Keskkonnamäng jätkub kolmapäeval 18.00

Jaanuari keskkonnamäng koondas enda ümber ligi 50 huvilist, loodetavasti huviliste ring paisub veelgi, sest ülehomme algab veebruari keskkonnamäng uute reeglitega. Igal veebruari kolmapäeval kell 18.oo ilmub keskkonnaabi blogisse uus ülesanne. Reegel on lihtne: iga ülesande puhul võidab auhinna see, kes annab esimesena õige vastuse ning saadab selle e-teate kaudu aadessil keskkonnaabi@gmail.com. Kuna punktide kogumine pole tähtis, loob see võimaluse ka riskimiseks. Samalt e-posti aadressilt saadetuna läheb arvesse vaid esimene vastus. Praktika näitas, et kiirel otsingul on vaja nii teadmisi, leidlikkust kui lihtsalt vedamist. Võib pakkuda ka peast. Nii et kõigil on võimalus. Võitjad saavad auhinnad kuu lõppedes. Kõikide kuu jooksul õieti vastanute seast loositakse kuu lõpus ka loosiauhinnad.

Viisin läbi jaanuarimängu auhindade loosimise.  Kokku oli 205 õiget vastust. Kuidas loosida? Võtsin 2 juhuslikku rahatähte numbritega 407083 ja 248001 ning jagasin need läbi 205-ga. Jagamise jäägid olid vastavalt 158 ja 156. Lugesin siis vastavalt 158. ja 156. õige vastuse ning leidsin, et nende saatjateks olid Mariann ja Ivo. Palju õnne!

Jaanuarimängu auhinnad (ikkagi 10 vooru läbitud…):

I koht Leheneeger – Insight World Travel Atlas Deluxe DVD Rom Edition

II koht Katrin Enno – Insight World Travel Encyclopedia

III koht (jagamisel, Hobbuster, Heino Raivet, Kalev Päädam) – DK Publishing raamat Map: Satellite

Loosiauhinnad (Ivo Volt ja Mariann Jalakas) – DK Publishing Traveller’s Atlas

Kiire soojendusküsimus uueks mänguks (ilma auhinnata): Mis aastal on tehtud see foto?

Mis juhtus Windscale’is 10.10.1957?

10. oktoobril 1957 süttis Cumbrias Windscale’is paikneva Briti tuumareaktori grafiitsüdamik. Oma mõjudelt ületas Windscale’i juhtumi alles Tshernobõli katastroof 1986. aastal.

Kuigi mitmed briti teadlased olid osalenud Manhattani projektis esimese tuumapommi loomisel ning oli sõlmitud ka tehnoloogiavahetuse kokkulepe, sulges USA 1946. aastal oma tuumarelvade arendamise programmi kõikidele välisteadlastele. Briti valitsus otsustas ehitada oma tuumapommi nii kiiresti kui võimalik.

Seascale aastal 1930

Sel otstarbel ehitati Cumbriasse väiksesse Seascale’i külasse kaks reaktorit, mis nimetati Windscale Pile 1 ja Windscale Pile 2. Reaktorites kasutati grafiitaeglusteid ja õhkjahutust. Väljuva kuuma õhu puhastamiseks lisati korstendele briti füüsiku Sir John Cockcrofti nõudmisel filtrid – mida peeti pikka aega asjatuks rahakulutseks ning kutsuti tööliste ja inseneride poolt Cockcrofti narruseks (Cockcrofts Folly). Hiljem selgus, et see narrus takistas õnnetusel muutumast katastroofiliseks.

Reaktorite ehitamise ajal polnud veel teadagi, kuidas grafiit neutronitevoos käitub. Ungari füüsik Eugene Wigner avastas, et grafiidi struktuuridefektides toimub potentsiaalse energia koondumine, mis võib vallanduda tugeva soojusvoona. Wigneri energia akumuleerumise vältimiseks grafiiti pidevalt karastati – kuumutati ning jahutati. See polnud disainis läbi mõeldud ning temperatuuride jälgimiseks puudus sobilik tehnoloogia. Samuti oli kütuseks põlemisohtlik metalliline uraan erinevalt praegustes reaktorites kasutatavast uraandioksiidist, mis ei sütti.

7. oktoobril 1957 algas Winscale Pile 1-s järjekordne karastamisprotsess. Seejuures ei pandud tähelegi, et mitmed reaktori piirkonnad olid ülekuumenenud. 10. oktoobri hommikul avastati, et toimub midagi kummalist. Pumbati rohkem jahutusõhku, see aga lisas hoopis põlemisele hoogu. Kuulutati välja eriolukord.

Katsed jahutada õhuga ning kustutada süsinikdioksiidiga ei õnnestunud. Kasutati vett ning kuigi oht oli väga suur, et tekib vesinik ja koos sellega plahvatus, riskeeriti ning 11. oktoobriks õnnestus leegid kustutada.

Hinnanguliselt pääses keskkonda 700 terabequereli radioaktiivset materjali. Radioaktiivne isotoop I-131 (radioaktiivne jood), mille poolestusaeg on vaid 8 päeva, akumuleerub inimorganismis kilpnäärmnesse ning põhjustab kilpnäärmevähki. Hinnanguliselt oli ümbruskonnas õnnetusest tingitult 240 kilpnäärmevähi juhtumit.

Kedagi ei evakueeritud, küll leiti, et peamine ohtlik mehhanism on radioaktiivsuse sattumine organismi lehmapiima kaudu, seetõttu umbes kuu aja jooksul koguti 500 ruutkilomeetriselt alalt kokku kogu lehmapiim, lahjendati ning pumbati Iiri merre.

Õnnetus ei takistanud tollal oluliselt briti tuumaenergeetika arengut. Küll suleti ka teine ohtlik reaktor. Osa Windscale’i alast nimetati ümber Sellafieldiks ning seal on hetkel endiselt tuumajaam ning ka radioaktiivsete jäätmete vaheladu enne nende paigaldamist lõppladestuskohta, mille rajamisega britid pole veel hakkama saanud. Lõppladestus Suurbritannias läheb Eesti rahas maksma triljoneid, sest kõik tuumaenergia kasutamise jooksul tekkinud kõrge radioaktiivsusega jäägid seisavad vaheladudes.