Eesti põhjavee radioaktiivsusest

erik1.jpg

ERIK PUURA 

Umbes kuu aega tagasi oli Eesti ajakirjanduse poolt üles puhutud järjekordne paanika – 14% Eesti elanikest joob radioaktiivset põhjavett.

Kuidas seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole?

Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid.

Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti umbes 14% Eesti kraaniveest ei vasta kehtestatud normile.

Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, juues normile vastavat vett, ta ei saa üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta 6% sellest normist.

Tallinn-Tartu maanteel pidev sõitmine ning suitsetamine näiteks on väga palju suuremad riskid kui radioaktiivsuse suhtes ülenormatiivse kraanivee joomine. Mis ei tähenda seda, et me peaksime sellega leppima. Kui norm on 0.1 mSv/a, siis peavad veega varustajad sellest kinni pidama.

Peamine aga on, et me poleks teadmatuses. Igal inimesel on õigus teada, mis kvaliteediga vett ta joob. Näiteks Tartu Veevärk toob oma kodulehel välja sotsiaalministeeriumi määrusele vastavad kvalieedinäitajad, vt  http://www2.tartuvesi.ee/?mm=9100124&sm=0.

Nõudke infot oma joogivee kvaliteedi kohta ning kui saate andmed, võime koos analüüsida, mida see teile tähendab! 

Oleme avanud ka vee veebilehe

http://www.tuit.ut.ee/vesi,

mis muuhulgas räägib veest tervisliku toitumise seisukohast. Seal on ka alljärgnev radioaktiivsust käsitlev ülevaade.

Sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud uuringu kohaselt tarbib umbes 14 protsenti eestlastest Lääne-, Põhja- ja Kirde-Eestis maapõuest pumbatud kambrium-vendi veeladestu vett, mille radioaktiivsus ületab kehtestatud norme. Kui täiskasvanud inimese keskmise veetarbimise järgi arvutatud efektiivdoosi norm on 0,10 mSv/a, siis mõnes kohas ulatub see tasemeni 0,95 mSv/a. Lubatust kõrgema radionukliidide sisaldusega vett tarbib 184 000 inimest, mis on 14% Eesti elanikkonnast.

Tegu on loodusliku nähtusega – radioaktiivsus on vette sattunud kivimitest. Reostus kambrium-vendi vett mõjutanud pole, sest selle eest kaitseb 70 meetri paksune savikiht.

Siin ei kehti tarkusetera: mis looduslik, see kasulik.

OÜ Eesti Geoloogiakeskuse hüdroloogia osakond koostas 2001. a Keskkonnaministeeriumi tellimusel rakendusliku uurimistöö „Kambrium-vendi veekompleksi põhjavee radionukliidide

sisalduse määramine ja selle vastavuse hindamine EL joogiveedirektiivi 98/83/EÜ nõuetele Lääne- ja Põhja-Eesti suurematel veehaaretel I etapp“. Töö käigus võeti veeproovid 15 kambrium-vendi veekompleksi avavast puurkaevust Lääne- ja Põhja-Eesti suurematel veehaaretel ning määrati U-238, U-234, Ra-226, Po-210, Pb-210, K-40 ja Ra-228 sisaldust. Saadud analüüsitulemuste põhjal arvutati esmakordselt põhjavee tarbimisest tulenevad efektiivdoosid, mis valdavalt ületasid joogivee kvaliteedinõude piirsisalduse. Antud uuringu analüüsitulemused kinnitasid looduslike radionukliidide kõrgendatud sisaldust kambrium-vendi veekompleksi põhjavees. Aastased oodatavad efektiivdoosid, mis arvestasid inimeste keskmist joogiveetarbimist 2 liitrit päevas, ületasid piirsisaldust 2-7 korda. Määratud efektiivdooside aritmeetiline keskmine tulemus täiskasvanud inimesele oli 0,31 mSv/aastas.
 
Kõrgema efektiivdoosiga vee tarbimine suurendab vähki haigestumise riski, kuid oluline on, kui suur on eri viisidel inimeseni kanduv efektiivdoos kokku.  Eesti põhjavee komisjoni poolt koostatud teatmikus “Eesti põhjavee kasutamine ja kaitse” on kirjas: “Joogiveega saadav efektiivdoos üle 0,2 mSv aastas, arvesse võttes ka toidu ja õhuga lisanduvat kiirgusenergiat, põhjustab Ameerika teadlaste hinnangul vähki haigestumise riski suurenemist.” Tõenäosus, et efektiivne doos 1 mSv põhjustab tavalisel inimesel surmaga lõppevat vähki, on 0.005% ehk siis haigestub 1 inimene 20000-st (International Commission on Radiological Protection. Recommendations of the International Commission on Radiological Protection. ICRP Publication 60. Annals ICRP 21. Oxford, UK: Pergamon Press, 1991).

Lineaarset mudelit kasutades – kui doos tõuseb 0.1 mSv võrra aastas, siis tähendab see, et haigestub surmaga lõppevasse vähki täiendavalt 1 inimene 200000-st. Võrdlusena, et eri radioloogilistel uuringutel võib inimene saada efektiivse doosi  0.02 – 10 mSv. Veel võrdlusena, et näiteks meessoost suitsetajate puhul haigestub oma eluaja jooksul kopsuvähki üks inimene kuuest, naissoost suitsetajate puhul üks inimene üheksast. Mittesuitsetajate puhul aga  1 mees 77-st ning 1 naine 71-st. Meid ümbritsevad paljud riskid. Samas on ka selge, et kui näiteks Põhja-Eestisse, kus niigi juuakse tavalisest radioaktiivsemat C-V vett, planeeritakse tuumajaam – tõuseb efektiivne doos veelgi.

Talleggi kanade lugu

erik2.jpg

ERIK PUURA 

Mulle saatsid e-kirja Kopli küla külavanem Sulev Puumeister ning külaelanik Raili Allmäe, hariduselt bioloog. Mõned väljavõtted kirjadest:

– Prügila põlengust saadik ca 6 aastat tagasi ei ole ükski ametkond ega kohalik omavalitsus vaevunud meid ära kuulama ja uuringuid teostama;
–  Kanade matmisel avati suletud prügila, samas põhjavesi on seal halvasti kaitstud;
–  Peale matmist juba kuu aega tiirutame ametkondade vahel selguse saamiseks, missugused ohud meil valitsevad, ja tunda on tõsist ringkaitset.
Viimases hädas ilmselt pöörduti Roheliste poole ning algas temperatuurimõõtmise aktsioon. Rohelised teavad, kuidas saavutada sensatsiooniline esiuudis. Ma arvan, et nad samas saavad ise väga hästi aru, et esikaaneuudise saamiseks tuleb probleem puhuda väga suureks. Selleks on vaja tegelikku olukorda üle võimendada.
Alljärgnevalt minu poolt Novaatoris www.novaator.ee 19.12. kell 12.20 avaldatud lugu, pisut lühendatult, enne seda kui said teatavaks temperatuuride mõõtmistulemused.
Talleggi kanade laipade eemaldamiseks valiti kõige lihtsam ja kiirem meetod – matmine. Samas on selge, et sellega kaasnevad täiendavad ohud põhjaveele ja sealtkaudu ka inimesele  – isegi juhul, kui matmiskoht on kaetud mitmemeetrise savikihiga.  
Kui olulised aga need ohud on ning kuidas neid hinnata? Roheliste idee mõõta matmiskoha pinnatemperatuuri infrapunakaameraga ei anna üheselt tõlgendatavaid tulemusi. Esiteks, matmiskoha näol on tegemist kunagise prügilaga, kuhu on juba varem maetud orgaanilist materjali ning seetõttu on temperatuur sisemuses looduslikust kõrgem.  Teiseks, sellise matmisviisi juures toimub temperatuuri tõus anaeroobse lagunemise käigus, orgaaniliste jäätmete matmise korral on intensiivse lagunemise viibeaeg sageli pool aastat ning varem pole põhjust oodata temperatuuri tõusu. Kolmandaks, paljude umbmäärasuste tõttu ei ole võimalik pinnatemperatuuri mõõtmise järgi teha korrektseid arvutusi maa sisetemperatuuri kohta, peamiseks neist on kattekihi soojusjuhtivuse korrektne määramine.
Meetod, mille abil saab korjuste temperatuuri hinnata, saab olla vaid temperatuurisondi paigaldamine matmiskoha sisemusse. See töö, kui seda plaanitakse, peab olema bioturvalisuse huvides äärmiselt läbimõeldud.
 Enne seda aga, kui asuda uisapäisa mingite tegevuste kallale, on võimalik maailmapraktikast õppida. Üheks allikaks on „Carcass Disposal: A Comprehensive Review, August 2004,Report prepared by the National Agricultural Biosecurity Center Consortium Carcass Disposal Working Group“, mis on kättesaadav veebiaadressilt: http://fss.k-state.edu/FeaturedContent/CarcassDisposal/PDF%20Files/ 
Seda aruannet ülevaatlikult analüüsides võib meie matmiskoha kohta väita järgmist: – tõenäoline Talleggi kanakorjuste lagunemise aeg on 10-15 aastat. – mõju põhjaveele avaldub eelkõige ammooniumi ja orgaaniliste ühendite lekkimise kaudu põhjavette, mille intensiivsem periood kestab umbes 20 aastat. 
Mistahes teisi järeldusi teha ilma täiendavaid parameetreid teadmata on ennatlik. Põhjavee liikumise kiirus sõltub kivimite ja setendite iseloomust ning veetasemete erinevusest, lõhelistes lubjakivides võib vesi liikuda kiirusega mitmeid meetreid päevas, liivades-kruusades läbida poolekilomeetrise vahemaa mõnede, kümnete või sadade aastatega ning savikates kihtides võib kuluda meetrise kihi läbimiseks tuhandeid aastaid.
Kuivõrd matmiskoha näol oli tegemist kunagise prügilaga, siis peaksid inimeste kaevudes ilmnema eelkõige need mõjud, mille põhjustajaks on juba olnud seesama prügila mitmekümne aasta jooksul. Kui sellised mõjud puuduvad, on vähetõenäoline, et ka kanade matmispaik lähiaastakümneil olulist mõju avaldab.
Samas ei tohi põhjaveega mängida, väga sageli pärandame reostuse järgmistele põlvkondadele. Selles osas on maailmas tuntud näiteks Love Canali juhtum USA-s, kus terve elamurajoon ja koolimaja rajati ohtlike jäätmete prügilale.  
Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi rakendusviroloogia professor Andres Merits selgitas antud küsimust  viiruse säiluvuse seisukohalt. 
Newcastle Disease virus (NDV) kuulub sugukonda Paramyxoviridae (samasse gruppi kuuluvad inimese paragripi, mumpsi ja leetrite viirused), perekonda Avulavirus. Tegemist on tüüpilise RNA-genoomse viirusega, mille virionil on olemas väline membraan. Need põhiomadused määravad suurel määral NDV stabiilsuse: viirus ei talu kuumust (inaktiveerub 55 C juures umbes tunni aja jooksul, mõned tüved isegi kiiremini), otsest päikesevalgust (inaktiveerub ca 30 minutiga) ega tavalisi desinfitseerimisvahendeid. NDV talub hästi külma ja võib jäätunud  proovides seista aktiivsena piiramatu aja. 
Milline on võimalus, et NDV  pääseb põhjavette ja hakkab seal levima? Üldiselt ei talu NDV ka külma (mitte jäätunud) keskkonda väga kaua, seni pole Andres Meritsa käsutuses oleva info põhjal näidatud, et ta püsiks aktiivsena rohkem kui 3 – 4 nädalat. Tavaliselt loetakse piisavaks matta NDV-ga saastunud materjalid 1,5 meetri sügavusele ja seda matmiskohta mitte puutuda 3 kuu jooksul, külma ilma korral kauem. Sealhulgas peetakse oluliseks, et maetud materjalidele ei pääseks ligi ei loomad, linnud ega putukad, loomadest eriti igasugused närilised.  
Milline on temperatuur matmiskeskkonnas, pole sellel juhul väga tähtis (peaasi, et ei jäätuks läbi), kõrge temperatuur komposteerimisel kiirendab oluliselt viiruse hävimist, kuid muude tingimuste täitmisel pole vajalik. NDV edasikandjateks on mitmesugused linnud, eriti veelinnud ja värvulised. Väga sageli tavalised varblased. Tõenäosus, et viirus nende seas on levinud ja nende vahendusel edasi kandub, on väga palju suurem kui levik matmiskohast. 
Kokkuvõtvalt võib stsenaarium, et viirusega saastunud põhjavesi kannab viiruse 4 nädalaga farmini, toimuda vaid juhul, kui suure veejuhtivusega pinnase korral (liivad-kruusad) paikneb farm vaid mõnekümne meetri kaugusel matmiskohast. Viirus säilib kuid ja aastaid vaid juhul, kui matmiskoht täielikult läbi külmub. Seega ei saa viiruse levikut pidada matmise peamiseks keskkonnaohuks. Matmine iseenesest aga põhjustab kümnete aastate jooksul anaeroobse lagunemise produktide, peamiselt ammooniumi ja orgaaniliste ainete lekkimist põhjavette.
Nagu võiski arvata, temperatuurimõõtmised ei näidanud soojuse eraldumist ja ei saanudki näidata orgaaniliste jäätmete anaeroobse lagunemise kiirust arvestades. Kuid neid mõõtmisi hakati valesti tõlgendama, nagu oleks tõepoolest viiruse leviku oht olemas!
Sellise välise membraaniga viiruse hävimiseks ei ole vaja kõrget temperatuuri,
piisab täiesti, kui temperatuur on ca 4-6 kraadi nagu ikka maa sees. Ja nii sügaval maa sees jäätumist ei  toimu.Ainuke asi, mida teha EI TOHI, on seda matmiskohta praegu lahti kaevata.Ja veel kord puust ja punaseks:
1) Vastavalt teooriale ja orgaaniliste jäätmete matmise praktikale olulist temperatuuritõusu hetkel ei ole ja ei saagi olla;
2) Välise membraaniga viirus hävib aja jooksul (ca 1 kuu) ka 4-6 kraadisel temperatuuril, peaasi,  et ei oleks jäätumist; nii sügaval ei saa jäätumist olla;
3) Matmiskohta ei tohi praegu lahti kaevata.
Ma väga loodan, et peatselt käivituvad uuringud, mis selgitavad prügila tegelikke mõjusid ümbritsevate külade elanikele. See ei ole mingi raketiteadus, vaja on tunda hüdrogeoloogiat ja hüdrogeokeemiat ning võtta veeanalüüsid õigetest kohtadest.

Turvatunne keskkonna suhtes on esmatähtis

Keskkonnaprobleemide küüsis piinlevad inimesed vajavad abi ja turvatunnet – inimasumid paiknevad vanade prügilate lähistel, rajatakse uusi reostavaid ettevõtteid, asulate lähistele maetakse loomakorjuseid jne jne.Väga paljud kohalikud elanikud on pidanud järjest süvenevas probleemiderägastikus vaevlema. Kiiret abi aga ei ole kusagilt loota.

Mingi keskkonnavaldkonna eest vastutavad ametkonnad tõmbuvad kohalike elanike emotsionaalsete pöördumiste peale sageli ringkaitsesse, lisaks on vastutus eri ametkondade vahel sageli väga umbmääraselt jaotatud ning algab põrgatamine, mis on juriidiliselt korrektne, tegelikkuses aga on tegemist inimeste lollitamisega. Tõsi, ka inimesed on oma pöördumistes sageli liialt emotsionaalsed ning võivad tõlgendada probleeme suurematena, kui need tegelikult on. Aga vastasel korral ei panda neid üldse tähele ning probleemide ülepaisutamine on tingitud turvatunde puudumisest. 

Kohalikud elanikud on pettunud ka meedias – ajakirjanikud otsivad sensatsioone ja esikaaneuudiseid, loetavuse tagamiseks peab tõlgendus olema äärmuslik ning korrektse analüüsi asemel ilmuvad sageli kahte sorti käsitlused: ühed võimendavad probleemi üles, teised materdavad probleemipüstitajad maatasa. Kuna probleemide võimendamisel kasutatakse sageli ka ebakorrektseid argumente lisaks õigetele, on lihtne kogu probleemipüstitus põhja lasta.

Kohalikud elanikud aga sellistest puhangutest eriti ei võida. Ja kogu selle kupatuse juures unustamegi, et tegelikult elame keskkonna mõttes õnnelikul alal – pole siin tugevaid maavärinaid, vulkaanipurskeid, orkaane, tuhandete inimohvritega üleujutusi…

Meil on ainult kaks probleemi:1) me rikume ise oma keskkonda;2) me ei suuda tagada endile turvatunnet. 

See blogi on seotud ka Tartu Ülikooli poolt toimetava teadus- ja tehnoloogiauudiste portaaliga Novaator www.novaator.ee, mis töötab praegu koostöös Äripäeva online-uudistetoimetusega. 

Selle blogi kaudu püüan

1) ise analüüsida keskkonnaprobleeme, koondades parimad teadmised nii iseenda kui teiste Tartu Ülikooli ja Eesti teadlaste teadmistepagasist;

2) vastata inimeste küsimustele, kuidas turvatunne keskkonnaprobleemide suhtes oleks tagatud. 

Kuna õpetan ka Tartu Ülikoolis keskkonnageoloogiat ning igal aastal on mul 100-120 tudengit, siis on see blogi ühtlasi ka neile foorumiks ja õppematerjaliks. 

Erik Puura 

Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor