Tuumajaamad Euroopas – kus ja miks?

ERIK PUURA 

Räägitakse palju Euroopa Liidust ja selle mõttekusest (ühest liidust tulime ja teise läksime…), vähem aga selle ajaloost ja mõttest. 1957. aastal allkirjastati Euratom leping arendamaks ühiselt Euroopas välja tuumaenergeetika. Loodi katsereaktorid Geelis (Belgia), Karlsruhes (Saksamaa), Ispras (Itaalia) ja Pettenis (Holland). Sellest süsteemist arenes hiljem välja Euroopa Ühisteaduskeskus (Joint Research Centre).

Tuumanenergeetika areng lõpetas maadejagamised energeetiliste kütusevarude pärast ja oli sisuliselt rahu tagatiseks. Kuskilt tuleb ju energiat saada. Energiaprobleeme on läbi ajaloo peetud poliitiliste hoiakute kujundajateks, mida praegu ilmekalt näitab ka gaasitoru rajamise surve Euroopa poolt – see on Saksamaa ja selle naaberriikide jaoks nii tähtis projekt, mis paratamatult kujundab poliitilisi hoiakuid.

Ilma tuumaenergeetikata aga oleks väga paljud Euroopa riigid veel suuremas sõltuvuses kütuste ja energia impordist. Vaadake reaktorite paiknemist. Prantsusmaa elektrienergeetikast on ligi 80% tuumaenergia.

Joonisel on toodud Euroopa tuumajaamade kaart ning ESPON riskihinnang. Kuna õnnetuste tõenäosus on väga väike, samas pole need kunagi välistatud, siis lähtub riskide kaart Chernobyli kogemustest: kõik regioonid lähemal kui 30 km tuumajaamadele tuleb suurema õnnetuse korral evakueerida (kaardil tumesinine) ning lähemal kui 300 km on suur oht Cs-137 isotoobiga saastumiseks (kaardil tumekollane). Lisainfot vt http://www.gtk.fi/projects/espon/Nuclear.htm

Tobedate keskkonnauudiste TOP 5: dets 07

ERIK PUURA 

Mis teeb uudisest uudise? Uudsus, päevakajalisus, globaalsus, olulisus kohalikus kontekstis, prominentsus, puänt… Detsembri jooksul jäid Eesti pressist silma mõned vahvad keskkonnauudised, millest väljavõtted on järgnevalt esitatud. 

No 1 Postimehe lugejad eelistavad jõulupuuna kuuske (Postimees 22/12/2007)    

Suur osa (45 protsenti) Postimees.ee lugejatest järgib vanu traditsioone ning toob jõuludeks tuppa kuusepuu, kirjutab Postimees.   

No 2 Millisest kuusest võiks saada jõulupuu (Virumaa Teataja 18/12/2007)   – – – 

Kuusevarga vältimine 

Riigimetskonnad jõulukuuskede kasvatamisega spetsiaalselt ei tegele, mistõttu tuleb sobiva puu leidmiseks vaeva näha. Et kuusk on varju taluv puu, kasvab neid ka vana metsa all tihedalt koos. Sellised puud on hõredad ja võivad toas tunduda raagus rootsudena. – – – Kahjuks tuleb päris sageli ette ka seda, et kuusk võetakse valest kohast ilma luba küsimata ning sentigi maksmata, teisisõnu – varastatakse. Vanal riigimetsaametnikul Ants Järvelal on selle vastu väärt nõu, mille järgi on ta isegi talitanud. Nimelt soovitab mees ilusamatel kuuskedel, mis võiksid varguse ohvriks langeda, ühest küljest mõned oksad ilma tüve vigastamata maha võtta – siis saavad neist sirguda head palgipuud, ilma et kellelgi tekiks kiusatus enne õiget aega kuused jõulupuu pähe metsast ära viia. Oma jõulupuu otsinguid alustab metsamees aga juba kevadel, kraavikallastel ja teeäärtes kasvavatele kuuskedele pilku peale visates.   

No 3 Jaapanlased aretasid kassilembese hiire (Elu 24 16/12/2007)   

Jaapani Tokyo ülikooli teadlased aretasid geenimanipulatsiooni abil hiire, kes ei karda kasse, kirjutab Elu 24. Aretamisega tegelenud teadlastegrupi juht Ko Kobayakawa ütles, et hiired põgenevad siis, kui haistavad kassi lõhna, kirjutab STT. «Kuid hiir, kellelt on geenimanipulatsiooni abil lõhnatundmisega seotud rakud välja lülitatud, ei kartnud kassi,» selgitas teadlane. Kobayakawa jätkas, et nad tegid katse, kus panid geenimanipulatsiooniga hiire kassi juurde ja hiirel ei tekkinud mitte mingisugust põgenemisreaktsiooni. – – –  

No 4 Eesti on suuruselt paras (Võrumaa Teataja 06/12/2007)   

Teisipäeval Võrus kultuurimajas Kannel peetud Eesti maakondade konverents „Eesti mudel” kujunes suuresti aruteluks selle üle, miks on väljaspool pealinna hea elada ja mida tuleks Eesti ääremaastumise vältimiseks ette võtta, kirjutab Võrumaa Teataja.  – – – 

Et kohalikel omavalitsustel oleks rohkem ressursse, soovitab Sarv pealinnas elavatel inimestel end sisse kirjutada kohta, kus on nende süda ja juured.  Pealinnaelu tuleks raskeks muuta Õhtuse diskussiooni käigus avaldas Võro Seltsi VKKF juhatuse liige Kaido Kama arvamust, kuidas ääremaastumist vältida ja inimesi maale meelitada. Selleks tuleb Tallinna elu teadlikult raskemaks ja kallimaks muuta, väikeste kohtade spetsialistidele aga pealinna omadest rohkem palka maksta. Niimoodi on tulemuslikult toimitud Norras.  Samuti leidis Kama, et eduka regionaalpoliitika jaoks on kohalike omavalitsuste otsustusvõime liiga suur. See on võimaldanud Tallinnal suurema eelarve tõttu kogu oma soodustuste süsteemidega teistest üle sõita. Tallinna linnavalitsuse plaan tulevast aastast maamaksu tõsta on seega esimene samm regionaalarengu suunas.   

No 5 Lehmad on õppimisvõimelised (Tartu Postimees 06/12/2007)   

Arvestades asjaolu, et lehm laseb end kogu aeg lüpsta, võib mõni vurle teda rumalaks loomaks pidada. Aga Männiku Piima tehnika viimase sõnaga vabapidamislaut tõestab, et lehmal on nutti piisavalt, kirjutab Tartu Postimees. «Lehmad on täitsa õppimisvõimelised tegelased,» naerab Haaslava vallas karja ja põldu pidava OÜ Männiku Piim juhataja Avo Samarüütel. «Aga kombed võiksid neil küll paremad olla. Nad peaksid oma magamiskohal rohkem puhtust pidama.» – – –

Kasulik ja ohtlik saab olla ühekorraga

ERIK PUURA

Oleneb, mis aine ja oleneb, mis doosis.

Lihtsustatult võib rääkida 4 mudelist. Lamaval teljel on doosi suurus, püstisel teljel mõju (kas negatiivne või positiivne).

Esimene grupp aineid on sellised, mida meil on vaja ja kui neid üldse pole, on jama. Kui aga teatud nivoo on käes, on kõik korras ja suurem kogus ka midagi eriti halvemaks ei muuda, näiteks nagu vesi või kaltsium. Muidugi saab ka end veest surnuks juua, aga räägime normaalsetest kogustest.

