Eesti põlevkivitööstuse jäätmed: 10 aastat muutusteta

ERIK PUURA

ERIK PUURA 

Leidsin Postimehe arhiivist oma kirjutise 4. märtsist 1997 – http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97/03/04/loodus.htm.

Tekkis hea võimalus analüüsida, kas 10 aasta jooksul ka midagi muutunud on. Kohtla-Järvel endiselt haiseb. Poolkoksimägede ümbruse põhjavesi ja pinnas on endiselt väga reostunud. Põlevkivi kaevandamine, mis vahepeal vähenes ligi 10 miljoni tonnini, ulatub lõppeval aastal uuesti 17 miljoni tonnini – elektrit jälle eksporditakse ja põlevkiviõli tootmine annab 100% kasumit… Siiski selle arvel, et me keskkonnamaksud põlevkivi töötlemise käigs tekkiva reostuse eest on endiselt väga madalad.

Väikeseid arenguid siiski on. Kiviõli poolkoksimäge muudetakse spordikompleksiks, Eesti Energia hakkas uurima põlevkivituha kasutusvõimalust kaevanduste täiteks, koos maaülikooliga uuritakse ka tööstusmaastike taaskasutust, vanemate poolkoksimägede kui riiklikul vastutusel olevate prügilate sulgemise maksumuseks on plaanitud üle miljardi krooni… Kõik need ideed on lõpuks rakendunud viimase aasta jooksul. Muidu aga – loen seda 10 aasta tagust juttu nagu eile oleks kirjutatud…

Postimehe Looduse Lood, 04.03.1997

Põlevkivitööstuse jäätmemäed on ohuks ka tulevastele põlvedele. Põlevkivitööstus Ida-Virumaal on aastakümnete jooksul tekitanud jäätmemägede ja platoodega liigestatud tööstusmaastiku. Tekkinud on kartus, ega ka meie jäätmete puhul pole tegemist keemiliste kellapommidega, mille tegelik oht keskkonnale ilmneb aastakümneid ja -sadu hiljem pärast nende kuhjamist. Jäätmemägede edasine haldamine ja vastutus on aktuaalselt päevakorrale tõusnud seoses Kiviteri erastamisega.Sõltumata sellest, kuidas arenevad erastamisprobleemid, jäävad jäätmemäed pärandiks järeltulevatele põlvedele, sest nende kogumaht on väga suur. Põlevkivitööstuse jääkidest rääkides ei piisa aga ainult nende hulga teadmisest, hoopis tähtsam on teada nende koostist ja sellele vastavat reostuspotentsiaali. Erinevad jäägid mõjutavad ümbritsevat keskkonda väga erinevalt.Jäätmeid Hiina müüri jaguKui palju on tekkinud ja tekib jäätmeid Eesti põlevkivivarude kasutamisel? Et ühikuks on sajad miljonid tonnid, ei oska me seda endale ette kujutada. Siiski: tahketest jääkidest piisaks selleks, et rajada Hiina müüri analoog (laius 6 m, kõrgus 10 m) kogu Eesti rannajoonele (3794 km), maismaapiirile (633 km) ja Peipsi kaldale.

Ka praegu toodetakse põlevkivi pool tonni sekundis, 24 tundi ööpäevas; kaevandamise tipp-perioodil, 1980ndate alguses aga isegi 1 tonn sekundis (üle 30 miljoni tonni aastas).

Tekkinud jäätmete hulga määramisel kehtib ligikaudne ülilihtne reegel: jäätmeid tekib võrdselt põlevkivitoodanguga, sest ühelt poolt on põlevkivist vajalik eraldada aheraine, teisalt aga on põlevkivi tuhasus põletamisel üle 50%, keemiatööstuses aga 75%. Niisiis: ka praegu tekib jääke pool tonni sekundis, 24 tundi ööpäevas.

Kaevandamise algperioodil polnud jäätmete keskkonnaohtlikkuse hindamine vajalik, seetõttu oleme kaevandatava põlevkivi e kukersiidi puhul õnnega koos, kuna see on kaltsiumkarbonaadirikas ja ei sisalda ohtlikes kogustes raskemetalle – erinevalt paljudest teistest põlevkividest, nagu näiteks kurikuulus diktüoneemaargilliit. Raske on ette kujutadagi ökokatastroofi, mis oleks tekkinud, kui samal viisil ja hulgal oleks toodetud ja põletatud diktüoneemaargilliiti.

Kindlasti on vaja teada, et erinevad jäätmed on väga erineva keskkonnaohtlikkuse astmega. Laias laastus võib jäätmed jagada kolmeks: kaevandamisel tekkiv aheraine, elektrijaamade tuhk ja keemiakombinaatide poolkoks. Proportsionaalselt moodustab aheraine kogu jäätmemassist ligikaudu 40%, soojuselektrijaamade tuhk 50% ja keemiatööstusjäägid 10%.

Aheraine ja tuhaväljade keskkonnaohtlikkus on väike

Rikastusjäägid on praktiliselt ohutud, välja arvatud juhul, kui toimub aherainemägede isesüttimine. Süttisid liigkõrged aherainemäed (peamiselt 1970ndatel), mille materjal oli käsitsi rikastamise jääk ja seetõttu suure põlevkivisisaldusega. Täies ulatuses on põlenud seitse aherainemäge e terrikoni. Senini on teadmata, kui suures koguses kandus põlemise järgselt põhjaveelademeisse orgaanilisi reoaineid ja kas ning kuidas need on levinud.

Lisaks pole täit kindlust, et isesüttimine on tulevikus välditud. Pikaajalisel leostumisel kandub aherainemägedest välja võrreldes tavaliste kivimitega sulfaatiderikkam vesi, mis siiski otsest ohtu ei kujuta.

Soojuselektrijaamade tuhaärastusvett iseloomustab ülikõrge aluseline reaktsioon (pH 12.4), mistõttu settebasseinide alla jäävad tuhatkond hektarit on meelitavalt helesinised, kuid elutud veekogud. Tähelepanuväärne on aga, et kõrge pH põhjustajaks on lahustunud kaltsiumhüdroksiid, mis seob atmosfäärist CO2(!) ja nii puhverdub suhteliselt kiiresti, jättes leelise reostuse lokaalseks.

Kurb on see, et märkimisväärne osa tuhaplatoodesse kuhjatust kujutab endast kaotsi läinud varandust, mis on võrreldav tsemendikottide jätmisega vihma kätte. Pole lootustki, et tuhaplatoode materjali kasutamine muutuks kunagi majanduslikult otstarbekaks (ei hakka ju keegi kivistunud tsementi uuesti purustama ja kuumutama).

Keemiatööstuse jäägid on ohtlikeimad

Tööstuslikus protsessis muundatakse põlevkivi orgaaniline aine e kerogeen paljudeks erinevateks orgaanilisteks aineteks. Tähtsaim termiline menetlus on utmine ehk poolkoksistamine, mille peaeesmärk on õli saamine. Just koos poolkoksiga Kiviõli ja Kohtla-Järve «mustadesse mägedesse» paisatavaid orgaanilisi ühendeid (süsivesinikud, fenoolid, ketoonid jne) tuleb pidada põlevkivitööstuse ohtlikemaiks jääkideks.

Kohtla-Järve poolkoksimäe jalamil avanevat vaadet koos vastava haisuga on edukalt kasutatud shokiturismis. Praeguseni pole täpselt teada, kui ohtlik on keemiatööstuse reostus, kui suur on selle levila ja missugune oht varitseb esmajärjekorras.

Täiesti selgelt on poolkoksimäed seitsme aastakümne jooksul akumuleerunud reostuse nähtav, maapealne osa, kusjuures maa-alune levik on teadmata.

Nähtav on Kiviõli kombinaadist aastakümneid tagasi Erra jõkke paisatud reostus, mis tänaseni katab jõekaldaid ning on rikkunud unikaalset Uhaku karstiala. Jõekallaste mehhaaniline puhastamine, mis kõrvaldaks pealmise tahke kooriku, tooks endaga kaasa pinnases paiknevate vedelas olekus orgaaniliste jääkide aktiviseerumise ning on seetõttu mõttetu.

Mida teha lähitulevikus?

Kiviteri uut omanikku võidakse kohustada kinni püüdma ja puhastama poolkoksimägedelt alla nõrguvat vett. Tuleb aga aru anda, et seda pole kümnete aastate jooksul korrektselt tehtud. On väga tõenäoline, et reostus levib maa sisemuses mägede ümbruses edasi vaatamata sellele, kas taoline puhastussüsteem luuakse või ei.

Kardan, et poolkoksimägedelt nõrguva vee poolt ümbruskonnale tekitatud seniseid keskkonnakahjustusi on tugevasti alahinnatud. Kuna puudub informatsioon reostuse leviku ja ohtlikkuse kohta, oleme teadmatuses, missugused ohud ootavad kohalikke elanikke tulevikus. Arvan, et antud küsimuses tuleks käivitada ekspertuuringud.

Meenutagem, et Nõukogude sõjaväeosade poolt tekitatud reostust hakati süstemaatiliselt uurima alles pärast vägede lahkumist. Kiviteri puhul võiks taoliseks ajatähiseks olla erastamine ja sellega kaasnev lootus keskkonnahoidlikust uuest omanikust. Antud juhul aga, kui hea ka poleks uue omaniku tahe, võivad keemiatehase vanad patud ilmsiks tulla alles nüüd või lähimate aastakümnete jooksul.

Läinudaastane põleng Oru turbaväljadel näitas, et omanike vahetusega kaasnev kogemuste puudumine võib viia orgaanilise aine isesüttimiseni. Kuna ka põlevkivi aheraine ja poolkoks on isesüttimisohtlikud materjalid (rääkimata ohtlikust ümberkäimisest lahtise tulega), on vajalik fikseerida teave probleemi olemusest ja kehtestada vastav kontroll.

Tuhamäed jäävad

Just kaevandatava põlevkivi e kukersiidi unikaalne keemiline koostis tagab selle, et on võimalik aherainemägesid ja elektrijaamade tuhaplatoosid edukalt haljastada, ja ka selle, et neilt lähtuv reostuskoormus on väike.

Et võrreldes Kesk-Euroopa riikidega on väikese Eesti rahva valduses suurel hulgal asustamiskõlblikku maad ja leidub ka odavat kohalikku ehitusmaterjali, ei hakata meie jäätmemägesid lähimate aastakümnete jooksul ilmselt ei esteetilistel ega majanduslikel eesmärkidel laiali kandma. Seetõttu oleks otstarbekas neid kujundada ja haljastada.

Poolkoksimägedel on potentsiaal olla salakavalateks reostusallikateks, nende käitumist on kindlasti vajalik kontrollida, ning mida varem, seda parem. See ei ole vana ega uue omaniku vastutuse jaotamise probleem, see on käesoleva põlvkonna kohustus tuleviku ees.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: