Ilutulestiku mõjudest keskkonnale

ERIK PUURA 

Ei taha kellegi uusaastatunnet ära rikkuda, aga viimastel aastatel Eesti linnad otsekui võistleksid, kes suurema summa eest raha taevasse lõhkab. Olen nõus, et tunne näha taevas erinevat värvi ja hästi palju valgusallikaid on meeliülendav ning annab emotsionaalse laengu, õige uue aasta saabumise tunde.

Paraku ei räägita sellest, et ilutulestikul on ka tugevad negatiivsed mõjud.

Ilutulestiku rakettides ja pakettides kasutatakse oksüdeerijana pliiühendeid. Plii negatiivne keskkonnamõju on ammu tuntud, Vana-Roomas oli rikaste inimeste eluiga lühike eelkõige just seetõttu, et veetorustik ehitati pliist. Rohelise värvi annab taevasse baarium, mis on väga mürgine ja ka radioaktiivne. Punase värvi annab liitium, mis on nõrgalt mürgine. Lillat ja erepunast värvi annavad rubiidium ja strontsium, mis on nõrgalt radioaktiivsed ning võivad asendada kehas kaltsiumi. Sinist värvi annavad vaseühendid, valget aga alumiinium, mis võib põhjustada nahahaigusi. Põlevaks aineks on sageli ammonium perkloraat, mis võib saastada vett ning rikkuda kilpnäärme toimimist. Küllaltki sageli kasutatakse ka värvuste saamiseks kaadmiumi, mis on väga mürgine, tekitab vähki ja võib bioakumuleeruda. Põlemiseks lisatav kaaliumnitraat tekitab mürgiseid osakesi, ning põlemise tagajärjel tekkivad väävligaasid on tugevalt happelised.

Nii et mida rohkem raha taeva lennutatakse, seda rohkem keskkond reostub. Õnneks meil väga palju raha selle jaoks pole. Küll aga, kui rahvamassis seistes tungib teie näkku tugev põlemisving, siis peaksite end kogu selle keemia sissehingamise eest kaitsma. Soovitan valida vaatamiseks rahulikuma ja kaugema koha.

Kindlasti suuremaks ohuks tuleohutuse mõttes kui linnade tasandil korraldatavad ilutulestikud on peaaegu igast kauplusest ostetavad paketid. Kui panete need maha ja arvate, et need ümber ei lähe, siis eksite. Väga sageli keerab selline pakett ennast peale esimesi pauke külili ning – täitke ohutuseeskirju ja olge vähemalt 30 m eemal! Otstarbekas aga on paketid vaiadega toestada.

Kõige jõhkramalt aga mõjub paugutamine koduloomadele, eriti koertele. Kui on ette teada või aimata paugutamist ja tulevärki, viib oma koerast hooliv inimene koera kohta, kus ta ei peaks väga palju stressama, näiteks mõnda ruumi, kust ta välja ei saa, suurt välja ei näe ja mille seinad summutavad ka paugutamist…

Koera evakueerimise varustus

ERIK PUURA 

Kirjutasin sellest, kuidas keskkonnaohte (maavärinad, vulkaanipursked, orkaanid, metsatulekahjud jne) kartvad

ameeriklased panevad kokku ja hoiavad käeulatuses varustust kiireks evakueerimiseks. Kaur arvas oma kommentaaris, et olen kopeerinud hoopis supermarketi müüginimekirja, sest muuhulgas oli nimetatud ka kodulooma närimislelu.

Veebilehelt http://www.peteducation.com/article.cfm?cls=2&cat=1677&articleid=2886 võite ise lugeda, kuidas koostada oma koerale evakuatsioonivarustus – muuhulgas vesi ja toit (vaja välja vahetada iga 3 nädala tagant), kilekotid väljaheite jaoks, hammaste puhastamise vahendid, fotod koos endaga (et koera kadumise ja leidmise korral saaks tõestada selle kuuluvust), dokumendid, vaktsineerimise sertifkaadid jne.

Elame tõesti keskkonna mõttes nii kindlas piirkonnas, vaevalt et kellelgi Eestis koera evakuatsiooni varustus valmis on. Maailmas aga on palju piirkondi, kus peab olema valmis päevapealt oma kodu maha jätma.

Koduloom on aga sageli pereliige ning tema suhtes kehtivad samad reeglid kui teiste pereliikmete suhtes. Siin on Eestis ilmselt pikk tee käia, eriti mõeldes juhtumitele, kuidas näiteks suveks laste rõõmuks suvilatesse soetatud lemmikloomad jäetakse talve tulekul looduse meelevalda – kuna linnakorteris lihtsalt ruumi polevat… Või kui koerale on omistatud pelgalt aheldatud valvuri funktsioon. Loomulikult ei mõtle sellised ‘loomaomanikud’ sellele, et ohu korral võiks ka looma kaasa võtta…