Eesti põlevkivitööstuse jäätmed: 10 aastat muutusteta

ERIK PUURA 

Leidsin Postimehe arhiivist oma kirjutise 4. märtsist 1997 – http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97/03/04/loodus.htm.

Tekkis hea võimalus analüüsida, kas 10 aasta jooksul ka midagi muutunud on. Kohtla-Järvel endiselt haiseb. Poolkoksimägede ümbruse põhjavesi ja pinnas on endiselt väga reostunud. Põlevkivi kaevandamine, mis vahepeal vähenes ligi 10 miljoni tonnini, ulatub lõppeval aastal uuesti 17 miljoni tonnini – elektrit jälle eksporditakse ja põlevkiviõli tootmine annab 100% kasumit… Siiski selle arvel, et me keskkonnamaksud põlevkivi töötlemise käigs tekkiva reostuse eest on endiselt väga madalad.

Väikeseid arenguid siiski on. Kiviõli poolkoksimäge muudetakse spordikompleksiks, Eesti Energia hakkas uurima põlevkivituha kasutusvõimalust kaevanduste täiteks, koos maaülikooliga uuritakse ka tööstusmaastike taaskasutust, vanemate poolkoksimägede kui riiklikul vastutusel olevate prügilate sulgemise maksumuseks on plaanitud üle miljardi krooni… Kõik need ideed on lõpuks rakendunud viimase aasta jooksul. Muidu aga – loen seda 10 aasta tagust juttu nagu eile oleks kirjutatud…

Postimehe Looduse Lood, 04.03.1997

Põlevkivitööstuse jäätmemäed on ohuks ka tulevastele põlvedele. Põlevkivitööstus Ida-Virumaal on aastakümnete jooksul tekitanud jäätmemägede ja platoodega liigestatud tööstusmaastiku. Tekkinud on kartus, ega ka meie jäätmete puhul pole tegemist keemiliste kellapommidega, mille tegelik oht keskkonnale ilmneb aastakümneid ja -sadu hiljem pärast nende kuhjamist. Jäätmemägede edasine haldamine ja vastutus on aktuaalselt päevakorrale tõusnud seoses Kiviteri erastamisega.Sõltumata sellest, kuidas arenevad erastamisprobleemid, jäävad jäätmemäed pärandiks järeltulevatele põlvedele, sest nende kogumaht on väga suur. Põlevkivitööstuse jääkidest rääkides ei piisa aga ainult nende hulga teadmisest, hoopis tähtsam on teada nende koostist ja sellele vastavat reostuspotentsiaali. Erinevad jäägid mõjutavad ümbritsevat keskkonda väga erinevalt.Jäätmeid Hiina müüri jaguKui palju on tekkinud ja tekib jäätmeid Eesti põlevkivivarude kasutamisel? Et ühikuks on sajad miljonid tonnid, ei oska me seda endale ette kujutada. Siiski: tahketest jääkidest piisaks selleks, et rajada Hiina müüri analoog (laius 6 m, kõrgus 10 m) kogu Eesti rannajoonele (3794 km), maismaapiirile (633 km) ja Peipsi kaldale.

Ka praegu toodetakse põlevkivi pool tonni sekundis, 24 tundi ööpäevas; kaevandamise tipp-perioodil, 1980ndate alguses aga isegi 1 tonn sekundis (üle 30 miljoni tonni aastas).

Tekkinud jäätmete hulga määramisel kehtib ligikaudne ülilihtne reegel: jäätmeid tekib võrdselt põlevkivitoodanguga, sest ühelt poolt on põlevkivist vajalik eraldada aheraine, teisalt aga on põlevkivi tuhasus põletamisel üle 50%, keemiatööstuses aga 75%. Niisiis: ka praegu tekib jääke pool tonni sekundis, 24 tundi ööpäevas.

Kaevandamise algperioodil polnud jäätmete keskkonnaohtlikkuse hindamine vajalik, seetõttu oleme kaevandatava põlevkivi e kukersiidi puhul õnnega koos, kuna see on kaltsiumkarbonaadirikas ja ei sisalda ohtlikes kogustes raskemetalle – erinevalt paljudest teistest põlevkividest, nagu näiteks kurikuulus diktüoneemaargilliit. Raske on ette kujutadagi ökokatastroofi, mis oleks tekkinud, kui samal viisil ja hulgal oleks toodetud ja põletatud diktüoneemaargilliiti.

Kindlasti on vaja teada, et erinevad jäätmed on väga erineva keskkonnaohtlikkuse astmega. Laias laastus võib jäätmed jagada kolmeks: kaevandamisel tekkiv aheraine, elektrijaamade tuhk ja keemiakombinaatide poolkoks. Proportsionaalselt moodustab aheraine kogu jäätmemassist ligikaudu 40%, soojuselektrijaamade tuhk 50% ja keemiatööstusjäägid 10%.

Aheraine ja tuhaväljade keskkonnaohtlikkus on väike

Rikastusjäägid on praktiliselt ohutud, välja arvatud juhul, kui toimub aherainemägede isesüttimine. Süttisid liigkõrged aherainemäed (peamiselt 1970ndatel), mille materjal oli käsitsi rikastamise jääk ja seetõttu suure põlevkivisisaldusega. Täies ulatuses on põlenud seitse aherainemäge e terrikoni. Senini on teadmata, kui suures koguses kandus põlemise järgselt põhjaveelademeisse orgaanilisi reoaineid ja kas ning kuidas need on levinud.

Lisaks pole täit kindlust, et isesüttimine on tulevikus välditud. Pikaajalisel leostumisel kandub aherainemägedest välja võrreldes tavaliste kivimitega sulfaatiderikkam vesi, mis siiski otsest ohtu ei kujuta.

Soojuselektrijaamade tuhaärastusvett iseloomustab ülikõrge aluseline reaktsioon (pH 12.4), mistõttu settebasseinide alla jäävad tuhatkond hektarit on meelitavalt helesinised, kuid elutud veekogud. Tähelepanuväärne on aga, et kõrge pH põhjustajaks on lahustunud kaltsiumhüdroksiid, mis seob atmosfäärist CO2(!) ja nii puhverdub suhteliselt kiiresti, jättes leelise reostuse lokaalseks.

Kurb on see, et märkimisväärne osa tuhaplatoodesse kuhjatust kujutab endast kaotsi läinud varandust, mis on võrreldav tsemendikottide jätmisega vihma kätte. Pole lootustki, et tuhaplatoode materjali kasutamine muutuks kunagi majanduslikult otstarbekaks (ei hakka ju keegi kivistunud tsementi uuesti purustama ja kuumutama).

Keemiatööstuse jäägid on ohtlikeimad

Tööstuslikus protsessis muundatakse põlevkivi orgaaniline aine e kerogeen paljudeks erinevateks orgaanilisteks aineteks. Tähtsaim termiline menetlus on utmine ehk poolkoksistamine, mille peaeesmärk on õli saamine. Just koos poolkoksiga Kiviõli ja Kohtla-Järve «mustadesse mägedesse» paisatavaid orgaanilisi ühendeid (süsivesinikud, fenoolid, ketoonid jne) tuleb pidada põlevkivitööstuse ohtlikemaiks jääkideks.

Kohtla-Järve poolkoksimäe jalamil avanevat vaadet koos vastava haisuga on edukalt kasutatud shokiturismis. Praeguseni pole täpselt teada, kui ohtlik on keemiatööstuse reostus, kui suur on selle levila ja missugune oht varitseb esmajärjekorras.

Täiesti selgelt on poolkoksimäed seitsme aastakümne jooksul akumuleerunud reostuse nähtav, maapealne osa, kusjuures maa-alune levik on teadmata.

Nähtav on Kiviõli kombinaadist aastakümneid tagasi Erra jõkke paisatud reostus, mis tänaseni katab jõekaldaid ning on rikkunud unikaalset Uhaku karstiala. Jõekallaste mehhaaniline puhastamine, mis kõrvaldaks pealmise tahke kooriku, tooks endaga kaasa pinnases paiknevate vedelas olekus orgaaniliste jääkide aktiviseerumise ning on seetõttu mõttetu.

Mida teha lähitulevikus?

Kiviteri uut omanikku võidakse kohustada kinni püüdma ja puhastama poolkoksimägedelt alla nõrguvat vett. Tuleb aga aru anda, et seda pole kümnete aastate jooksul korrektselt tehtud. On väga tõenäoline, et reostus levib maa sisemuses mägede ümbruses edasi vaatamata sellele, kas taoline puhastussüsteem luuakse või ei.

Kardan, et poolkoksimägedelt nõrguva vee poolt ümbruskonnale tekitatud seniseid keskkonnakahjustusi on tugevasti alahinnatud. Kuna puudub informatsioon reostuse leviku ja ohtlikkuse kohta, oleme teadmatuses, missugused ohud ootavad kohalikke elanikke tulevikus. Arvan, et antud küsimuses tuleks käivitada ekspertuuringud.

Meenutagem, et Nõukogude sõjaväeosade poolt tekitatud reostust hakati süstemaatiliselt uurima alles pärast vägede lahkumist. Kiviteri puhul võiks taoliseks ajatähiseks olla erastamine ja sellega kaasnev lootus keskkonnahoidlikust uuest omanikust. Antud juhul aga, kui hea ka poleks uue omaniku tahe, võivad keemiatehase vanad patud ilmsiks tulla alles nüüd või lähimate aastakümnete jooksul.

Läinudaastane põleng Oru turbaväljadel näitas, et omanike vahetusega kaasnev kogemuste puudumine võib viia orgaanilise aine isesüttimiseni. Kuna ka põlevkivi aheraine ja poolkoks on isesüttimisohtlikud materjalid (rääkimata ohtlikust ümberkäimisest lahtise tulega), on vajalik fikseerida teave probleemi olemusest ja kehtestada vastav kontroll.

Tuhamäed jäävad

Just kaevandatava põlevkivi e kukersiidi unikaalne keemiline koostis tagab selle, et on võimalik aherainemägesid ja elektrijaamade tuhaplatoosid edukalt haljastada, ja ka selle, et neilt lähtuv reostuskoormus on väike.

Et võrreldes Kesk-Euroopa riikidega on väikese Eesti rahva valduses suurel hulgal asustamiskõlblikku maad ja leidub ka odavat kohalikku ehitusmaterjali, ei hakata meie jäätmemägesid lähimate aastakümnete jooksul ilmselt ei esteetilistel ega majanduslikel eesmärkidel laiali kandma. Seetõttu oleks otstarbekas neid kujundada ja haljastada.

Poolkoksimägedel on potentsiaal olla salakavalateks reostusallikateks, nende käitumist on kindlasti vajalik kontrollida, ning mida varem, seda parem. See ei ole vana ega uue omaniku vastutuse jaotamise probleem, see on käesoleva põlvkonna kohustus tuleviku ees.

Eesti põhjavee radioaktiivsusest

ERIK PUURA 

Umbes kuu aega tagasi oli Eesti ajakirjanduse poolt üles puhutud järjekordne paanika – 14% Eesti elanikest joob radioaktiivset põhjavett.

Kuidas seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole?

Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid.

Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti umbes 14% Eesti kraaniveest ei vasta kehtestatud normile.

Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, juues normile vastavat vett, ta ei saa üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta 6% sellest normist.

Tallinn-Tartu maanteel pidev sõitmine ning suitsetamine näiteks on väga palju suuremad riskid kui radioaktiivsuse suhtes ülenormatiivse kraanivee joomine. Mis ei tähenda seda, et me peaksime sellega leppima. Kui norm on 0.1 mSv/a, siis peavad veega varustajad sellest kinni pidama.

Peamine aga on, et me poleks teadmatuses. Igal inimesel on õigus teada, mis kvaliteediga vett ta joob. Näiteks Tartu Veevärk toob oma kodulehel välja sotsiaalministeeriumi määrusele vastavad kvalieedinäitajad, vt  http://www2.tartuvesi.ee/?mm=9100124&sm=0.

Nõudke infot oma joogivee kvaliteedi kohta ning kui saate andmed, võime koos analüüsida, mida see teile tähendab! 

Oleme avanud ka vee veebilehe

http://www.tuit.ut.ee/vesi,

mis muuhulgas räägib veest tervisliku toitumise seisukohast. Seal on ka alljärgnev radioaktiivsust käsitlev ülevaade.

Sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud uuringu kohaselt tarbib umbes 14 protsenti eestlastest Lääne-, Põhja- ja Kirde-Eestis maapõuest pumbatud kambrium-vendi veeladestu vett, mille radioaktiivsus ületab kehtestatud norme. Kui täiskasvanud inimese keskmise veetarbimise järgi arvutatud efektiivdoosi norm on 0,10 mSv/a, siis mõnes kohas ulatub see tasemeni 0,95 mSv/a. Lubatust kõrgema radionukliidide sisaldusega vett tarbib 184 000 inimest, mis on 14% Eesti elanikkonnast.

Tegu on loodusliku nähtusega – radioaktiivsus on vette sattunud kivimitest. Reostus kambrium-vendi vett mõjutanud pole, sest selle eest kaitseb 70 meetri paksune savikiht.

Siin ei kehti tarkusetera: mis looduslik, see kasulik.

OÜ Eesti Geoloogiakeskuse hüdroloogia osakond koostas 2001. a Keskkonnaministeeriumi tellimusel rakendusliku uurimistöö „Kambrium-vendi veekompleksi põhjavee radionukliidide

sisalduse määramine ja selle vastavuse hindamine EL joogiveedirektiivi 98/83/EÜ nõuetele Lääne- ja Põhja-Eesti suurematel veehaaretel I etapp“. Töö käigus võeti veeproovid 15 kambrium-vendi veekompleksi avavast puurkaevust Lääne- ja Põhja-Eesti suurematel veehaaretel ning määrati U-238, U-234, Ra-226, Po-210, Pb-210, K-40 ja Ra-228 sisaldust. Saadud analüüsitulemuste põhjal arvutati esmakordselt põhjavee tarbimisest tulenevad efektiivdoosid, mis valdavalt ületasid joogivee kvaliteedinõude piirsisalduse. Antud uuringu analüüsitulemused kinnitasid looduslike radionukliidide kõrgendatud sisaldust kambrium-vendi veekompleksi põhjavees. Aastased oodatavad efektiivdoosid, mis arvestasid inimeste keskmist joogiveetarbimist 2 liitrit päevas, ületasid piirsisaldust 2-7 korda. Määratud efektiivdooside aritmeetiline keskmine tulemus täiskasvanud inimesele oli 0,31 mSv/aastas.
 
Kõrgema efektiivdoosiga vee tarbimine suurendab vähki haigestumise riski, kuid oluline on, kui suur on eri viisidel inimeseni kanduv efektiivdoos kokku.  Eesti põhjavee komisjoni poolt koostatud teatmikus “Eesti põhjavee kasutamine ja kaitse” on kirjas: “Joogiveega saadav efektiivdoos üle 0,2 mSv aastas, arvesse võttes ka toidu ja õhuga lisanduvat kiirgusenergiat, põhjustab Ameerika teadlaste hinnangul vähki haigestumise riski suurenemist.” Tõenäosus, et efektiivne doos 1 mSv põhjustab tavalisel inimesel surmaga lõppevat vähki, on 0.005% ehk siis haigestub 1 inimene 20000-st (International Commission on Radiological Protection. Recommendations of the International Commission on Radiological Protection. ICRP Publication 60. Annals ICRP 21. Oxford, UK: Pergamon Press, 1991).

Lineaarset mudelit kasutades – kui doos tõuseb 0.1 mSv võrra aastas, siis tähendab see, et haigestub surmaga lõppevasse vähki täiendavalt 1 inimene 200000-st. Võrdlusena, et eri radioloogilistel uuringutel võib inimene saada efektiivse doosi  0.02 – 10 mSv. Veel võrdlusena, et näiteks meessoost suitsetajate puhul haigestub oma eluaja jooksul kopsuvähki üks inimene kuuest, naissoost suitsetajate puhul üks inimene üheksast. Mittesuitsetajate puhul aga  1 mees 77-st ning 1 naine 71-st. Meid ümbritsevad paljud riskid. Samas on ka selge, et kui näiteks Põhja-Eestisse, kus niigi juuakse tavalisest radioaktiivsemat C-V vett, planeeritakse tuumajaam – tõuseb efektiivne doos veelgi.