Kas Eestisse tuleb tuumajaam?

reactor2.jpg

Minu ettepanek on kõigepealt luua Eesti jaoks tuumaenergeetika infokeskus, et kogu informatsioon tuumaenergia kasutuselevõtu mõttekuse ja ohtude kohta oleks avalikkusele kättesaadav, mitte ei juhindutaks vasturääkivatest isiklikest arvamustest. 

Kui rahvale ei selgitata vägagi detailselt, mis kasu tuumaenergeetika annab ning missugused keskkonnamõjud sellega kaasnevad, siis tuumajaama ei tule. Näiteks vanemate inimeste teadvuses kestab fosforiidisõda tänaseni. Lugesin Postimehe artikli http://www.postimees.ee/110108/esileht/majandus/305564.php?valitsus-tostis-avalikkuse-ette-eesti-tuumajaama-rajamise kommentaare, kust on selgelt arusaadav, et arusaam on vilets. Näiteks arvatakse, et Eestisse on kasulik rajada ka uraanikaevandused. See aga oleks majanduslikult niivõrd ebaefektiivne tegevus, mille konkurentsivõime saaks tulla ainult keskkonna arvelt.

Ma olen sageli nõus roheliste partei mitmete seisukohtadega, aga ajuti kuulduvad argumendid, mis on vastuolus minu teadmistega. Üks selliseid on pidev viitamine tuumakütuse hinna tõusule kui takistusele – tegelikkuses on tuumaenergia hinna sõltuvus tuumakütuse hinnast väike ning teiste kütuseliikide puhul (fossiilsed kütused, biomass)kordi suurem. Teisest küljest ma ei saa olla nõus akadeemik Raukasega, kes arvab, et meie sinisavid on ideaalne koht tuumajäätmete matmiseks. Olen töötanud Rootsis tuumajäätmete matmist modelleerivas instituudis ning kindlalt veendumusel, et geoloogiliselt maapinnale niivõrd lähedal paiknev setend ei sobi tuumajäätmete matmiskohaks.  

Lisan siia kokkuvõtte oma senistest ülevaadetest tuumaenergeetika teemal.

Eesti pole valmis oma tuumajaamaks http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=227f63c9-77f1-46e9-b9c4-2f8c25d44c54:

Põhjuseks on NIMBY printsiip – lühend sõnadest not in my back yard ehk mitte minu tagaaeda. Isegi kui referendumil valdav enamus Eesti elanikkonnast arvaks, et Eesti võiks ja peaks saama tuumariigiks, siis tuumajaama asukoha valik suvalisse Eesti regiooni vallandaks tõenäoliselt kohalike elanike meeletu protestilaine.

Selle tunnistuseks on mitmed läbikukkunud projektid, näiteks uute prügilate rajamine Ääsmäele ja Lagujale ning hetkel tekkinud probleemid Kõllestes. Uusi projekte on võimalik käivitada ainult eeldustel, kus kohalikud elanikud ja muud huvigrupid tunnetavad projektist pigem kasu kui kahju, selleks aga peavad nad teadma, mis see just nende igapäevaelusse kaasa toob. Kohalikud elanikud tuleb kaasata planeerimise algstaadiumis ning alternatiivide valikul kaaluda nende arvamust.

Tuumaenergia hinna sõltuvus tuumakütuse hinnast on väike http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=442fd915-3d07-4e1e-8a77-ce457f5c31b2.

Tuumakütuse hinna kahekordistumisel tõuseb tuumaelektrienergia hind 11 protsenti. Seevastu gaasi hinna kahekordistumisel kasvab gaasijaama elektrienergia hind 60 protsenti, söe hinna kahekordistumisel 30 protsenti, turba hinna kahekordistumisel 33 protsenti ning puidu hinna kahekordistumisel 52 protsenti.

Tuumajäätmete matmine maksab triljoneid http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=5098fde5-7fce-4bcb-897e-bdb08115f24c.

Selliseid jäätmeid on Suurbritannial tekkinud 2,3 miljonit kuupmeetrit, need püsivad kokkupuute korral elusorganismidega tapvalt radioaktiivsetena umbes miljoni aasta jooksul, eksperdid on nende matmise hinnaks arvutanud 85 miljardit naela.

Matmistehnoloogia peab tagama tuumajäätmete eraldatuse ökosüsteemidest geoloogilises ajaskaalas – sisuliselt miljoni aasta jooksul. Umbes 100 000 aasta kestel langeb jäätmete radioaktiivsus looduslike uraanimaakidega samale tasemele. Et geoloogilised protsessid jäätmeid ei ohustaks, plaanivad britid paigutada tuumajäätmed 500 meetri sügavusele. 

Selline matmispaik on kristalsesse aluskorda juba loodud Rootsis Forsmarkis. Kõrge radioaktiivsusega tuumajäätmed paigutatakse raudkonteinerisse ning seejärel vaskkonteineritesse, mille oksüdeerumine on väga väike. Lisaks ümbritsetakse konteinerid metabentoniitse savi kihiga. Matmistehnoloogia väljatöötamisse ja selle ohutusarvutustesse panustas Rootsi riik sadu miljoneid kroone.

Kas Eestis hakatakse uraani kaevandama? https://erikpuura.wordpress.com/2007/12/24/kas-eestis-hakatakse-uraani-kaevandama/

Uraani kõige suuremad kontsentratsioonid Eestis on Dictyonema-argilliidis, rahvakeeles diktüoneemakildas. Kui muutus aktuaalseks võidurelvastumine ja tuumapommide loomine, hakati uraani kaevandama sealt, kus vähegi teati seda olevat, muuhulgas ka Sillamäel just diktüoneemakildast 1948. aastal. Hiljem – ka tuumaenergeetika arenguga – leiti väga paljudes piirkondades maake, kus uraani sisaldus osutus suuremaks – 2005. aastal tootsid uraanioksiidi 17 riiki, sealhulgas Kanada (27.9%), Austraalia (22.8%), Kasahhi (10.5%), Venemaa (8.0%), Namiibia (7.5%), Niiger (7.4%), Usbekistan (5.5%), USA (2.5%), Ukraina (1.9%) ja Hiina (1.7%).

Kuigi uraani hind mõnevõrra tõuseb, ei tee see meie Dictyonema-argilliidi kaevandamist tasuvaks. Argilliidis on uraani keskmiselt 0.03%, uraanimaagis aga, mida on tasuv kaevandada – tavaliselt 0.1 – 0.25%, ja selliseid varusid jätkub maailmas veel väga kauaks. Idee Eestis uraani kaevandada oleks äriliselt sama hea kui luua banaanikasvatusi ja siis hakata 100 kr/kg kodumaiseid banaane müüma – selle asemel, et neid odavalt sisse vedada mujalt maailmast, kus nad päikese käes ise kasvavad…  

Tuumajaamad Euroopas – kus ja miks? https://erikpuura.wordpress.com/2007/12/28/tuumajaamad-euroopas-kus-ja-miks/

Räägitakse palju Euroopa Liidust ja selle mõttekusest (ühest liidust tulime ja teise läksime…), vähem aga selle ajaloost ja mõttest. 1957. aastal allkirjastati Euratom leping arendamaks ühiselt Euroopas välja tuumaenergeetika. Loodi katsereaktorid Geelis (Belgia), Karlsruhes (Saksamaa), Ispras (Itaalia) ja Pettenis (Holland).

Tuumaenergeetika areng lõpetas maadejagamised energeetiliste kütusevarude pärast ja oli sisuliselt rahu tagatiseks. Kuskilt tuleb ju energiat saada. Energiaprobleeme on läbi ajaloo peetud poliitiliste hoiakute kujundajateks, mida praegu ilmekalt näitab ka gaasitoru rajamise surve Euroopa poolt – see on Saksamaa ja selle naaberriikide jaoks nii tähtis projekt, mis paratamatult kujundab poliitilisi hoiakuid.

Ilma tuumaenergeetikata aga oleks väga paljud Euroopa riigid veel suuremas sõltuvuses kütuste ja energia impordist. Prantsusmaa elektrienergeetikast on ligi 80% tuumaenergia.

Üks vastus

  1. […] Posted on February 20, 2008 by erikpuura 11. jaanuaril tegin oma blogis ettepaneku käivitada tuumaenergia infokeskus. Mõeldud-tehtud. Märtsi keskpaigaks peaksid Tartu Ülikooli […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: