Mis juhtus Windscale’is 10.10.1957?

10. oktoobril 1957 süttis Cumbrias Windscale’is paikneva Briti tuumareaktori grafiitsüdamik. Oma mõjudelt ületas Windscale’i juhtumi alles Tshernobõli katastroof 1986. aastal.

Kuigi mitmed briti teadlased olid osalenud Manhattani projektis esimese tuumapommi loomisel ning oli sõlmitud ka tehnoloogiavahetuse kokkulepe, sulges USA 1946. aastal oma tuumarelvade arendamise programmi kõikidele välisteadlastele. Briti valitsus otsustas ehitada oma tuumapommi nii kiiresti kui võimalik.

Seascale aastal 1930

Sel otstarbel ehitati Cumbriasse väiksesse Seascale’i külasse kaks reaktorit, mis nimetati Windscale Pile 1 ja Windscale Pile 2. Reaktorites kasutati grafiitaeglusteid ja õhkjahutust. Väljuva kuuma õhu puhastamiseks lisati korstendele briti füüsiku Sir John Cockcrofti nõudmisel filtrid – mida peeti pikka aega asjatuks rahakulutseks ning kutsuti tööliste ja inseneride poolt Cockcrofti narruseks (Cockcrofts Folly). Hiljem selgus, et see narrus takistas õnnetusel muutumast katastroofiliseks.

Reaktorite ehitamise ajal polnud veel teadagi, kuidas grafiit neutronitevoos käitub. Ungari füüsik Eugene Wigner avastas, et grafiidi struktuuridefektides toimub potentsiaalse energia koondumine, mis võib vallanduda tugeva soojusvoona. Wigneri energia akumuleerumise vältimiseks grafiiti pidevalt karastati – kuumutati ning jahutati. See polnud disainis läbi mõeldud ning temperatuuride jälgimiseks puudus sobilik tehnoloogia. Samuti oli kütuseks põlemisohtlik metalliline uraan erinevalt praegustes reaktorites kasutatavast uraandioksiidist, mis ei sütti.

7. oktoobril 1957 algas Winscale Pile 1-s järjekordne karastamisprotsess. Seejuures ei pandud tähelegi, et mitmed reaktori piirkonnad olid ülekuumenenud. 10. oktoobri hommikul avastati, et toimub midagi kummalist. Pumbati rohkem jahutusõhku, see aga lisas hoopis põlemisele hoogu. Kuulutati välja eriolukord.

Katsed jahutada õhuga ning kustutada süsinikdioksiidiga ei õnnestunud. Kasutati vett ning kuigi oht oli väga suur, et tekib vesinik ja koos sellega plahvatus, riskeeriti ning 11. oktoobriks õnnestus leegid kustutada.

Hinnanguliselt pääses keskkonda 700 terabequereli radioaktiivset materjali. Radioaktiivne isotoop I-131 (radioaktiivne jood), mille poolestusaeg on vaid 8 päeva, akumuleerub inimorganismis kilpnäärmnesse ning põhjustab kilpnäärmevähki. Hinnanguliselt oli ümbruskonnas õnnetusest tingitult 240 kilpnäärmevähi juhtumit.

Kedagi ei evakueeritud, küll leiti, et peamine ohtlik mehhanism on radioaktiivsuse sattumine organismi lehmapiima kaudu, seetõttu umbes kuu aja jooksul koguti 500 ruutkilomeetriselt alalt kokku kogu lehmapiim, lahjendati ning pumbati Iiri merre.

Õnnetus ei takistanud tollal oluliselt briti tuumaenergeetika arengut. Küll suleti ka teine ohtlik reaktor. Osa Windscale’i alast nimetati ümber Sellafieldiks ning seal on hetkel endiselt tuumajaam ning ka radioaktiivsete jäätmete vaheladu enne nende paigaldamist lõppladestuskohta, mille rajamisega britid pole veel hakkama saanud. Lõppladestus Suurbritannias läheb Eesti rahas maksma triljoneid, sest kõik tuumaenergia kasutamise jooksul tekkinud kõrge radioaktiivsusega jäägid seisavad vaheladudes.