Teine grupp aineid on sellised, mida pole vaja ja millele saab kehtestada ülemnormi – kui on rohkem, on suur jama, näiteks nagu enamik ohtlikke aineid. Pisikogus metanooli tarbida ei tee veel midagi, suurem kogus aga…

Kolmas grupp on sellised, mida meil on vaja kindlas koguses – ja seda ongi kõige raskem saavutada. Kui on liiga vähe, on jama, ning kui on liiga palju, on jama. Näiteks nagu fluor joogivees, kuid ka paljud raskmetallid kui elutähtsad elemendid – vask, tsink jne. Tegelikult peaksime neile ainetele omama nii alam- kui ülempiiri. See küsimus kerkis ka ilutulestiku blogi puhul – liitiumit kasutatakse ravimites, kui aga Li ületab teatud doosi, siis on tegemist mürgiga.

Neljandasse gruppi paigutaksin radioaktiivsuse, mis pole küll aine, kuid on oluline ka see mudel esitada – sest ka väikestel doosidel on teatud negatiivne mõju, doosi kasvades aga negatiivne mõju järjest suureneb. Siin on raskused normi tegemisega, sest teatud negatiivse mõjuga peame igal juhul arvestama, kui aga viime normi liiga madalaks – pole meil lihtsalt raha selle täitmist tagada…

Seega ei saa rääkida näiteks, et raskmetallid on kahjulikud. Paljusid neist on meil vaja. Kui aga doos ületab kindla piiri, siis on jama küll.

Selline käsitlus on lihtsustatud, näiteks see mees, kes elavhõbedat hiljuti sõi, pääseb ilmselt kergelt – kui seesama elavhõbe aga oleks olnud kloororgaanilises vormis või aastaid nina all auranud, oleks mõjud olnud märksa hullemad. Nii et ka ühendiline vorm ning tarbimise viis on ülitähtsad.

40000 inimese surm = ühe inimese õnn

ERIK PUURA 

 

Keegi ei tea täpselt, mitu inimest hukkus Kariibi meres paikneval Martinique saarel 8. mail 1902 – erinevail hinnanguil 25000-40000, üldevinud versiooni kohaselt vähemalt 30000, kuid tsirkuseplakatil on kirjas 40000.

Tulikuum püroklastiline pilv, mille kiirus ulatus 670 km/h ning temperatuur 1000 kraadini, sööstis mööda Mount Pelee nõlva alla ning tappis peaaegu kõik Saint Pierre’i linna inimesed.

Saatuse iroonia seisneb veel selles, et kuigi tunnusmärgid lähenevast katastroofist olid olemas – juba kaks nädalat oli eraldunud tuhka ja gaase, mõni päev enne tungisid linna aga ämblikud ja maod – veensid kohalikud võimukandjad inimesi paigale jääma, sest tulemas olid valimised.

Pilv tekib, kui ennast järk-järgult kõrgemaks ehitanud vulkaani üks külgi ei pea vastu ja kukub järsku kokku – kolossaalselt suurem ja tulisem kui pilv, mis tekkis WTC tornide kokkukukkumisel 11.09.2001. Edasine läheduses elavate inimeste saatus sõltub juba sellest, kuhu poole pilv liigub.

Õnnelik aga oli surmamõistetud vang nimega August Cyparis, kohalik räuskaja ja kakleja. Ta oli eelmisel päeval kellelegi nuga andnud ning vangikongi pistetud, irooniana osutus vangikong linna kõige turvalisemaks kohaks. Ta sai tugevasti põletada, kuid jäi ellu ja kaevati nelja päeva pärast välja.

Seejärel anti talle armu, pandi talle uus nimi (et vist paremini müüks, Ludger tundus paremana kui August) – Ludger Sylbaris, ning ta rändas rändtsirkusega kaasas läbi kogu Ameerika, näidates oma põletushaavu ning teenides normaalset pappi esimese mustanahalisena, kes tsirkusesse esinema võeti. Teda reklaamiti kui ainsat ellujääjat, mis polnud tegelikult tõsi, sest ka üks linna ääres elav kingsepp oli jõudnud laua alla pugeda ning üks väike tüdruk mere äärde koopasse varjuda.

Praeguseks on vulkaan end jällegi üles ehitanud ning mistahes hetkel võib ajalugu korduda… Lootus on vaid, et tundemärgid saavad olema sarnased kui 105 aastat tagasi ning inimesed ei lase end poliitikutel lollitada.