Mis juhtus Three Mile Islandis 28.03.1979?

Three Mile Islandi tuumajaam paikneb USA Pennsylvania osariigis mõne miili kaugusel Harrisburgi linnast. 28. märtsil toimunud õnnetuse käigus keskkonda paisatud radioaktiivsuse hulk polnud küll teab mis kõrge, umbes 1/40000 Tshernobõli õnnetuse kogusest, kuid tehniliselt oli tegemist väga tõsise apsakaga, mis näitas, et tuumatehnoloogia kasutamine ei ole riskivaba ning inimlike eksimuste osakaal võib olla väga oluline, inimlikud eksimused võivad moodustada terve jada.

Väljaspool tuumajaama reaktori-osa sulgus ametliku versiooni kohaselt teadmata põhjusel üks soojusvaheti sissevooluvee kraanidest. Mõne minuti jooksul käivitusid eriolukorraks ette nähtud lisapumbad.

Paraku ei olnud pumbatav veehulk piisav, sest kaks päeva varem olid töölised unustanud lisasüsteemi kraanid avada. Seega, konstruktsioonivea ja inimliku eksituse tõttu ei jahutatud reaktorit piisavalt ning rõhk ja temperatuur hakkasid kiiresti tõusma.

Nüüd hakkas tööle teine ohutussüsteem, viies tuumareaktsiooni kiiruse kontrollvardad reaktorisse. Reaktor lakkas töötamast, kuid jääksoojus oli siiski nii suur, et reaktorit tuli jätkuvalt jahutada. Suure kuumuse tõttu tõusis ka jahutusvee rõhk ja avanes rõhukontrolli klapp, mille mõtteks on hoida reaktorit kahjustumast suure rõhu tõttu.

Kui rõhk oli vähenenud, oleksid rõhu kontrollklapid pidanud sulguma. Seda aga ei juhtunud, sest klapile tekkinud boorhappe sade takistas sulgumist. Tegu poleks olnud suure probleemiga, sest klappi sai sulgeda ka käsitsi. Kontrollruumis aga ei olnud näha mitte klapi tehniline seisund, vaid klapi elektrilise sulgurmehhanismi sees/väljas seisund. Seega nähti kontrollpaneelilt, et klapp on kinni. Jahutusvesi voolas välja ning reaktor hakkas üle kuumenema.

Operaatorid ei suutnud mõista jahutusvee väljavoolu põhjust. Sellist andurit, mis oleks näidanud jahutusvee taset reaktoris, lihtsalt polnud. Kuigi alarmsüsteemid hakkasid tööle – signaalid üürgasid ja tuled vilkusid, reageerisid operaatorid sellele sootuks valesti ning tegid asju hullemaks, arvates, et jahutusvett on liiga palju ning keerasid jahutusvee veel rohkem kinni. Neid oli õpetatud vajutama nuppe ning nad ei saanud aru protsesside tegelikust olemusest.

Tuumakütus kuumenes üle ning hakkas sulama, hiljem leiti, et umbes kolmandik reaktori tuumast sulas üles. Siiski ei toimunud kogu reaktori plahvatust, keskkonda sattusid radioaktiivsed gaasid, mis andsid umbes 2 miljonile inimesele keskmiselt ühe röntgenuuringuga samaväärse kiiritusdoosi ning suurima doosina inimestele otseselt väljaspool tuumajaama ala aastase tavadoosiga võrdse lisadoosi. Veel mõned päevad peale õnnetust elati hirmustsenaariumi mõju all, sest kardeti reaktorisse koondunud vesinikumulli plahvatust. Seda siiski ei juhtunud.

Omaette tähelepanu väärivad meediakajastused. Kuigi õnnetuse hommikul tehti ametlik teadaanne, et keskkonda lekkinud radioaktiivsuse kogus on väga väike, teatas CBS järgmisel päeval, et radioaktiivsus reaktoriruumis on nii kõrge, et tungib läbi meetripaksuse seina ning on mõõdetav miili raadiuses.

12 päeva enne õnnetust oli filmi ‘The China Syndrome’ (Hiina sündroom) esilinastus, mis räägib õnnetuselähedasest eriolukorrast USA tuumajaamas (peaosades Jane Fonda, Michael Douglas ja Jack Lemmon). ‘Hiina sündroomi’ all mõeldakse kujundlikku võrdlust, mille kohaselt reaktori ülessulamisel tungib see sügavale Maa sisse, kuni teisele poole maakera Hiinani välja. Samas filmis ütleb füüsik: ‘Kui õnnetus peaks juhtuma, siis muutub Pennsylvania osariigi suurune ala elamiskõlbmatuks’.

Lühiülevaade maailma tuumaenergeetikast

Jaanuar 2008 seisuga töötab maailmas elektrienergia tootmisel 439 tuumareaktorit koguvõimsusega 372059 MW. Enim reaktoreid – 104 – töötab Ameerika Ühendriikides, järgnevad Prantsusmaa (59), Jaapan (55), Venemaa (31). Lõuna-Korea (20), Suurbritannia (19), Kanada (18), India ja Saksamaa (mõlemas 18), Ukraina (15), Hiina (11) ja Rootsi (10). Kokku on tuumareaktoreid 30 riigis, Euroopa riikidest veel Hispaanias (8), Belgias (7), Tshehhis (6), Slovakkias (5), Shveitsis (5), Soomes (4), Ungaris (4), Bulgaarias (2), Rumeenias (2), Sloveenias (1), Hollandis (1)  ja Leedus (1) .

Suurima osakaalu moodustab tuumaenergeetika elektrienergia tootmisel (2006. aasta andmed) Prantsusmaal (78%), järgnevad Leedu (69%), Slovakkia (57%), Belgia (54%), Rootsi ja Ukraina (mõlemas 48%),  Bulgaaria (44%), Armeenia (42%), Sloveenia (40%), Lõuna-Korea (39%), Ungari (38%), Shveits (37%),  Saksamaa (32%), Tshehhi (31%) ja Jaapan (30%). USA-s on see 19% ning Venemaal 16%. Kogu maailma elektrienergeetikast moodustab tuumaenergeetika 16%.

Pildil: Three Mile Islandi tuumajaam USA-s.

Jaanuaris 2008 oli ehitamisjärgus 34 tuumareaktorit koguvõimsusega 27798 MW, neist 7 Venemaal, 6 Indias, 5 Hiinas, 2 Kanadas, Jaapanis, Lõuna-Koreas ja Jaapanis. Euroopas ehitatakse ühte tuumareaktorit veel Soomes ja Prantsusmaal. Oma esimest tuumareaktorit elektrienergia tootmiseks ehitab Iraan.

Lisaks sellele on jaanuar 2008 seisuga kindlalt planeeritud ehitada veel 93 reaktorit koguvõimsusega 100595 MW ning tehtud ettepanekud 222 reaktori ehitamiseks koguvõimsusega 193095 MW. Suurimaid pingutusi tuumaenergeetika arendamises teeb Hiina (30 planeeritud, ettepanekud veel 86 ehitamiseks), plaanid on suured ka Indias (vastavalt 10 ja 9), Jaapanis (11 ja 1), Venemaal (8 ja 20), USA-s (7 ja 25), Ukrainas (2 ja 20) ja LAV-is (1 ja 24). Uuteks tuumaenergeetikat kasutavateks riikideks on kindlalt plaaninud saada Valgevene, Indoneesia ja Põhja-Korea, kavad on olemas Bangladeshis, Egiptuses, Tais, Türgis ja Vietnamis.

Maailma 2008. aasta tuumaenergeetika uraanivajaduseks on 64615 tonni. 2006. aastal kaevandati 39429 tonni, suurimateks tootjateks olid Kanada, Austraalia, Kasahstan, Niiger, Venemaa, Namiibia, Usbekistan ja USA. Kokku kaevandati uraani 18 riigis. Suurimaks uraanikaevanduseks oli maa-alune kaevandus McArthur River Kanadas (7200 t), järgnesid pealmaakaevandused Ranger Austraalias (4026 tonni) ja Rossing Namiibias (3067 tonni). Nii Kanada kui Austraalia annavad käiku uusi kaevandusi, Kanada osakaaluks kujuneb lähiaastatel umbes 50%. Alates 1987. aastast on nii USA kui Venemaa desarmeerimise käigus tootnud tuumakütust tuumarelvadest, andes umbes 13% tuumakütuse vajadusest. Kasutatud tuumakütust töödeldakse ka ümber, tõstes ressursside kasutamise efektiivsust 1.3-kordseks.

Lisaks Eestile ja Lätile, mis hetkel kaaluvad osalust uue Ignalina tuumajaama väljaehitamises või Eesti puhul ka oma tuumajaama rajamist, on tuumariigiks saamine Euroopa riikidest kindlalt planeeritud Türgis ja Valgevenes ning kaalumisel veel Itaalias, Albaanias, Portugalis, Norras, Poolas ja Iirimaal. Kokku tehakse plaane 37 maailma riigis.

Veel lisainfot saab veebisaidilt http://www.world-nuclear.org/info/.