Elu võimalikkusest ilma nafta ja autodeta

ethiopia_gallery__470x351.jpg

Inimese jaoks on peamiselt kaks ajaskaalat – omaenda eluaeg ja geoloogiline aeg, mis on eluajaga võrreldes justkui igavene. Paralleeli tõin kirjutises https://erikpuura.wordpress.com/2008/01/03/apokalupsiteooriatest-suurushullustunud-inimene/, mille alusel – kui Maa vanust võrrelda 45-aastase inimese senise eluga, siis Mahtra sõda (1858) toimus alla minuti tagasi. Sellel aastal aga on Mahtra sõja 150. aastapäev ning meie enda elueaga võrreldes toimus see sündmus kusagil mõõtmatutes kaugustes.

Seoses naftavarude lõppemisega, Maa elanike arvu jätkuva kasvuga ning kõikide fossiilsete energiavarude otsalõppemisega elab inimene 150 aasta pärast hoopis teisiti, sellega on ilmselt kõik nõus. Ka kliimamuutused on selleks ajaks teinud oma töö ja elutingimusi tugevasti muutnud (muuhulgas toonud kaasa arvukalt inimohvreid), aga ega selle pärast elu veel elamata jää. Küsimus on, kas meid see üldse huvitab, missugune on elu 150 aasta pärast või ei huvita. Paljudel meist on oma väljakujunenud materiaalsed väärtushinnangud – maja linnas, luksuslik auto, hea töökoht näiteks pangas, kõrge palk, televiisor, internet, harjumus külastada suuri kaubanduskeskusi… Mida Kunstler oma ülevaates elust peale naftakriisi välja toob ning mida refereerisin https://erikpuura.wordpress.com/2008/01/09/tulevik-on-helge-neile-kes-tagumiku-diivanilt-pusti-ajavad/, on see, et neil väärtushinnangutel pole 150 aasta pärast suurt mõtet. Ilmselt isegi juba palju varem.

Siit edasi, kui järele mõelda, on praegune Eesti elu kujunenud võidujooksuks nende väärtuste poole, millel 150 aasta pärast pole erilist mõtet. Läheme sama teed, mida mööda käivad lääneriigid – ja oleme uhked selle üle. Aga seda tehes oleme asunud hävitama kõiki neid väärtusi, mis meil juba eluks 150 aasta pärast olemas on.

Selliste väärtuste hulka kuuluvad näiteks:

– talukultuur, elu maapiirkonnas, väiketootmine;

– veetransport, raudteetransport ja ühistransport kui energiasäästlikud transpordiviisid (autodega on praegu mugavam ja isegi odavam!);

– elus kultuur: teatrid, kontserdid jne, mis ei suuda konkureerida televisiooni ja internetiga;

– regioonide hääbumine: koolimajade, kaupluste, tervishoiuasutuste jne sulgemine maapiirkondades, suurte kaubandusekeskuste loomine. 

Nüüd edasi: kui me tegelikult teame, mida kaugem tulevik toob, kas me peaksime olema kohutavalt õnnelikud selle üle, et veel praegu toimub kogu planeedil meeletu energia- jm loodusrikkuste tarbimise orgia? Nafta, maagaas, kivisüsi, põlevkivi – need pole ju tegelikult midagi muud, kui minevikus taimede abil akumuleeritud päikeseenergia. Umbes 200-300 aasta jooksul lööb inimkond need varud täielikult laiaks. 

Meie jaoks on Mahtra mõisasse 150 aastat tagasi läinud mehed ikkagi matsikari, kes elasid tsiviliseerimata ajal. Neil polnud isegi autot, rääkimata televiisorist ja mobiilist. Neil polnud isegi elektrit! Aga 150 aasta pärast oleme meie matsikari, kes laristas maha energiavarud, mõjutas kliimat ning täitis kõikvõimalikke tühimikke oma saastaga.

Kuhu ma tahan jõuda? Ilmselt selleni, et kui filosoofiliselt järele mõelda, siis on pikemas ajaperspektiivis hoopis teisi väärtushinnanguid kui need, mis praegu meie ühiskonnas valitsevad. Kui keegi võtab kätte, sellest aru saab ja hakkab ka ise elama tuleviku väärtushinnangute järgi, siis pole ta mitte friik, vaid praegusest momendist ajalises mõttes ees elav inimene. Ning kui keegi suudab seeläbi üle saada peamistest stressi põhjustavatest faktoritest, nagu näiteks ‘kellel on surres rohkem asju’ või ‘mul peab olema uuem ja suurem kui naabril’, siis on ehk sellisest mõtteviisist ka kasu. Aga soovida, et ka valitsev poliitiline hoiak ja üldine arvamus sellise mõtteviisiga kaasa lähevad – on ilmselt utopism.

Kuigi mine tea. Aeg läheb edasi ning uued väärtused võivad tekkida kiiresti. Reostus, müra, ummikud, järjest kõrgenevad kütte, bensiini ja prügiveo arved – ei pruugi kuluda üldsegi palju aega hetkeni, kui klassikalisele linnamudelile eelistatakse järjest rohkem teistsuguseid väärtusi.

Üks vastus

  1. Aga noh, ega linnad siis kuhugi kao, ka linnaelu jääb ikka alles, ainult teisel kujul. Megapolised annavad muidugi otsad ja enne juhtub seal mõndagi huvitavat, mille võib kokku võtta mõistega “sotsiaalne katastroof”. Iseenesest ei kao linn maa kõrvalt aga kuhugi – nagu see juba aastatuhandeid ka olnud on.

    (Linnateemat olen innukalt uurinud, sest see on mulle isiklikult väga oluline, sest igasuguseid maatöid jälestan kohe südamest:) Tulevikuühiskonnas saab minust ilmselt mõne taasavatud väiketeatri uksehoidja või piletimüüja, elukohaga kuskil väikelinnas – no väikelinnas elan muidugi praegugi, aga praegu on see rohkem Tallinna eeslinna funktsioonis).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: