Oli 19. sajandi algus, kui Hagudis Rapla lähedal sündinud admiral Adam Johann Ritter von Krusenstern nimetas korallsaarestiku Vaikses Ookeanis Gilberti saarteks. Muuseas, venelased kutsuvad Adamit siiamaani hoopis Ivan Fedorovich Kruzenshterniks. Ju siis oli tsaar Aleksandr I poolt lähetatud esimese Vene ümbermaailmareisi (1803-1806) juhi puhul nii vaja.
Gilberti saared muutusid kohalikus keeles Kiribatiks – 105000 inimest, 726 ruutkilomeetrit ja 32 saart. Ainult üks saartest – Banaba on suhteliselt kõrge, kõrgeim tipp 81 meetrit üle merepinna. See 5-ruutkilomeetrine saar omab veel ühte sarnasust Eestiga: ka seal leidub fosforiiti. Õigemini leidus, sest perioodil 1900-1979 kaevandati 90%-l saare territooriumist fosforiit lihtsalt ära.
Kõik teised saared on vaid mõni meeter üle merepinna ning maailmamere tõustes globaalse soojeemise tagajärjel jäävad vee alla. Irooniana oli Kiribati esimene maailma riik, mis võttis vastu aastat 2000, ning järgmist aastasada või kindlasti kohe järgmist aastatuhandet seal enam vastu ei võeta, sest saari ilmselt lihtsalt pole…
Illustreerimseks ka 2 videot, esimene kohalik muusikahitt ja teine merepinna tõusu probleemistikust.
Krusenstern aga ostis aastal 1816 Kiltsi mõisa ning suri seal aastal 1846.
Filed under: Eesti, Keskkond, Kliimamuutused, Muud huvitavat, Rahvusvaheline |
Keskkonnaabi 
Lisa kommentaar