Reostuse mõjust põhjaveele

Eestis on palju piirkondi, kus vanad sõjaväeobjektid, vanad prügilad, lekked katlamajadest ja tööstusettevõtetest jne kujutavad põhjaveele ohtu. Annan lihtsustatud pildi kõige olulisemast – kuidas reostus põhjavees levib.

Esimesel pildil on välja toodud nn klassikaline juhtum: prügila põhi laseb vett läbi ning reostus pääseb põhjavette. Uued prügilad planeeritakse Eestis vettpidava põhjakihiga, vanu aga on sadu ja nende sulgemine seisneb tavaliselt vaid haljastamises. Kõigepealt kulub teatud aeg, mille jooksul reostus põhjavette jõuab – selline inkubatsiooniaeg võib kesta aastaid ja kümneid aastaid. Põhjavees hakkavad vees lahustunud ained levima kindlas suunas vastavalt põhjavee liikumise suunale. Seega, kui antud joonisel oleks üks kaev prügilast vasakul ja teine paremal, siis parempoolses kaevus suure tõenäosusega kunagi vees lahustunud ohtlike ainete sisaldus prügila mõjul ei suureneks. Sellel pildil levib reostus liivakihis ning vee liikumise keskmist kiirust liivas arvestades pakun, et selline pilt võiks avalduda kusagi 50-150 aasta pärast – reostus on levinud umbes poole kilomeetri kaugusele ning ikka ja alati lahustunud komponentide puhul põhjavee liikumise suunas. Võib juhtuda ka nii, et prügilast nõrguv orgaaniline aine käivitab liivakihis reaktsioonide jada, mille tulemusena liivast eralduvad näiteks raud ja mangaan ning just need elemendid jõuavad esimestena kaevudesse, orgaaniline aine ise aga aastakümneid hiljem. Vaadake veel kord seda pilti – kui tahame leida prügila mõju, tuleb see üles leida, st proovid võtta õigest kohast! Kui proovid võtta liiga madalalt, liiga sügavalt või valest suunast, siis mõju ei näe.

Teisel pildil on näha vee liikumine lubjakivides. Kogu Põhja-Eestis ja saartel on meie aluspõhjaks pinnasekihtide all karbonaatsed kivimid. Lubjakivid on lõhelised ja ka vees lahustuvad, sellist nähtust nimetatakse karstumiseks. Tulemuseks on, et lubjakivides on vee leviku suunda ette ennustada väga palju keerulisem kui liivades. Samuti võib reostus lõhesid mööda levida mitu suurusjärku kiiremini kui liivades. Suuremal alal kokkuvõtvalt on leviku suund määratav, iga üksiku objekti puhul aga on reostuse leviku täpne määramine vägagi raske kui mitte võimatu.

Kolmandal pildil on näha, mis juhtub siis, kui põhjavette satub veest raskem orgaaniline aine (nt masuut vmt), mis vaid osaliselt lahustub. Orgaanilise aine levik järgib mitte põhjavee liikumise suunda, vaid kihtide kallakust ning võib läbi lõhede tungida ka sügavamale. Samal ajal ta osaliselt lahustub ja selle reostuse levik järgib jällegi põhjavee liikumise suunda.

Neljandal pildil on kujutatud veest kergema orgaanilise aine sattumine põhjavette (nt bensiin). Sellised ained on tavaliselt kergesti lenduvad, seega toimub gaaside eraldumine. Lisaks moodustab orgaaniline aine põhjavee pinnale kihi ning hakkab levima põhjavee pinnal selle liikumise suunas, samas ka osaliselt lahustudes.

Sellised on elementaarsed teadmised, mida tuleb kindlasti arvestada reostusobjekti mõjude selgitamisel. Kõige rumalam on tormata kohe proove võtma teadmata, missuguste reostavate ainetega on tegemist ning missugune on ala hüdrogeoloogia – kuhu liigub põhjavesi, mis kivimite ja setenditega on tegemist jne. Hüdrogeoloogiline info põhjaveest ja selle valdavatest liikumissuundadest, samuti kivimitest ja setenditest on valdavalt andmebaasides olemas, samas iga konkreetse objekti puhul on vajalik teha ka täpsustavaid uuringuid.

Põhjaveega ei tohi mängida. Kui ta mingis piirkonnas on juba reostatud, võib puhastumine kesta sadu ja tuhandeid aastaid. Samuti on reostuse aeglane liikumine põhjavees sisuliselt ajapommiks, mis võib mõju avaldada konkreetsele kaevule alles kümnete aastate pärast. Samas on uuringutega saavutatav kindlus, et kaevud ei ole üldse ohus, kuna põhjavesi liigub teises suunas, või et oht ei saabu näiteks enne 300-500 aastat. Samuti on võimalik erinevate tehnoloogiatega reostuse levikut piirata ja takistada, kui probleem on olemas.