Hagudi mehe poolt nimetatud riik kaob globaalses soojenemises

kruzenstern.jpg

Oli 19. sajandi algus, kui Hagudis Rapla lähedal sündinud admiral Adam Johann Ritter von Krusenstern nimetas korallsaarestiku Vaikses Ookeanis Gilberti saarteks. Muuseas, venelased kutsuvad Adamit siiamaani hoopis Ivan Fedorovich Kruzenshterniks. Ju siis oli tsaar Aleksandr I poolt lähetatud esimese Vene ümbermaailmareisi (1803-1806) juhi puhul nii vaja.

Gilberti saared muutusid kohalikus keeles Kiribatiks – 105000 inimest, 726 ruutkilomeetrit ja 32 saart. Ainult üks saartest – Banaba on suhteliselt kõrge, kõrgeim tipp 81 meetrit üle merepinna. See 5-ruutkilomeetrine saar omab veel ühte sarnasust Eestiga: ka seal leidub fosforiiti. Õigemini leidus, sest perioodil 1900-1979 kaevandati 90%-l saare territooriumist fosforiit lihtsalt ära.

Kõik teised saared on vaid mõni meeter üle merepinna ning maailmamere tõustes globaalse soojeemise tagajärjel jäävad vee alla. Irooniana oli Kiribati esimene maailma riik, mis võttis vastu aastat 2000, ning järgmist aastasada või kindlasti kohe järgmist aastatuhandet seal enam vastu ei võeta, sest saari ilmselt lihtsalt pole…  

Illustreerimseks ka 2 videot, esimene kohalik muusikahitt ja teine merepinna tõusu probleemistikust.

Krusenstern aga ostis aastal 1816 Kiltsi mõisa ning suri seal aastal 1846.

Kas elavhõbedast hambaplommid peaks välja vahetama?

amalgam.jpg

ERIK PUURA  

Rootsi keelab elavhõbeda ja selle sulami amalgaami kasutamise, mistõttu Rootsi hambaarstid ei tohi enam hambaid parandada amalgaamiga, vaid üksnes plastmassi ja keraamikaga. Keeld võib jõustuda juba tuleval aastal, hambaarstidele kehtestatakse siiski üleminekuaeg,

Mida see tähendab? Kas on leitud lõpuks, et amalgaamist plommid on tervisele ohtlikud?

Amalgaamist plommide võimalikust ohtlikkusest on juba ammu räägitud. Hambaarstide poolt kasutatav amalgaam koosneb umbes 50% elavhõbedast, 35% hõbedast, 9% tinast, 6% vasest ja pisiosast tsingist. 

Elavhõbeda-vastane kampaania maailmas algas 1956. aastal, kui Jaapanis Minamata lahe äärsed elanikud, kes sõid kalu ja mereande, said elavhõbedamürgituse (nn Minamata tõve) – põhjusteks reostus kohaliku keemiatehase poolt, orgaaniliste elavhõbedaühendite teke ning akumuleerumine toitumisahela kaudu mere-elustikus, mis põhjustab surmaga lõppeda võiva närvihaiguse. Sellest saadik on elavhõbe järk-järgult kantud kõige ohtlikumate ainete nimekirja.

Samas kliinilised uuringud ei ole näidanud, et lastel 5-7 aastat peale amalgaamist plommide paigaldamist oleks suuremal määral tervisehäireid esinenud võrreldes lastega, kel plomme ei paigaldatud. Inimese suus kergesti lahustuvat metüülset elavhõbedat üldiselt ei teki.  

On aga ka teadlasi ja ettevõtteid, mis aastakümneid juba on püüdnud tõestada amalgaamist plommide ohtlikkust. Üks põhjalikumaid ülevaateid on avaldatud veebilehel http://www.amalgam.org/. Sealse kokkuvõtte põhiargumendiks on, et kuigi elavhõbedat sisalduvat plommid on paktiliselt lahustumatud, kandub ikkagi kehasse umbes 10 mikrogrammi elavhõbedat päevas iga plommi kohta ning ka selline kontsentratsioon võib avaldada mõju muuhulgas loote arengule, immuunsüsteemile, siseorganitele, antibiootikumide mõjule ning fertiilsusele. Väidetakse, et 2/3 organismi elavhõbedadoosist tuleb amalgaamtäidiste korral just nendest.

Hambaarst Marek Vink on kommenteerinud seda küsimust veebisaidil www.hambaarst.ee järgmiselt:

Teaduslike uurimustega ei ole tõestatud amlgaamtäidistest võimalikult vabaneva elavhõbeda põhjustatud haigestumist. Näiteks kala süües satub organismi kordades suuremad kogused elavhõbedat, kui hambatäidisest seda tasahaaval vabaneb. Samas on teada, et elavhõbedale allergiline on üks inimene tuhandest. Nendel on amalgaami kasutamine kindlasti vastunäidustatud. Põhjamaades ei soovitatata amalgaamtäidiseid panna last ootavatele emadele. Kõige ohtlikum ongi amalgaamtäidise eemaldamise protseduur, mil elavhõbe võib aurustuda ja seda sisse hingatakse. Tõhus imusüsteem peaks selle ohu minimeerima.

Amalgaami kasutamine hambaaugu täidsmaterjalina näitab pidevat kahanemistendentsi. Marek Vink usub, et tänasel päeval ei kasuta seda enam valdav enamus hambaarste. Seda küll pigem vähese nõudluse tõttu, mis on tingitud metallivärvi täidismaterjali mitteesteetilisest väljanägemisest. Põhjus, miks osades riikides on amlgaamtäidised keelatud, peitub keskkonnariskides. Seepärast nõutakse, et hambaraviseadmete imusüsteemil oleksid enne kanalisatsiooni amalgaamiseparaatorid. Ja see separaatori sisu tuleb toimetada probleemsete jäätmete vastuvõttu. http://www.hambaarst.ee/virtarst.php?id=3221&hi=amalgaam

Hambaarst Reet Pallase on samal veebisaidil kommenteerinud: hõbeamalgaamtäidise eemaldamisel ei teki niisugusel hulgal selliseid aure, mis kuidagi kahjustaksid last rinnaga toitvat ema või rinnapiima saavat last. http://www.hambaarst.ee/virtarst.php?id=3278&hi=amalgaam

Samuti on Marek Vink kommenteerinud täidiste väljavahetamist järgmiselt:

Täidiste vahetamise käigus jääb alati ka tervet hambakudet vähemaks. Kui oma hambamaterjali on jäänud kriitiliselt vaäheseks, tuleks hakata mõtlema hambafunktsiooni taastamisele proteetiliste kroonide abil, mis teadagi on kulukas toiming. Seega on ilma selge näidustuseta täidiste väljavahetamine mitte just mõistlik teguviis. Meditsiiniliselt pole amalgaamtäidiste väljavahetamine ainult selle pärast, et need on amalgaamist, näidustatud.
Amalgaamtäidiseid vahetatakse kui nende alla on tekkinud sekundaarne kaaries, on selgelt näha hambaseina murdumisoht või harvemal juhul on põhjuseks esteetika. Põhjamaades nimetavad amalgaamtäidiseid (põhjuseta?) väljavahetavad arstid ennast ennast “biohambaarstideks”. Nende puhul kahtlustavad konservatiivsemad arstid küll äriprojekti. Ülikoolid ja erialaseltsid nende tegevust heaks ei kiida. Samas on tõsi, et uusi amalgaamtäidiseid pannakse järjest vähem ja suund on sinnapoole, et amalgaami kasutamine tõenäoliselt varsti keelustatakse (rasedatele on Rootsis keelatud). Ei taheta amalgaami kasutada just keskkonnakaitselistel põhjustel. Näiteks kremeerimisel õhku lenduvad elavhõbedaaurud saastavad keskkonda. Samuti saastab keskkonda amalgaamtäidiste väljavahetamine hambaarsti vastuvõtul (nii kanalisatsiooni kui õhku). Korraliku imutehnika korral amalgaami väljapuurimine patsiendi tervist ei kahjusta (ohtlikud on just elavhõbedaaurud). Tõenäoliselt on uutel seadmetel ka amalgaamiseparaatorid, mis amlgaamipuru kokku kogub ja kust see probleemjäätmete kogumispunkti viiakse. http://www.hambaarst.ee/virtarst.php?id=672&hi=amalgaam

Elavhõbeda allergiaga seotud küsimusi on kommenteerinud ajakiri Hammas:

Allergilisust amalgaamile esineb harva. Aastatel 1905–1990 avaldatud teaduslikus kirjanduses on vähem kui 50 viidet allergilisele reaktsioonile amalgaami suhtes. Kirjeldatud juhtumitel avaldus allergilisus amalgaami suhtes paistetanud huultes ja löövetes suu-, pea ja kaelapiirkonnas. Mõnel juhtumil avaldus allergia suu õõnsustes. Kõik allergilised reaktsioonid amalgaamile olid nähtavad mõnest tunnist mõne päevani pärast kontakti selle metalliseguga. Enamik allergilisi reaktsioone lahenesid mõne päevaga ilma hambaravialase või meditsiinilise vahelesegamiseta. Üksikutel juhtudel tuleb amalgaamtäidised asendada mõnest muust materjalist täidistega, et ära hoida allergilise reaktsiooni teket.

Kui kahtlustate, et olete amalgaami suhtes allergiline, siis on olemas valutu nahatest, mis võimaldab teie allergia põhjuse välja selgitada. Sellist testi teostab allergoloog või nahaarst. Vere- ja juukseuuringutel põhinevad testid ei võimalda potentsiaalseid allergiaid nii lihtsalt avastada ja võivad olla küllalt kulukad.

Kui te tunnete, et teil on allergiline reaktsioon mõne hambamaterjali suhtes, siis võtke ühendust oma hambaarstiga, kes võib teid vajadusel saata allergoloogi või nahaarsti juurde. http://www.hambatehnik.ee/hammas/index.php?id=33

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti hambaarstide kindel seisukoht on, et amalgaamist plommid endast terviseriski ei kujuta, välja arvatud juhul, kui Teil on haruldane allergia elavhõbeda vastu. Samas maailmas on nii teadlasi kui ettevõtteid, kes ohtlikkuse trummi kõvasti taovad. Rootsi riigi otsus amalgaamtäidised keelustada on ilmselt seotud ühest küljest just keskkonnaprobleemidega (elavhõbeda sattumine keskkonda), teisest küljest aga ikkagi sellega, et amalgaamiplommides näeb avalikkus terviseriski tonti ning on ka teadlasi, kes ohtlikkust rõhutavad.

Kuidas üks projekt saab untsu minna… Hallandi oos Rootsis (täiendatud jaanuaris 2009)

hallandsas_384_100889a.jpg

ERIK PUURA

Võitmaks 10 minutit rongisõiduaega Göteborg-Malmö liinil tekkis Rootsis 1985. aastal hea idee rajada 8.5 km pikkune tunnel läbi Hallandi oosi. Oos on pikk kitsas ja järsunõlvaline pinnavorm, mis on moodustunud jääaja lõppedes liustikualuste surveliste sulamisvete setteist ning koosneb valdavalt liivast ja kruusast. Sageli sisaldavad oosid väga palju vett. Hallandi oosi alumises osas, kus tunnelit plaaniti läbindada, paiknevad tugevasti porsunud gneisid.

Mõeldud-tehtud. Ehitama hakkas Kraftbyggarna, hinnaks kalkuleeriti ca 900 miljonit SEK-i, muretseti hiigelsuur 9 meetrise läbimõõduga puurmasin, mille nimeks pandi Hallborr ning hakati otsast puurima. Arvestati, et nädalas puuritakse keskmiselt 100 meetrit.

Töö algas 1992. aastal, plaantud tempo juures oleks puurimine pidanud kestma alla 2 aasta. Puur jäi savisse kinni juba peale 17 meetrit puurimist. Selgus, et oosi geoloogilist ehitust oli ebapiisavalt uuritud ning sellise puuriga ei ole tööd teha võimalik.

1994. aastal otsustati kasutada tavalisi meetodeid – lõhkamistöid. Selleks rajati oosi sisse ka ülevalt lisatunnelid ning hakati korraga mitmest kohast ehitama. Ehitamise võttis üle Skanska ning plaanitud valmimisajaks oli 1999. Paraku ei arvestatud sellega, et oos sisaldab niivõrd palju vett. Töö seisis sageli, pragusid püüti täita kiirestitarduva tsemendiseguga.

Tundus, et kus häda kõige suurem, seal abi õige lähem. Prantsuse firma Rhône-Poulenc pakkus pragude täitmiseks välja aine Rhoca-Gil. Kuigi Stockholmi Tehnikaülikooli teadlased hoiatasid, et aine sisaldab akrüülamiidi ja formaldehüüdi, usuti tarnijat, et kivistumine on kiire ja probleeme ei teki.

Tekkis. Töölised said mürgituse, Vadbäckeni jões hukkusid kalad ning haigestusid vett joonud lehmad. Selgus, et Rhoca-Gil sisaldab rohkem akrüülamiidi kui arvati ning tugeva põhjaveesurve all ta ei tardu kiiresti. Tunneliehitus peatati, Skanska juhte trahviti ning Rhône-Poulenc’i üle algas kohtuprotsess 2007. aasta sügisel. Selleks ajaks oli kulutatud juba mitu miljardit SEK-i.

Aga inimene ei anna alla. Juba 1997. aastal ütles Rootsi kommunikatsiooniminister Ines Uusmann, et kui inimene on käinud Kuul, siis on tal õigus uskuda, et ka tunnel läbi oosi saab tehtud. 2005. aastal muretsesid Skanska ja Banverket uue puurmasina nimega Åsa, mille jaoks savi ei pidanud olema probleem.

Esimese 4 kuuga õnnestus läbindada 7 meetrit. Siiski on rootslased järeleandmatud ning 2007. aasta lõpuks on 50% tunnelist valmis, töö kiirus on 8 meetrit päevas. Projekt on ajagraafikust maas 16 aastat ning uue graafiku kohaselt peaks valmima 2012. aastaks, kuid viimastel andmetel ollakse omakorda 9 kuud ka uuest graafikust maas. Lõppmaksumuseks arvestab Skanska 7.5 miljardit SEK-i, kuid summa võib vabalt suureneda 8-9 miljardini – kümnekordseks võrreldes algselt planeerituga.

Lisaks on Rootsi rahandusminister Anders Borg väljendanud seisukohta, et maanteedesse investeerimine on 4-5 korda tähtsam kui raudteedesse. Märtsis 2008 otsustas Rootsi valitsus töid jätkata. Ametliku teadaande alusel 2008. aasta oktoobrikuust lükkub tunneli valmimine 2012. aastast aastasse 2015 ning nõuab seetõttu täiendavalt veel 800 miljonit Rootsi krooni.

Ebapiisavad eeluuringud, teadlaste hoiatuste kuulmatajätmine ning vaatamata probleemideahela jätkumisele projekti jätkamine on muutnud Hallandi oosi projekti Rootsi ehitusajaloo ning keskkonnakaitse üheks suurimaks läbikukkumiseks, mida saab ehk võrrelda Vaasa-laevaga.