Turvatunne keskkonna suhtes on esmatähtis

Keskkonnaprobleemide küüsis piinlevad inimesed vajavad abi ja turvatunnet – inimasumid paiknevad vanade prügilate lähistel, rajatakse uusi reostavaid ettevõtteid, asulate lähistele maetakse loomakorjuseid jne jne.Väga paljud kohalikud elanikud on pidanud järjest süvenevas probleemiderägastikus vaevlema. Kiiret abi aga ei ole kusagilt loota.

Mingi keskkonnavaldkonna eest vastutavad ametkonnad tõmbuvad kohalike elanike emotsionaalsete pöördumiste peale sageli ringkaitsesse, lisaks on vastutus eri ametkondade vahel sageli väga umbmääraselt jaotatud ning algab põrgatamine, mis on juriidiliselt korrektne, tegelikkuses aga on tegemist inimeste lollitamisega. Tõsi, ka inimesed on oma pöördumistes sageli liialt emotsionaalsed ning võivad tõlgendada probleeme suurematena, kui need tegelikult on. Aga vastasel korral ei panda neid üldse tähele ning probleemide ülepaisutamine on tingitud turvatunde puudumisest. 

Kohalikud elanikud on pettunud ka meedias – ajakirjanikud otsivad sensatsioone ja esikaaneuudiseid, loetavuse tagamiseks peab tõlgendus olema äärmuslik ning korrektse analüüsi asemel ilmuvad sageli kahte sorti käsitlused: ühed võimendavad probleemi üles, teised materdavad probleemipüstitajad maatasa. Kuna probleemide võimendamisel kasutatakse sageli ka ebakorrektseid argumente lisaks õigetele, on lihtne kogu probleemipüstitus põhja lasta.

Kohalikud elanikud aga sellistest puhangutest eriti ei võida. Ja kogu selle kupatuse juures unustamegi, et tegelikult elame keskkonna mõttes õnnelikul alal – pole siin tugevaid maavärinaid, vulkaanipurskeid, orkaane, tuhandete inimohvritega üleujutusi…

Meil on ainult kaks probleemi:1) me rikume ise oma keskkonda;2) me ei suuda tagada endile turvatunnet. 

See blogi on seotud ka Tartu Ülikooli poolt toimetava teadus- ja tehnoloogiauudiste portaaliga Novaator www.novaator.ee, mis töötab praegu koostöös Äripäeva online-uudistetoimetusega. 

Selle blogi kaudu püüan

1) ise analüüsida keskkonnaprobleeme, koondades parimad teadmised nii iseenda kui teiste Tartu Ülikooli ja Eesti teadlaste teadmistepagasist;

2) vastata inimeste küsimustele, kuidas turvatunne keskkonnaprobleemide suhtes oleks tagatud. 

Kuna õpetan ka Tartu Ülikoolis keskkonnageoloogiat ning igal aastal on mul 100-120 tudengit, siis on see blogi ühtlasi ka neile foorumiks ja õppematerjaliks. 

Erik Puura 

Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor