Kas Eestis hakatakse uraani kaevandama?

ERIK PUURA

Kas kohaliku elanikud peaksid olema hirmul, et tuumaenergeetika propageerijad plaanivad Eestisse ka uraanikaevandusi?

Uraani kõige suuremad kontsentratsioonid Eestis on Dictyonema-argilliidis, rahvakeeles diktüoneemakildas. Kui muutus aktuaalseks võidurelvastumine ja tuumapommide loomine, hakati uraani kaevandama sealt, kus vähegi teati seda olevat, muuhulgas ka Sillamäel just diktüoneemakildast 1948. aastal. Hiljem – ka tuumaenergeetika arenguga – leiti väga paljudes piirkondades maake, kus uraani sisaldus osutus suuremaks – 2005. aastal tootsid uraanioksiidi 17 riiki, sealhulgas Kanada (27.9%), Austraalia (22.8%), Kasahhi (10.5%), Venemaa (8.0%), Namiibia (7.5%), Niiger (7.4%), Usbekistan (5.5%), USA (2.5%), Ukraina (1.9%) ja Hiina (1.7%).

Kuigi uraani hind mõnevõrra tõuseb, ei tee see meie Dictyonema-argilliidi kaevandamist tasuvaks. Argilliidis on uraani keskmiselt 0.03%, uraanimaagis aga, mida on tasuv kaevandada – tavaliselt 0.1 – 0.25%, ja selliseid varusid jätkub maailmas veel väga kauaks.

Miks uraani hind kõrgeneb, on teine küsimus. Vastuseks on – uuesti alanud tuumaenergeetika-buum nii arenguriikides, mille energeetikaprobleemide lahendamine on elu küsimus, kui arenenud riikides, seda just tuumaenergeetika väiksema mõju tõttu globaalsele soojenemisele kui fossiilkütuste energeetikal. Kaevandusvõimsused ei vasta enam sellele, ning ka desarmeerimise varud – tuumarelvade uraani kasutamine rahumeelsel eesmärgil – on varsti läbi.

Probleemiks on see, et uute uraanikaevanduste loomine ja olemasolevate laiendamine võtab kõvasti aega, ning enne kui see sektor jõuab järele tulla, tekib varude kriis. See aga ei muuda veel otstarbekaks kaevanduste loomist Eestisse, kindlasti kohe mitte, kuna uraani sisaldus on liiga madal. See on majanduslik vastus, jättes kõrvale keskkonna-aspektid: ja keskkonahoidliku inimesena võin öelda, et mistahes kaevanduste laiendamine ei ole Eesti jaoks õige arengutee, ning vaevalt see ka meie arenenud keskkonna-mõtteviisi juures läbi läheks.

Idee Eestis uraani kaevandada oleks äriliselt sama hea kui luua banaanikasvatusi ja siis hakata 100 kr/kg kodumaiseid banaane müüma – selle asemel, et neid odavalt sisse vedada mujalt maailmast, kus nad päikese käes ise kasvavad…