Kllimamuutuste mõju Eestile: mida peaksime kartma ja millal?

51_air_pollution.jpg

ERIK PUURA 

Palju on Eesti meedias räägitud ka globaalsest soojenemisest. Sageli püütakse jällegi sensatsiooni, näiteks on väidetud, et akadeemik Raukas koos oma väliskolleegidega on ära tõestanud, et inimesel pole kliimamuutustega mingit seost. Siiski usuvad 90% teadlastest, et inimtegevusel on kliimamuutustega seos olemas.

Kliimaolud on nii Maa kui inimkonna ajaloo jooksul muutunud kogu aeg. Ka hetkel on kliima muutuses, Euroopa keskmine õhutemperatuur on viimase saja aasta jooksul tõusnud peaaegu 1 °C võrra ning teadlased väidavad, et 2100. aastaks tõuseb see veel 2–6,3 °C võrra. Eksperdid on seisukohal, et 2071. aastaks võib igal teisel aastal leida aset kuumalaine, mis on võrreldav 2003. aasta suvel toimunuga, mis põhjustas vähemalt 22 000 Euroopa inimese enneaegse surma. Valdav enamus teadlastest ja üldse inimkonnast on veendunud, et kliimamuutuste põhjuseks on muuhulgas inimtegevus, mille käigus paisatakse atmosfääri kasvuhoonegaase. Aasta 2005 oli kõige soojem aasta temperatuuride mõõtmise ajaloos. Maakera aasta keskmine temperatuur oli 0,6 °C kõrgem kui aastate 1951-1980 keskmine ja 0,8 °C kõrgem kui eelmise sajandi keskmine. Maakera neelab rohkem energiat kui kiirgab. See viitab aga inertsile maakera soojenemises. Kui energia neeldumine ja kiirgamine tasakaalustuvad, kiireneb ilmselt globaalne soojenemine veelgi ning isegi kui atmosfääri gaasiline koosseis rohkem ei muutu, soojeneb Maakera tõenäoselt veel 0,6° C võrra. Süsihappegaasi kontsentratsiooni 550 ppm (parts per million – miljondikosa) juures on risk ületada 2 °C globaalse soojenemise piir 68-99%. 400 ppm CO2 juures on risk 20%. Praegune CO2 kontsentratsiooni tase on 380 ppm ning aastane kasv on ca 2 ppm. Seega oleks vaja võimalikult kiiresti CO2 kontsentratsiooni suurenemine peatada.
Hiljuti avalikustatud valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma (IPCC) raporti kinnitas, et inimtegevus, õhku paisatud kasvuhoonegaasid, on väga tõenäoliselt vastutav suurema osa viimastel kümnenditel maakera tabanud soojenemise eest. Sõnapaar «väga tõenäoliselt» tähendab, et teadlased on selles 90 protsenti kindlad. Keskmine temperatuur tõuseb sajandi lõpuks ilmselt 1,8–4oC. Sajandi teiseks pooleks kaob enam kui 60-protsendilise tõenäosusega suvine jääkate arktilistel aladel. Enam kui 90-protsendilise tõenäosusega tihenevad kuumalained. Enam kui 60-protsendilise tõenäosusega suurendab ilmastiku muutumine troopiliste tormide hulka. Kui kasvuhoonegaaside õhku paiskamine jätkub endises tempos, põhjustab see ka edaspidi soojenemist ja ülemaailmse ilmastiku muutusi, mis oleksid suuremad kui need, mida täheldati 20. sajandil.
Mida tähendab see Euroopa jaoks üldlevinud (näiteks USA Keskkonnaagentuuri) ekspertiisi kohaselt?
1. Lõuna-Euroopas veelgi suuremad probleemid mageveevarudele
2. Üleujutuste riski suurenemine
3. Mulla kvaliteedi langus (eriti erosiooni tagajärjel)
4. Ökosüsteemide muutumine, osade liikide ja elupaikade hävimine
5. Põhjaosas metsakasvu tempo suurenemine, lõunaosas aeglustumine
6. Suurenenud metsatulekahjude oht
7. Põhjaosas positiivne mõju põllumajandusele, lõunaosas negatiivne
8. Kalanduse potentsiaali langus
9. Suurenenud kahjustused kinnisvarale
10. Suhteliselt väikesed mõjud transpordile, energiasektorile, tööstussektorile; osa mõjudest võivad olla ka positiivsed
11. Muutunud turismi-potentsiaal
12. Rida mõjusid inimtervisele
13. Rannikualadel üleujutuste, erosiooni, märgalade hävimise riskide suurenemine
14. Liikide ja elupaikade liikumine põhja suunas, mägedes lumepiiri tõusmine kõrgemale.

Järelikult, sama ekspertiisi Eestile laienedes tähendab see eelkõige varasemaid kevadeid, pehmemaid talvi, suuremaid torme ja üleujutusi. Suureneb metsatulekahjude oht, siia hakkavad kolima liigid, mille levila on hetkel tunduvalt lõunapool. Rääkida saab ka positiivsetest mõjudest: metsakasvu kiirenemine, turismipiirkonnana atraktiivsuse kasv jne. Probleemid Lõuna- ja Kesk-Euroopas, kus juba praegu on probleeme veevarudega ning suurte üleujutuste ja tormidega, süvenevad ning seal on summaarne mõju märkimisväärselt suurem kui Eestis.
See jutt vastab mudelile, mis ei arvesta võimalikke kiireid muutusi Golfi hoovuses ja üleüldse maailmamere hoovuste süsteemis. Golfi hoovus ja selle jätk Põhja-Atlandi hoovus on osaks hiigelsuurest ning kogu maailmamerd hõlmavast konveierilaadsest süsteemist. Teadlased arvavad, et äkilised kliimamuutused võivad vallanduda siis, kui see süsteem muudab oma asendit ja kulgemisteid. Golfi hoovus on 30% aeglasem kui perioodi 1957-2004 keskmine, samas seos kliimamuutustega pole üheselt selge. Golfi hoovuse nõrgenemine võib kaasa tuua Põhja-Atlandi merevee ja maismaatemperatuuri jahenemise. Oletatakse, et tal on nn. kaks tasakaaluasendit, kus ta võib viibida pikka aega. Ühest asendist teise läheb ta aga suhteliselt kiirelt. Mis seda põhjustab, on samuti suhteliselt ebaselge, seetõttu kardetakse, et kliima soojenemise tõttu tekitatud muutused (näiteks jää sulamine) võivad selleni viia. See võib põhjustada õhutemperatuuri järsku langust Põhja-Euroopas ning realiseerub hoopis teistsugune stsenaarium.
Selline teadmatus ja määramatus annab ainet informatsiooni väga erinevaks tõlgendamiseks, ning seda ka tehakse.

Kaelkirjakuid veel meie metsades ei ole ja esialgu pole ka Aafrikas märgata nende parvi põhja poole lendamas. Kui mõni isend Tallinna loomaaiast plehku paneb, on tal väga raske ennast varjata… Räägitakse liikide kadumisest: juba on hävinud maailmas 70 konnaliiki, eriti kardetakse pingviinide ja jääkarude pärast. Kes siis Eestisse tegelikult ikkagi tuleks? Spekuleeritakse, et rändkarp on just soojenemise tõttu Läänemeres vohama hakanud, kuigi talle soolane vesi eriti ei meeldi. Maailma Loodusfondi 2000. aasta aruande kohaselt vüib Eestis kaduda 2/3 looduslikest elupaikadest, vaid Islandil on mõju suurem, Soomes sama suur. Kõige keerulisem saab olema liikide saatus Soomes, kus 60% liikidest peavad kolima kiiremini kui 1000 meetrit aastas, mida teadlased peavad enamikule taimeliikidest võimatuks. Soomes on ohus 2,3% liikidest ja Eestis alla 2%. Näiteks kannatab kliima soojenemise all herilane (!). Selline kolimine 1000 meetrit aastas põhjapoole on negatiivsemates stsenaariumides levinud, Eestis oleks selliseid liike 35%. Võite muidugi arvutada, mitme aastaga kaelkirjak siia jõuaks. Kui vahemaa on ca 3000 km, läheb aega 3000 aastat😉 Samas on geoloogid suht veendunud, et 10000 aasta pärast on hoopis kindlasti uus jääaeg. Kummale poole siis need kirjakud ikkagi jooksevad?  

Ohud seoses invasiivsete liikidega (võõrliigid, mis on inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil kinnistunud uue areaaliosa looduslikes ja pool-looduslikes elupaikades, kus nad püsivad ja levivad edasi ning ohustavad oma olemasoluga looduslikke liike või senist koosluste tasakaalu) on järgmised:
– sisenemine kohalikku toiduahelasse
– konkureerimine teiste organismidega
– võivad olla toksilised kohalikele liikidele, sh inimesele
– on patogeenide ja parasiitide kandjaks
– hübridiseeruvad lähedaste liikidega
– nõrgendavad geneetiliselt kohalike populatsioonide kohastatust.
Seonduvalt ohuga bioloogilisele mitmekesisusele tuleb märkida, et võõrliike võib elupaikade hävitamise järel pidada teiseks kõige olulisemaks loodusliku rikkuse ja mitmekesisuse kadumisele viivaks teguriks kogu maailmas.
Üldjuhul on sissetungiv uus liik elujõulisem kui pärismaine (kohalik) liik (bioloogiliste vaenlaste – haigused, parasiidid jne puudumise tõttu), tõrjudes seega kohalikud liigid välja. Vastavate näidetena praktikas võib tuua mingi (mink on tõrjunud välja euroopa naaritsa), karuputke võõrliigid Eesti rohumaadel, Euroopa rohttaimed Ameerika preeriates ja Uus-Meremaal jne. Teisalt kaaslevad võõrliikidega parasiidid ja haigused, millega nad ise on oma algsel levikualal kohastunud, kuid mis võivad hukatuslikult mõjuda pärismaistele sugulasliikidele. Näidetena võib parasiitide ja haiguste probleemi osas tuua jalakasurma, Ameerika päritolu viinamarjahaigused, india mesilasega kaasnenud parasiidid ja haigused jne. Selliste protsesside tulemusena muutub elustik üleilmselt ühetaolisemaks ning keskkonna vastupanuvõime suurtele (sh klimaatilistele) häiringutele väheneb.
Et kohalik elustik on siinse keskkonnaga pikaajaliselt kohaneda jõudnud, siis kasutab kohalik looduslik kooslus üldjuhul ära enamiku keskkonda sattuvaist toitainetest; võõrliigid muudavad seda tasakaalu ning pärismaiste liikide väljatõrjumise tõttu võivad tekkida olulised muutused aineringes. Selliseid näiteid on teada Ameerikast, kus tervete jõgede elustik on võõrliigi sissetoomise tulemusena vahetunud ning aineringe muutunud.
Liikide levikumustri muutmine muudab ka liikide evolutsiooni. Võõrliigid ristuvad sageli kohalike liikidega. Näiteks võib hübriidhaab põhimõtteliselt ristuda meie pärismaise hariliku haavaga. Seetõttu ei ole tagatud kodumaise geneetilise ja liigilise mitmekesisuse püsimine, mis on muuhulgas seatud üheks prioriteediks keskkonnastrateegias.
Kokkuvõttes soovib inimene, et olukord jääks stabiilseks, olemasolevad elupaigad säiliksid, sest nii meie liikide kolimine põhjapoole kui lõunapoolsete liikide kolimine siia vallandab terve jada erinevaid protsesse, mis viivad tervikuna bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: