmuselt teine jaanuar

Mitte Eestis, vaid globaalselt. Sellest kirjutab Anthony Watts oma blogis.

Globaalseid temperatuure mõõdetakse kaugseire MSU (Microwave Sounder Unit) süsteemiga 70 kraadi lõunalaiuse ja 82.5 kraadi põhjalaiuse vahel – vahemik, mida on võimalik mõõta satelliidilt. Globaalne anomaalia oli -0.08 kraadi, sealjuures -0.12 kraadi põhjapoolkeral ja -0.038 kraadi lõunapoolkeral, viimast korda oli viimase 15 aasta jooksul pisut külmem kui praegu aastal 2000. USA-s oli jaanuari anomaalia -0.557 kraadi.

Viimase 30 aasta globaalne maapinna temperatuur on toodud järgmisel graafikul. Eestis aga oli vastupidi – ilmselt kuuleme pea, kui soe see jaanuar viimaste aastasadade hulgas oli. Samas, kogu seda perioodi vaadates ikkagi nagu oleks täheldatav soojenemine, või kuidas?

Kliimamuutuste andmestik on endiselt vastukäiv

Kliimamuutuste andmestik on endiselt vastukäiv ning toimub mäng publiku emotsioonidega. Aegridadest saab välja noppida täpselt sellised andmed ja parameetrid, mis toetavad äärmuslikku seisukohta. Seisukoht aga kujundatakse sageli enne, kui asutakse informatsiooni analüüsima.

Toon näite Arktika jääkilbi pindala kohta. Teatud aastate jadasid kokku pannes saab näidata, et Arktika jääkilbi pindala on palju väiksem kui 50 aastat tagasi ning luua mudeli, missugune on olukord veel 50 aasta pärast. Kõige tavalisem on selline pilt.

Anthony Watts toob aga oma blogis http://wattsupwiththat.wordpress.com/2008/02/03/arctic-sea-ice-back-to-its-previous-level-bears-safe-film-at-11/ võrdluseks pildid 2. veebruarist aastatel 1980 ning 2008.

Lilla värv kajastab jääd. Uuema aja tehnoloogia võimaldab välja tuua ka lumikatte, mis 1980. aastal polnud võimalik. Nagu näha, on jäätunud ala sisuliselt sama suur, üheks suuremaks erinevuseks on neil kahel aastal Balti mere jääkatte puudumine käesoleval aastal! Eriti huvitav on vaadata, kus hetkel on lumikate ja kus ei ole. Meil ei ole, on haruldaselt soe talv – ning ka meid on lihtne veenda, et selle põhjuseks on näiteks Arktika jää sulamine. Seda juhul, kui me ei näeks ülaltoodud pilti. Läänemere jääolusid saab vaadata näiteks lingilt http://www.fimr.fi/en/palvelut/jaapalvelu/jaatilanne.html.

 

Kellel on õigus ja kes tõlgendab andmeid valesti? Kõigil ei saa ju korraga õigus olla.

Watts kirjutab ka jääkarudest ning sellest, et toimuvad ekskursioonid Arktikasse, et veenduda oma silmaga: jää sulab. Need ekskursioonid toimuvad aga suvel! See on sama hea, kui teha loendust, kui sageli on raudtee tõkkepuud suletud ning metoodikana loomulikult on kõige lihtsam istuda rongi ja vaadata.

Emotsioonidega mängimine on ka kuulus foto jääkarudest. Jääkarudele meeldib elada ja mängida jää ja vee piiridel. Kus siis veel? Jääkarud on suutelised ujuma kuni 50 km. Amanda Byrd, kes selle foto tegi, kirjutas foto allkirjaks ‘Mother polar bear and cub on interesting ice sculpture carved by waves’, uurimisgrupi ülesandeks oli jälgida jäämägede teket ning foto tegemine polnud üldse seotud katastrofaalse olukorra tunnetamisega. http://www.whoi.edu/beaufortgyre/dispatch2004/dispatch02.html. Foto saatis Kanada keskkonnaorganisatsioonile üks Amanda töökaaslasi.

Kokkuvõtvalt ma ei taha öelda, et üks või teine muutus ei toimuks. Küll aga on selgelt näha nii mingi teooria toetajate kui skeptikute poolt, et toimub mäng laiema publiku emotsioonidega. Vastusena saab välja käia ka jällegi ühe teadusuuringu tulemused jääkarude elutingimuste kohta.

On ka loomulikult täpselt vastupidiseid uuringuid – jääkarud on stressis, nende elualad vähenevad.  

Teaduse finantseerimisel kehtib sageli üks ilus reegel – projekte finantseeritakse juhul, kui need on aktuaalsed. Meedia roll on siin samuti väga oluline. Keegi ei kirjuta uudist: uus uuring leidis, et selle või tolle loomaliigi elupaigad on väljaspool ohtu. Pole aga uudiseid, siis pole teema aktuaalne… 

Mulle tuleb meelde üks lühike meediauudis. See oli selline. Varem arvati, et kui lapsed televiisorit vaatavad, siis on see halb. Uue teadusuuringu kohaselt see ei ole nii. Televiisori vaatamine on lastele hea.