Talleggi kanade lugu

erik2.jpg

ERIK PUURA 

Mulle saatsid e-kirja Kopli küla külavanem Sulev Puumeister ning külaelanik Raili Allmäe, hariduselt bioloog. Mõned väljavõtted kirjadest:

– Prügila põlengust saadik ca 6 aastat tagasi ei ole ükski ametkond ega kohalik omavalitsus vaevunud meid ära kuulama ja uuringuid teostama;
–  Kanade matmisel avati suletud prügila, samas põhjavesi on seal halvasti kaitstud;
–  Peale matmist juba kuu aega tiirutame ametkondade vahel selguse saamiseks, missugused ohud meil valitsevad, ja tunda on tõsist ringkaitset.
Viimases hädas ilmselt pöörduti Roheliste poole ning algas temperatuurimõõtmise aktsioon. Rohelised teavad, kuidas saavutada sensatsiooniline esiuudis. Ma arvan, et nad samas saavad ise väga hästi aru, et esikaaneuudise saamiseks tuleb probleem puhuda väga suureks. Selleks on vaja tegelikku olukorda üle võimendada.
Alljärgnevalt minu poolt Novaatoris www.novaator.ee 19.12. kell 12.20 avaldatud lugu, pisut lühendatult, enne seda kui said teatavaks temperatuuride mõõtmistulemused.
Talleggi kanade laipade eemaldamiseks valiti kõige lihtsam ja kiirem meetod – matmine. Samas on selge, et sellega kaasnevad täiendavad ohud põhjaveele ja sealtkaudu ka inimesele  – isegi juhul, kui matmiskoht on kaetud mitmemeetrise savikihiga.  
Kui olulised aga need ohud on ning kuidas neid hinnata? Roheliste idee mõõta matmiskoha pinnatemperatuuri infrapunakaameraga ei anna üheselt tõlgendatavaid tulemusi. Esiteks, matmiskoha näol on tegemist kunagise prügilaga, kuhu on juba varem maetud orgaanilist materjali ning seetõttu on temperatuur sisemuses looduslikust kõrgem.  Teiseks, sellise matmisviisi juures toimub temperatuuri tõus anaeroobse lagunemise käigus, orgaaniliste jäätmete matmise korral on intensiivse lagunemise viibeaeg sageli pool aastat ning varem pole põhjust oodata temperatuuri tõusu. Kolmandaks, paljude umbmäärasuste tõttu ei ole võimalik pinnatemperatuuri mõõtmise järgi teha korrektseid arvutusi maa sisetemperatuuri kohta, peamiseks neist on kattekihi soojusjuhtivuse korrektne määramine.
Meetod, mille abil saab korjuste temperatuuri hinnata, saab olla vaid temperatuurisondi paigaldamine matmiskoha sisemusse. See töö, kui seda plaanitakse, peab olema bioturvalisuse huvides äärmiselt läbimõeldud.
 Enne seda aga, kui asuda uisapäisa mingite tegevuste kallale, on võimalik maailmapraktikast õppida. Üheks allikaks on „Carcass Disposal: A Comprehensive Review, August 2004,Report prepared by the National Agricultural Biosecurity Center Consortium Carcass Disposal Working Group“, mis on kättesaadav veebiaadressilt: http://fss.k-state.edu/FeaturedContent/CarcassDisposal/PDF%20Files/ 
Seda aruannet ülevaatlikult analüüsides võib meie matmiskoha kohta väita järgmist: – tõenäoline Talleggi kanakorjuste lagunemise aeg on 10-15 aastat. – mõju põhjaveele avaldub eelkõige ammooniumi ja orgaaniliste ühendite lekkimise kaudu põhjavette, mille intensiivsem periood kestab umbes 20 aastat. 
Mistahes teisi järeldusi teha ilma täiendavaid parameetreid teadmata on ennatlik. Põhjavee liikumise kiirus sõltub kivimite ja setendite iseloomust ning veetasemete erinevusest, lõhelistes lubjakivides võib vesi liikuda kiirusega mitmeid meetreid päevas, liivades-kruusades läbida poolekilomeetrise vahemaa mõnede, kümnete või sadade aastatega ning savikates kihtides võib kuluda meetrise kihi läbimiseks tuhandeid aastaid.
Kuivõrd matmiskoha näol oli tegemist kunagise prügilaga, siis peaksid inimeste kaevudes ilmnema eelkõige need mõjud, mille põhjustajaks on juba olnud seesama prügila mitmekümne aasta jooksul. Kui sellised mõjud puuduvad, on vähetõenäoline, et ka kanade matmispaik lähiaastakümneil olulist mõju avaldab.
Samas ei tohi põhjaveega mängida, väga sageli pärandame reostuse järgmistele põlvkondadele. Selles osas on maailmas tuntud näiteks Love Canali juhtum USA-s, kus terve elamurajoon ja koolimaja rajati ohtlike jäätmete prügilale.  
Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi rakendusviroloogia professor Andres Merits selgitas antud küsimust  viiruse säiluvuse seisukohalt. 
Newcastle Disease virus (NDV) kuulub sugukonda Paramyxoviridae (samasse gruppi kuuluvad inimese paragripi, mumpsi ja leetrite viirused), perekonda Avulavirus. Tegemist on tüüpilise RNA-genoomse viirusega, mille virionil on olemas väline membraan. Need põhiomadused määravad suurel määral NDV stabiilsuse: viirus ei talu kuumust (inaktiveerub 55 C juures umbes tunni aja jooksul, mõned tüved isegi kiiremini), otsest päikesevalgust (inaktiveerub ca 30 minutiga) ega tavalisi desinfitseerimisvahendeid. NDV talub hästi külma ja võib jäätunud  proovides seista aktiivsena piiramatu aja. 
Milline on võimalus, et NDV  pääseb põhjavette ja hakkab seal levima? Üldiselt ei talu NDV ka külma (mitte jäätunud) keskkonda väga kaua, seni pole Andres Meritsa käsutuses oleva info põhjal näidatud, et ta püsiks aktiivsena rohkem kui 3 – 4 nädalat. Tavaliselt loetakse piisavaks matta NDV-ga saastunud materjalid 1,5 meetri sügavusele ja seda matmiskohta mitte puutuda 3 kuu jooksul, külma ilma korral kauem. Sealhulgas peetakse oluliseks, et maetud materjalidele ei pääseks ligi ei loomad, linnud ega putukad, loomadest eriti igasugused närilised.  
Milline on temperatuur matmiskeskkonnas, pole sellel juhul väga tähtis (peaasi, et ei jäätuks läbi), kõrge temperatuur komposteerimisel kiirendab oluliselt viiruse hävimist, kuid muude tingimuste täitmisel pole vajalik. NDV edasikandjateks on mitmesugused linnud, eriti veelinnud ja värvulised. Väga sageli tavalised varblased. Tõenäosus, et viirus nende seas on levinud ja nende vahendusel edasi kandub, on väga palju suurem kui levik matmiskohast. 
Kokkuvõtvalt võib stsenaarium, et viirusega saastunud põhjavesi kannab viiruse 4 nädalaga farmini, toimuda vaid juhul, kui suure veejuhtivusega pinnase korral (liivad-kruusad) paikneb farm vaid mõnekümne meetri kaugusel matmiskohast. Viirus säilib kuid ja aastaid vaid juhul, kui matmiskoht täielikult läbi külmub. Seega ei saa viiruse levikut pidada matmise peamiseks keskkonnaohuks. Matmine iseenesest aga põhjustab kümnete aastate jooksul anaeroobse lagunemise produktide, peamiselt ammooniumi ja orgaaniliste ainete lekkimist põhjavette.
Nagu võiski arvata, temperatuurimõõtmised ei näidanud soojuse eraldumist ja ei saanudki näidata orgaaniliste jäätmete anaeroobse lagunemise kiirust arvestades. Kuid neid mõõtmisi hakati valesti tõlgendama, nagu oleks tõepoolest viiruse leviku oht olemas!
Sellise välise membraaniga viiruse hävimiseks ei ole vaja kõrget temperatuuri,
piisab täiesti, kui temperatuur on ca 4-6 kraadi nagu ikka maa sees. Ja nii sügaval maa sees jäätumist ei  toimu.Ainuke asi, mida teha EI TOHI, on seda matmiskohta praegu lahti kaevata.Ja veel kord puust ja punaseks:
1) Vastavalt teooriale ja orgaaniliste jäätmete matmise praktikale olulist temperatuuritõusu hetkel ei ole ja ei saagi olla;
2) Välise membraaniga viirus hävib aja jooksul (ca 1 kuu) ka 4-6 kraadisel temperatuuril, peaasi,  et ei oleks jäätumist; nii sügaval ei saa jäätumist olla;
3) Matmiskohta ei tohi praegu lahti kaevata.
Ma väga loodan, et peatselt käivituvad uuringud, mis selgitavad prügila tegelikke mõjusid ümbritsevate külade elanikele. See ei ole mingi raketiteadus, vaja on tunda hüdrogeoloogiat ja hüdrogeokeemiat ning võtta veeanalüüsid õigetest kohtadest.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: