Tugevate maavärinate sagedus ei ole kasvanud

Kui aastal 2008 toimus Hiinas maavärin, oli kuulda reageeringuid – kättemaks! Sellele järgnes maavärin Islandil – tulevad Eestile lähemale! Maavärinad Haiitis, Tshiilis ja Mehhikos – kindlasti USA salarelv HAARP! Maavärinaid toimub üha sagedamini! Kõik sellised reageeringud tunduvad loomulikena, aga tegelikkuses ei geoloogiateadmised ega statistika mingit sisu selliste väljamõeldiste taga ei näita.

Mis siis ikkagi toimub?

Tegelikkuses on hoopis ajakirjanduse huvi maavärinate kajastamise vastu oluliselt tõusnud. Näiteks Postimehe veebiversioonis ilmus 2001. aastal 14 uudist erinevatest maavärinatest, samas kui inimohvritega maavärinaid toimus 16, aastal 2007 aga käsitleti 37 maavärina toimumist, samas kui inimohvritega maavärinaid oli 19. Aastal 2009 oli aga juba 55 uudist erinevatest maavärinatest, samal ajal kui inimohvritega maavärinaid oli jällegi 19. Lisaks oli iga tugevama ja inimohvritega maavärina kohta lausa mitmeid uudiseid.

Miks meedia ka inimohvriteta maavärinaid üha sagedamini uudisteks vorbib, on küsimus juba ajakirjanikele. Maavärinad aga täidavad oma iga-aastast ‘plaani’, järgnevas USGS poolt koostatud tabelis on andmed 7. aprilli 2010 seisuga.

Kuidas aga teha nii, et katastroofidele ja lihtsalt maavõnkumistele lisaks jõuaks meieni rohkem maailma teiste piirkondade kultuuri ja rõõmsaid sündmusi? Või teeb meie turvatunde kõigutamine uudisest just uudise? Igal juhul koht mõtisklemiseks.

Käesolevat aastat jääb ilmestama Haiiti maavärin ja kolme õnnetu asjaolu kokkulangemine. Maavärin ise ei olnud tugev, vaid 7 magnituudi. Aga et selle fookus asus maapinna lähedal, epitsenter sisuliselt Port-au-Prince’i eeslinnas ja Haiiti ehitusstandardid olematud, oli ohvrite arv väga suur. Lisaks tabelit vaadates on näha, et aastal 2007 oli koguni 4 maavärinat magnituudiga 8.0 ja rohkem. Seega ei ole kindlasti mitte välistatud, et Maad raputab veel sel aastal üks või mitu väga tugevat maavärinat.

Olen oma blogis maavärinaid ka varem kajastanud, soovitan lugeda, kes pole veel seda teinud.

Kas maavärinate inimohvrite arv suureneb ajas?

Haiiti maavärina põhjused ja tagajärjed

Eesti maavärinariskid on olematud

Islandi maavärin: võrrelge seismiliste riskide kaardiga

Maavärin Hiinas ei olnud üleloomulike jõudude kättemaks

Kiviõli keemiatööstuse juhtum

Kas keegi hoolib Kiviõli inimestest ja kas nende protest keemiatööstuse poolt tekitatud keskkonnaprobleemide vastu viib lahenduseni, millest neile mingitki leevendust saab olema? Või on ainsaks lahenduseks tehas sulgeda, millele järgneb kohalik sotsiaalne katastroof?

Tegemist on järjekordse vägagi keerulise juhtumiga, kus ettevõtjate ja kohalike elanike huvid vastanduvad, kuid osaliselt ka kattuvad, sest keemiatehase näol on tegemist peamise kohaliku tööandjaga. Eesti Päevalehe andmeil kavatsevad kohalikud elanikud pöörduda õiguskantsleri, keskkonnaministri ja majandusministri poole. Nii peakski seda küsimust homme (esmaspäeval, 22. märtsil 2010) arutama hakkama Riigikogu keskkonnakomisjon.

Kõigepealt on vajalik aru saada keskkonnaprobleemidest, millest peamisteks on õhureostus ja veereostus.

Õhureostus

Õhureostuse tõenduseks on 11. jaanuaril 2010 tehtud foto, millel on eristatav tuule suund, peamine ohuala ja toodud välja ka põhjus – temperatuur kõrguse suunas mitte ei lange, vaid tõuseb (inversioon). On täiesti selge, et sellise suitsu teele jäävad inimesed on otseses ohus, samas peamine mõjuala konkreetsel päeval ja tunnil on juhuslik – sõltub tuule suunast, tugevusest ja temperatuuride erinevusest vertikaalses suunas. Kõrge korstna üheks eesmärgiks on suitsugaase hajutada. Normaaltingimustes liigub suits korstnast kõrgematesse atmosfäärikihtidesse ning korstna lähedal elavate inimesteni ei jõua.  Kui aga esineb inversioon, siis jäävad suitsugaasid maapinnalähedastesse kihtidesse ja mõjutavad kohalikke elanikke – suits liigub õhutemperatuuri langemise suunas. Täpselt ette ennustada, kus suitsu mõju on suurim, on võimatu. Nii peavadki kohalikud elanikud lihtsalt ootama ja kartma, millal suurim mõjuala nende elu- ja viibimiskohta tabab.

Inversiooni on lihtsalt lahti seletanud ilm.ee-s Jüri Kamenik. Maapinnalähedaste atmosfäärikihtide kõige olulisem tunnus on temperatuuri langus kõrguse suurenedes. Kui maapinna lähedal ulatub temperatuur suvel vahel isegi üle 30 soojakraadi, siis kilomeetrite kõrgusel valitseb korralik pakane (külma 40-65°). Normaalselt langeb temperatuur mitu kraadi ühe kilomeetri kohta, kui tõusta ülespoole.

Sügisel ja talvel, eriti aga öösel juhtub sageli nii, et temperatuur esialgu tõuseb kõrguse kasvades, enne kui viimaks uuesti tavapäraselt hakkab langema. Selle tulemusena jääb suits maapinnalähedastesse kihtidesse vangi. Inversioonil on mitmeid põhjuseid – näiteks annab maapind tunduvalt enam soojust ära kui saab juurde (radiatsiooniinversioon), lume kohal jahtub õhk väga kiiresti (lumeinversioon) ning külmale õhule maapinnal tungib peale soe õhk (sooja õhu inversioon). Mägistel aladel esineb veel ka reljeefiga seotud inversioon – külm õhk koguneb mööda mäenõlvu nõgudesse ja gaasid ei liigu nõost välja, näiteks nagu selle aasta jaanuaris Bergenis (Norra), kus kehtestati piirangud transpordile – pooled autod eemaldati liiklusest ja kehtestati sõidukiiruse piirangud.

Üheks kõige kohutavamaks õhureostuse juhtumiks maailmas oli Londoni sudu detsembris 1952, mille tagajärjel hukkusid tuhanded inimesed ning kümned tuhanded haigestusid kroonilistesse hingamisteede haigustesse. Sündmus viis Clean Air Act’i vastuvõtmisele 1956. aastal, mille peamiseks kiireks lahenduseks oli kivisütt kasutavate kaminate asendamine kaugküttega ning korstnate rajamine inversioonikihist kõrgemale ulatuvateks. Nii vähenes kohalik õhureostus ja suurenes saasteainete kauglevi.

Eestis on küllaldaselt kompetentseid inimesi, kes võivad anda Kiviõli õhuprobleemidest täieliku pildi, näiteks Eesti Keskkonnauuringute Keskuse õhukvaliteedi juhtimise osakonna juhataja Erik Teinemaa.  Samas on selge, et fotol kujutatud sündmus ei pruugi olla regulaarse keskkonnaseirega üldse tuvastatav – seirejaamad võivad paikneda mujal ning proovid võivad olla võetud ajal, mil inversiooninähtus pole tugev. Kuna fotolt nähtuv probleem on ilmne, siis ei tohi metoodika piiratuse tingimustes väita, et probleemi ei eksisteeri.

Põhjaveereostus

Põhjaveereostus on kahtlemata teine väga oluline probleem. Kahjuks aga ulatuvad põhjavee reostust põhjustavad probleemid paljude aastakümnete taha. Mäletan selgelt oma esimest ekspeditsiooni Kiviõli poolkoksimäe piirkonda 1989. aasta kevadel ning juba siis jäi silma vedeljäätmete paigutamine tiikidesse poolkoksimäe jalamil. Just need vedeljäätmed on veereostuse peamiseks allikaks, mitte poolkoks ise. Kindlasti on vajalik põhjaveereostusse allikad likvideerida. Kahjuks sellest ei pruugi piisata, sest reostuse levik kaevudeni põhjaveekihtides võib võtta samuti aastakümneid ning kaevudeni hakkab jõudma kõigepealt juba aastakümneid tagasi põhjustatud reostus.

Kiviõli poolkoksimägede ümbruse põhjaveereostust on põhjalikult uurinud ja uurib ka praegu Liidia Bitjukova Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudist.

Tulevikustsenaariumid

Mis siis võib tulevikus toimuda? On kolm põhimõttelist võimalust:

1)      Keemiatehas lõpetab oma töö ja kohalikud inimesed jäävad tööta;

2)      Keemiatehast trahvitakse järjekordselt ning see jätkab oma tööd, midagi ei muutu;

3)      Võetakse kasutusele reaalsed abinõud keskkonnamõjude vähendamiseks ja kohalike elanike probleemid leevenduvad, tehas jätkab oma tööd.

Samas tundub, et juhtumil on ka täiendavad asjaolud. Nimelt väidavad praegused omanikud, et keskkonnaprotestide taga on tehast varem osta püüdnud konkurentide katse tootmine seisata. Kui põrkuvad erahuvid, võib lahenduse leidmine olla veelgi raskem ning kui konflikt püsib, siis seda suurem on tehase seiskumise tõenäosus.

Minu arvates on selge, et parim variant kohalike inimeste jaoks oleks kolmas – töökohad ei kao ning keskkonnaprobleemid saavad lahendatud. Küsimuseks aga on, kas keegi üldse sellest variandist rääkima ja selle nimel tegutsema hakkab? Keskkonnainspektsioon võib keemiatehast järjekordselt trahvida, aga see ei pruugi midagi muuta – trahvisummad on senini olnud väikesed ning lõppkokkuvõttes on tehas sunnitud trahviraha millegi arvelt leidma. Tehas jätkab tööd ja probleemid korduvad.

Keeruliste juhtumite puhul on sagedane olukord, kus iga ametkond tõmbub ringkaitsesse lähtudes ainult seadusandlikest aktidest ja nende tõlgendamisest. Samas saab igaüks aru, et normaalse mõistuse seisukohalt on lahend hoopis midagi muud. Kuidas panna erinevad ametkonnad, omavalitsused, kohalikud elanikud ja ettevõtjad sellise lahendi nimel üheskoos tegutsema ja kes seda peaks tegema, ongi võtmeküsimus.

Maailmapraktika analüüs näitab, et taoliste probleemide lahendamine saab toimuda eelkõige kohalike huvigruppide (nii kohalikud elanikud kui ettevõtjad) ja kohalike omavalitsuste koostöös. Riigipoolne tugi antud juhtumi puhul võiks eelkõige seisneda projektipõhistes toetustes, mis võimaldavad kohalike elanike keskkonnaprobleeme leevendada – likvideerides seejuures põhjused, mitte võideldes tagajärgedega. Kui konfliktid kohalikul tasandil jäävad püsima, siis on selle juhtumi puhul üks peamine kaotaja – Kiviõli.

Rännak teadlaste ja meedia koostöö uudismaal

14% Eesti elanikest joob radioaktiivset põhjavett. Teadlased on tõestanud, et Mona Lisa oli 83% õnnelik ja televiisori vaatamine on hea. Sisuliselt iga päev jõuavad meieni teadustöö tulemusi käsitlevad uudised, mis meid mõjutavad. Samas jahivad need uudised otsekui mingit sensatsiooni või kurioosumit ning annavad täiesti eksliku pildi teadlaste tööst. Lisagem veel, et arvuti andmetel oli Mona Lisa 9% tülgastunud, 6% kartlik ja 2% vihane.

Mina olen valinud blogimise meetodi, sellest on kujunenud omalaadne hobi. Sellel on palju plusse – keegi ei saa valida jutust üksikuid lõike, info liigub meediakanalitesse ülikiiresti (automaatselt vahendavad epl.ee, bioneer.ee, blog.tr.ee; sagedasteks vahendajateks on novaator.ee ja greengate.ee jne) ja sissekanded on omalaadseks päevikuks. Samas on see loomulikult aeganõudev hobi ning soovida või nõuda, et teised teadlased võiksid ka blogima hakata, on kohatu.

Samas on teadlaste ja meedia suhtluse teema sisulisest küljest avamata. Nii otsustasin kulutada 5 tundi sellele teemale. Loodetavasti on see heaks lähtematerjaliks veelgi tõsisemate juhtnööride loomisel – nüüd juba teadusajakirjanike ja ajakirjandusõppejõudude poolt. Tegemist on loodusteaduslikel kogemustel põhineva analüüsiga.

Sissejuhatus

Euroopa Liidu poolt finantseeritud projekti MESSENGER raames loodi Oxfordi ja Amsterdami ekspertide poolt juhtnöörid teadlastele meediaga suhtlemiseks. Need juhtnöörid põhinevad konsultatsioonidel teadlaste, ametnike, ajakirjanike, meediaspetsialistide ning valitsusväliste organisatsioonide esindajatega. Aruteludes leiti, et juhtnöörid on vajalikud ning paljud panustajad soovisid nende võimalikult laia levitamist. Käesolev ülevaade kasutab suures osas MESSENGERi tulemusi, kuid lisatud on Eesti näited ning täiesti uus on tulemuste konfidentsiaalsust käsitlev osa.

Ühiskonda on vaja teadussaavutustest teavitada. Peamiseks materjaliks teadmiste laialdasel levitamisel ei saa olla teadusartiklid, õpikud või konverentsiteeside kogumikud. Laiema avalikkuseni on vaja jõuda televisiooni, raadio, ajalehtede, ajakirjade ja interneti kaudu.

Samas pole populaarteadusliku ajakirjanduse igapäevatööks ainult osutada teadlastele tasuta abi ning informeerida lugejaid, vaid ka pakkuda meelelahutust ja tuua välja olulisi vaidlusküsimusi. Toimetajate eesmärgiks on müüa oma toodangut ning hoolitseda oma reitingute eest saamaks kasumit või õigustamaks maksumaksjate raha kasutamist.

Kui teadlased ja teadus- ning arendusasutused soovivad levitada informatsiooni oma teadustöö tulemuste ühiskonnamõju kohta, on hädavajalik, et teadlased saaksid aru nii meedia rollist ühiskonnas kui sellest, kuidas meediasüsteem ühiskonnas töötab.  On tähtis, et meediasuhtlus toimub arusaamatustest hoiduval viisil ning saavutatakse parim tulemus informatsiooni korrektsel esitamisel. Ühiskonnal tervikuna on ka õigus sellist korrektsust nõuda, kuna suur osa teadustööst toimub maksumaksja raha eest.

Negatiivseid näiteid on väga palju, nii juhtumitest, kus meedia on haipinud teaduslugusid ning tekitanud ühiskonnas mittevajalikke pingeid toetudes puudulikule andmestikule kui ka juhtumitest, kus teadlased ise on saavutusi ja riske ülehinnanud ning tekitanud seeläbi nii asjatuid lootusi kui paanikat ja segadust. Selle tulemuseks on omakorda pinged teadlaste ja ajakirjanike vahel. Euroopas eksisteerib siiski ka väga palju head praktikat, näiteks uute tehnoloogiate arendamist käsitlevate lugude korral ohtude ja kasude analüüsi metoodiline käsitlemine, moraalinormide ja eetika aspektide hõlmamine jne. Kui teadlased sellest ise aru ei saa või pole selleni veel jõudnud, siis võib just meedia rolliks kujuneda teadustöö tulemustega seonduvate riskide või maksimaalse ühiskondliku kasu saamise analüüs ja sellest teavitamine. Nii võib meedia saada integraalselt seotud teadustöö protsessiga.

Kui teadus töötab laialdases tõenäosuste ja ebamäärasuste piirides, siis kodanikke huvitab eelkõige, et riigivõim tagaks kaitse võimalike ohtude eest. Võttes lahti ajalehe, huvitab kodanikke eelkõige see, kas turvatunne ühiskonnas on tagatud. Kui otsida vastust näiteks küsimustele, kas mobiilimastid või nanotehnoloogia areng peidavad endas keskkonnaohte, siis teadlased ei saa anda ’ei’ või ’jah’ vastust – nad peavad andma vastuse vastavalt teaduslikule metoodikale, mis sisaldab tõenäosuste ja teadmatuste analüüsi. Lugejale aga võib selline esitlus tunduda keerutamise või konspiratsioonina.

Heaks näiteks on uudis Solarise keskuse Cinamoni kinolae varingu kohta. Kui ripplagi alla kukub, siis on mitmeid stsenaariume: see kas liugleb, kukub külg ees jne. Kogenud füüsik tuvastab kohe võimalikud stsenaariumid, millest sõltuvad ka võimalikud mõjud saalis viibivatele inimestele. Õnneks oli õnnetuse hetkel saal tühi. Ajakirjanik aga tegi uudise pealkirjaga ‘Füüsiku sõnul võinuks ka varingu alla jäämine lõppeda õnnelikult.’ Sama moodi on võimalik jääda ellu maavärinates täielikult purustatud majades. Loomulikult on teadlasel õigus, see on üks stsenaariume, aga lugejale tundub, nagu püüaks teadlane puhtaks pesta arendaja süüd. Siin on meedia selgelt teadlase arvamust kuritarvitanud.

Olen ise püüdnud kirjutada nn säästupirnide kasutuselevõtust, analüüsides põhjalikult plusse ja miinuseid. Antud juhul peab tarbija olema väga teadlik, muuhulgas saama aru sellest, et sagedaste sisse ja välja lülituste korral pole enamik säästupirnidest sobilikud. Lisaks, kui elavhõbedat sisaldav säästupirn puruneb, on vaja ruumi veerand tundi õhutada ning seejärel killud kuivalt kokku koguda, pakendada topeltkilekotti ning viia ohtlike jäätmete kogumispunkti. Tehnoloogia areneb ning nüüdseks on saadaval väga suur variatsioon säästupirne – madalama elavhõbedasisaldusega, kollasema valgusega, rohkem lülitusi taluvaid jne. See on terve teadus kõigest sellest aru saada, mis toimub. Samas olen saanud küsimusi ja kommentaare stiilis: „Mis te keerutate, öelge välja, kas peaks hõõglambid asendama või mitte. Ei või jah.“

Kogu teaduse populariseerimise teema on ka usalduse suurendamise teema. Eurooplaste usk teadlastesse on kõrge, kuid see usk ei ole pime. Usalduse tõstmiseks on vaja paremat suhtlemist teadusringkondade ja ühiskonnagruppide vahel. Ka sellise vastastikku usaldusväärse suhtlusvõrgustiku tekkele kaasa aitamisel on populaarteaduslikul ajakirjandusel kriitiline roll.

Seniks aga, kuni veel usaldust tekkinud ei ole, kehtib ka reegel ‘Usalda, aga kontrolli’ – teadlase jaoks tundmatu ajakirjaniku puhul on otstarbekas nõuda artikliga tutvumist enne avaldamist kas ise või asutuse pressiesindaja poolt.

Kas teadlane peaks ajakirjanikega üldse rääkima?

Paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on tavapäraseks väärtõlgenduseks arusaam, et meedia on teadusringkondade vaenlane, püüdes pidevalt leida võimalusi teadlaste tööd kritiseerida ning panna neid vastutama ühiskonnaprobleemide eest. Siiski on selgunud, et see väärarusaam ei domineeri. Populaarteaduslikul ajakirjandusel on hiigelsuur roll ühiskonna üldise teadmistetaseme tõstmisel.

Teadlased ja insenerid peaksid kindlasti olema kursis sellega, kuidas meedia nende uurimisvaldkonda käsitleb. Mis on vaidluste põhiteemad? Kes on uudistes ja ülevaadetes käsitletud võtmeisikud? Kas mingit valdkonda käsitledes saavad sõna oma ala parimad professionaalid? Kas on adekvaatselt käsitletud kõiki riske?

Eesti meedias on levinud kahjuks meedia poolt nn ’kodustatud teadlaste’ sündroom, kus ühed ja samad teadlased kommenteerivad erinevaid teadusvaldkondi, sealhulgas selliseid, kus nad eksperdid ei ole ja milles on palju paremaid eksperte.

End maailmas toimuvaga ja uudistega kursis hoidmine välistab teadlaste jaoks halvad üllatused. Kui ajakirjanik võtab ühendust aktuaalsel teemal, siis on imelik, kui erialateadlane ütleb, et ta pole maailmas või riigis toimuvaga kursis ning ei tea midagi oma teadustöö teemaga seotud moraaliaspektidest, keskkonnaohtudest või tervisemõjudest. Kommunikatsioon ei ole enam ühesuunaline protsess – see on dialoog ja vastastikune sõltumine ning ajakirjanikel on keskne roll käsitlemaks kõikide huvigruppide, mitte ainult teadlaste arvamusi.

Viimasel ajal on Eestis tunda nn ’kunstliku teadusajakirjanduse’ levikut. Mitmetes projektides on ilmselt tulemusindikaatoritena kirja pandud meedia kaudu käsitlevate teadusuudiste arv ja maht. Ühest küljest on see positiivne, teadustööd ja teadlased tõusevad paremini suuremale pildile. Teisest küljest on märgata ka nn ’linnukeste’ tegemist, st töö tulemusena nähaksegi uudist, mitte dialoogi läbiviimist teaduse ja ühiskonna vahel.

Palju on räägitud sellest, et teadlasi tasustatakse ainult teadusartiklite ja õppetöö põhjal. Ma ei usu, et peaks hakkama lugema populaarteaduslikke linnukesi ja seda otseselt siduma tasustamisega. Samas võiks igal teadlasel olla üks tööpäev aastas, kus ta paneb kirja oma viimase aasta töö populaarteaduslikus vormis. See oleks ka teadustööle ülikasulik. Mida ma ühiskonnale pakun? Missuguseid diskussioone see ühiskonnas äratab? Missugused muutused võiksid olla toimunud teaduses ja ühiskonnas minu valdkonnas 5, 10 ja 20 aasta pärast? Vastamine nendele ja veel mitmetele üldistele küsimustele võimaldab teadlastel ka oma edasist uurimistööd paremini planeerida, kirjutada paremaid projektitaotlusi ja kokkuvõttes saada ka rohkem raha.

Teadlased peaksid õppima tundma ajakirjanikke ja ajakirjandusmaailma

Eestis on suhteliselt vähe häid teadusajakirjanikke, samas meedia huvi on just viimasel ajal tugevasti suurenenud. Meil tegutseb Eesti Teadusajakirjanike Selts, millel on hetkel 17 liiget. Samas on ka väljaandeid, kus kõik nn teadusuudised kuuluvad pigem rubriiki ’veidrus’ või ’kurioosum’.

Kõigil suurematel teadus- ja arendusasutustel on olemas pressiesindaja, kes peaks etendama teadlaste ja meedia vahelise silla rolli ning omavad ajakirjanduse või avalike suhete alast eriharidust. Mõned asutused tegelikult nõuavad, et teadlased kooskõlastaksid kõik oma avalikud esinemised kommunikatsiooniosakonnaga. Siiski peab iga teadlane olema valmis ootamatuteks pöördumisteks ning peaks oskama vältida lõkse, mis võiksid tema tööd ja teadmisi naeruvääristada või valesti tõlgendada.

Pressiesindaja peamiseks rolliks peaks olema teadustööd käsitlevale materjalile uudisväärtuse andmine, tehniliste terminite lihtsustamine ja selgitamine, fookuse viimine teadustöö meetoditelt pigem selle võimalikele mõjudele. Mõnedel juhtudel võib teadustöö olla veel arenemisjärgus, kus uudisväärtus puudub või tõendid on veel ebapiisavad.

Samas puudub pressiesindajal tavaliselt teadustaust teadlase uurimisvaldkonnas või üldse tervikuna. Seetõttu ei saa pressiesindaja kaasa aidata teaduskommunikatsiooni sisu suhtes.

Mis on uurimistöö staatus?

Suur osa teadustöö kajastustest Euroopa meedias on seotud eelretsenseeritud ning mainekates teadusajakirjades ilmunud teadusartiklitega. Sel juhul on teadustöö juba tunnustatud ning seda tuleb ka teaduskommunikatsioonis käsitleda. Samuti peaks olema nimetatud, kui teadustulemused on veel avaldamata. Sageli pole alles arenemisjärgus ja avaldamata teadustöö esimeste tulemuste avaldamine populaarteaduslikus ajakirjanduses ei teadlaste ega avalikkuse huvides.

Näiteks kui uurimistöö on küll leidnud korrelatsioone, kuid pole jõudnud põhjuste väljaselgitamiseni, võib selliste tulemuste avaldamine põhjustada väärarusaamu ja paanikat. Uudistetoimetaja kasutab heameelega pealkirjas sõnastust ’Ajuvähki seostatakse elektroonikaseadmete kasutamisega’, samas kui sõna ’seostatakse’ tagamaaks võib olla kaudne sõltuvus ilma otseste põhjusteta ning uurimistöö võib alles olla läbiviimisel, st uudis luuakse teadustöö hüpoteeside, mitte tulemuste põhjal.

Kõik uudised, mis on seotud inimese tervisega ja käitumisega, vajavad erilist käsitlust. Uudiste pealkirjades ja sisus esineb juba lugematul hulgal sõnastust ’teadlased on saavutanud murrangu’ mingi haiguse ravis, samas kui tegelikkuses on läbi viidud alles esimesed loomkatsed hiirte või rottidega. Seda käsitlevad ajakirjanikud sageli alles viimases lõigus, et mitte rikkuda oma lugu. Teadlaste huvides on, et piirangud, mis eksisteerivad loomkatsete ülekandmisel inimkatseteni, on kajastatud juba populaarteaduslike artiklite ja ülevaadete sissejuhatuses või esimeses osas.

Konfidentsiaalsus

Teaduslik uurimistöö on sageli seotud ettevõtlusega – nii võimalustega kasutada teadustöö tulemusi majanduselus kui konkreetselt ettevõtluslepingute täitmisega. Sellega seonduvalt on teadustöö sisu ja tulemuste avalikustamine seotud piirangutega, millest iga teadlane peab aru saama. Piisab, kui avalikustada uurimistöö tulemused populaarteaduslikus ajakirjas – ja leiutis võib olla mitte patenteeritav, sest see pole enam uudne. Isegi konverentsiettekanded ja lihtsalt uurimisgrupi välisele kolleegile tulemuste edastamine on tegelikult avalikustamine, mis võib patendi saamisel saada saatuslikuks.

Veelgi tõsisemad on konfidentsiaalsusnõuded, mis on määratletud ettevõtluslepingutes. Tavaliselt võib teadlane tulemusi küll avalikustada nii teadusajakirjades kui meediale, kuid vaid ettevõtte kirjalikul loal. Aga iga lepingut on vaja teada, lugeda ja tõlgendada eraldi. Lepingu rikkumise korral võib teadus- ja arendusasutust oodata mitte ainult lepingusummadest ilma jäämine, vaid trahv, kuna informatsioon võis lekkida ettevõtte konkurendini.

Arvestades ettevõtluse ja finantseerija huvi on teadusprojektide puhul kindlad ajaperioodid, mil meedia tähelepanu on vajalik. Sageli nõuab riiklik või rahvusvaheline uurimistoetuse jagaja, et avalikustamine toimuks projekti käivitudes ja lõppedes ning kindlasti oleks nimetatud finantseerija. Ettevõtlussuhteid arvestades aga on avalikustamine oluline siis, kui on vaja mingile ideele leida ettevõtluspartnereid selle edasiarendamiseks, kui projekt on täiendavate investeeringute otsimise faasis või kui on olemas konkreetne tulemus, mida ettevõtetele pakkuda.

Lisaks teadlastele peavad konfidentsiaalsusreeglitest aru saama ka ajakirjanikud.

Uudiste kvaliteet ja mõju

Ajakirjanikke ja reportereid ei huvita tavaliselt teadustulemused, mis tõestavad uuesti seda, mis on juba laialdaselt teada. Uudistesse jõuavad lood, kus teadustulemused võimaldavad arvata, et seni teadaolevad arusaamad võivad muutuda või täieneda.

Samas ei pruugi ajakirjanikud tajuda või välja tuua, et tegemist on näiteks vaid ühe teadlase arvamusega, mis vastandub sisuliselt kogu mingi eriala teadusringkondadele.

Nii näiteks väitis üksainus arstiteadlane, et leetrite-punetiste-mumpsi (MMR) vaktsiin võib olla seotud autismi ja Crohni tõvega. Teadusartikkel tugines ainult kaheteistkümne arenguhäiretega lapse uuringu tulemustel, mille alusel artikli autor tegi põhjapanevaid järeldusi. 1998. aastal avaldatud uuring pani aluse vaktsineerimisvastasele liikumisele kogu maailmas – vaktsiinist ei keeldunud mitte ainult lapsevanemad, vaid sellest loobumist toetasid isegi paljud arstid. Inglismaa ja Walesi kohta avaldatud andmete alusel kasvas seal leetritesse haigestumine 2008. aastal eelneva aastaga võrreldes rohkem kui 70 protsenti ja seda peamiselt just aastate jooksul vaktsineerimata jäetud laste tõttu.

Lisaks peaksid ka ajakirjanikud aru saama, et ühtegi loodusteaduslikku teooriat ei ole võimalik tõestada – on vaid võimalik näidata, et hetkel andmeid teooria kehtivuse vastu ei ole, ning seetõttu võib teooriat aktsepteerida. Näitena võib tuua kalkuni, keda toideti igal õhtul kell 9 – kui sadas vihma, kui paistis päike, kui oli juba pime, kui puhus tugev tuul… Ning kalkun arvas, et nii on igavesti – kahjuks lõppes tema elu jõululaual. Seega lauseehitus ‘Teadlased on tõestanud, et…’ on tegelikult vastulous loodusteaduste metoodikaga.

Riskide ja kasude kommunikatsioon

Teadlase jaoks on risk lihtsalt mingi kahjuliku sündmuse esinemise statistiline tõenäosus korrutatud võimaliku kahjuga juhul, kui sündmus toimub. Tavainimene aga, sealhulgas seesama teadlane oma igapäevases elus, käsitleb riske hoopis teistmoodi, nn ettevaatlikkuse printsiibi kohaselt.

Näiteks võib eristada vabatahtlikke ja pealesunnitud riske. Sõites autoga Tallinn-Tartu maanteel või olles krooniline suitsetaja võtab inimene vabatahtliku riski sattuda liiklusõnnetusse või haigestuda kopsuvähki. Samas kõrgendatud kiirgusdoos radoonist elumaja keldris või fluoroos ülikõrgest fluori sisaldusest kraanivees on inimesele pealesunnitud riskid. Pealesunnitud riskid mõjuvad tavainimestele ka psühholoogiliselt märkimisväärselt tugevamini.

Samuti tekitavad pingeid võimalikud katastroofilised sündmused – epideemiad, lennuõnnetused, meteoorkehade kukkumised Maale, rikked tuumajaamades jne. Kuigi Eesti paikneb näiteks maavärinate riski seisukohalt sisuliselt kõige madalama riskiastmega piirkonnas, tõlgendatakse uudiseid sageli ikkagi stiilis ’maavärinad tulevad lähemale’. Samas on kiirgusdoos röntgenuuringutest paljukordselt kõrgem kui tuumajaamade mõju – kuid selle vastu ei võidelda, sest kasusid peetakse suuremaks kui riske.

Riskid on alati olemas. Mõned teadlased tõlgendavad ettevaatlikkuse printsiipi viisil, et nad peavad alati ära tõestama uue tehnoloogia ohutuse, enne kui tulemus praktikasse viia või tulemused meedias avalikustada. Eksperimentaalteaduses aga jäävad alati alles teadmatused. Teadlaste poolt on vajalik luua laiapõhjaline arutelu nende teadmatuste üle, mitte vältida diskussiooni.

Tuleb ka alati olla valmis selleks, et teaduslik riskihinnang ei pruugi vastata ja paljudel juhtudel ei hakka kunagi vastama erinevate tõekspidamiste ja nende alusel loodud organisatsioonide poolsetele huvidele ja käitumisele. Greenpeace ei muuda ennast – ta ei hakka pooldama tuumaenergeetikat, kuigi paljud teadlased ei näe hetkel emissioonide piiramise vajadust täites tuumaenergeetikale alternatiive. GMOde vastu võitlejad ei lasku kompromissidesse. See on kõik teada ja sellega tuleb arvestada. Dialoog ühiskonnaga ei saa kunagi olema selline, et avalikkus ainult plaksutab teadlaste saavutuste peale.

Kui aga ajakirjanikud pole ise kindlad, kas nad saavad teadlase töö mõttest, tulemustest ja väärtusest õigesti aru, siis võib avalikkus olla aetud segadusse.

Riskid ja kasud on vajalik mõtestatult välja tuua

Väga paljud teadusuudised on koostatud stiilis ’Teadlased on näidanud, et faktor X tõstab Y riski 30% võrra.’ Sellist informatsiooni ei ole tavaliselt võimalik hinnata, kuna me ei saa teada, kui suur risk Y üldse oleks faktori X mõjuta. Kui aga on välja toodud, et Y on näiteks vähirisk, mis tavaliselt esineb 80 inimesel 10000-st, siis on selge, et faktori X tulemusena tõuseb vähirisk 100 inimeseni 10000-st. Lisaks ei pruugi risk olla jaotunud võrdselt eri ühiskonnagruppide vahel ning võib olla sõltuv näiteks mitte ravimist endast, mida inimene manustab, vaid selle doosist.

Eestis külvas näiteks märtsis 2008 väga suurt paanikat artikkel, mille kohaselt 14% Eesti elanikkonnast joob radioaktiivset põhjavett. Tean ise mitut inimest, kes peale seda uudist kraanivett enam ei joo. Kuidas tegelikult seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole? Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid. Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti umbes 14% Eesti kraaniveest ei vasta kehtestatud normile. Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, juues normile vastavat vett 2 liitrit päevas, ta ei saa üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta ainult 6% sellest normist.

Veel üks tüüpiline näide – uuringust, mis näitas, et kaks last on tervisele parim. Kirjutises loetletakse erinevaid teviseriske, mis on seostatud laste arvuga perekonnas ja kasutatakse sõnastust ‘sagedamine’, ‘suurem tõenäosus’ ja ‘kõrgendatud risk’, kuid võrdlustes ei esitata isegi erinevuse suurust  mitte, rääkimata riskide absoluutväärtustest.

Mõnikord varjavad ka teadlased ise absoluutväärtusi, et ilmselt õigustada teadustööks kulutatud vahendeid. Osalesin teaduskonverentsil, kus ettekandja tõi välja küll ohtlike ainete sisalduse erinevused võrdluse all olnud materjalidest, kuid jättis ilmselt teadlikult välja toomata, et kõik sisaldused on tugevalt väiksemad lubatud keskkonnanormidest. Kuulajatele aga jäi mulje, et kui ohtlikest ainetest konverentsil juba räägitakse, siis on selle materjaliga seotud ka suur probleem. Tegelikult oleks see teadlane olnud kohustatud ütlema, et kõik määratud sisaldused olid normidest väiksemad – nii ja ainult nii oleks ta õigustanud teadusraha kulutamist.

Seega on alati vajalik viidata tegelikele mõjudele ja absoluutsele riskidele, mitte esitada pelgalt võrdlevaid hinnanguid, mille olulisus jääb teadmatuks.

Riskide võrdlemine

Üks viise, kuidas viia teadustöö tulemusena leitud riskid mõtestatumalt lugejani, on võrrelda uusi leitud riske selliste riskidega, mis on inimestele laialdaselt teada. Näiteks kui rajatakse uut tööstusobjekti, on võimalik öelda, et selle keskkonnamõjud ei ole suuremad kui olemasolevatel ning võrdlevalt näiteks välja tuua, et on tegemist puhtama tehnoloogiaga.

Samas tuleb hoiduda vabatahtlike ja pealesunnitud riskide võrdlemisest. Kirjutades näiteks, et vale toitumise terviserisk on palju suurem kui kõrgepingeliinide vahetus läheduses elamise risk, siis alavääristab see inimesi, kes peavad pealesunnitult elama kõrgepingeliinide läheduses – toitumist saab muuta lihtsalt, elukohta aga lihtsalt vahetada ei saa. Samuti kui teha võrdlus, et risk haigestuda mingisse haigusesse on väiksem kui tõenäosus võita mingil loteriil – siis inimesed ju ostavad loteriipileteid sooviga võita ning keegi ikka alati võidab. Selline võrdlus ajab segadusse.

Inimesi ajavad segadusse ka hiigelsuured arvud. Näiteks kui me ütleme, et põlevkivi kaevandati 1980. aastal 30 miljonit tonni ja tuhka tekkis 15 miljonit tonni, siis me ei oska vastavat kogust ette kujutada. Kui me aga toome võrduse, et aastas on ca 30 miljonit sekundit, järelikult kaevandati 1 tonn sekundis 24 tundi ööpäevas, siis tekib ettekujutus. Samuti kui kirjutada, et põlevkivitööstuse tahketest jäätmetest jätkuks rajamaks Hiina müüri ümber kogu Eesti territooriumi, kaasa arvatud saarte rannajoon – tekib tunnetuslik arusaam hiigelsuurtest kogustest.

Väga raske on omavahel võrrelda riske, mis on oma olemuselt täiesti erinevad – näiteks põlevkiviküttel soojuselektrijaamade ja tuumaelektrijaamade võimalikke keskkonnamõjusid. Need on põhimõttelised valikud, millesse on sageli kaasatud kogu ühiskond ning valikuteni jõudmine ja nende muutmine võtab aastaid ja aastakümneid. Näiteks viidi Rootsis 1980. aastal läbi rahvahääletus ja tulemused olid üheselt arusaadavad – Rootsi peaks panustama alternatiivenergia allikatele ja aastaks 2010 suletakse kõik tuumajaamad. Aastal 2009 aga jõudis Rootsi valitsus kokkuleppele energiapoliitika uue kursi osas, mis võimaldab ehitada uusi tuumaelektrijaamu vanade asukohale, kui vanuse tõttu suletud reaktor asendatakse uuega. Energiavajaduse jätkuva kasvu tingimustes on enamiku rootslaste ajudes tuumaenergia jätkuv kasutamine ja sellega kaasnevad riskid vastuvõetavam lahendus kui puudujääva energiavajaduse kompenseerimine kasvuhoonegaase põhjustavate fossiilsete kütuste või kallite alternatiivenergeetika lahenduste poolt. Kuigi on ka palju vastuhääli, domineerib selline mõtteviis.

Avalik huvi ja erinevad raamistikud

Tavainimestele avaneb teadusuudiste valguses terve psühholoogiline, emotsionaalne, moraalne, sotsiaalne ja poliitiline raamistik. Seetõttu püüavad ka uudised käsitleda erinevaid aspekte. Biotehnoloogia, nanotehnoloogia, tuumaenergeetika – uudised kõigist neist valdkondadest kaetakse kindlasti keskkonnamõjude, eetika ja äriliste aspektide aruteludega. Ajakirjanikud väljendavad erinevate huvigruppide ja arvamusliidrite seisukohti. Seetõttu on ajakirjanike ootus, et ka teadlased kommenteeriksid teemat laiemalt kui vaid oma teadustöö seisukohalt.

Teadustööl ja vastavalt ka teadusuudistel on tugev mõju näiteks inimeste toitumisharjumustele, isikliku turvalisuse tagamisele, kommunikatsioonile, suhtumisele keskkonna kvaliteeti. Need arvamused viivad omakorda arengutele seadusandluses. Seega on populaarteaduslikul meedial tegelikult ka väga suur vastutus.

Kokkuvõte

Kõigil teadlastel on professionaalne vastutus teavitada oma uurimistöö tulemustest avalikkust. Samas tuleb kindlasti arvestada konfidentsiaalsusnõuetega ning kindlasti kirjeldada, kas tulemused on juba avaldatud või teadustöö on alles pooleli.

Suuremates teadus- ja arendusasutuses on inimesed, kes teaduskommunikatsiooni eest vastutavad ja on selle eest tasustatud. Vajaduse korral on võimalik saada neilt abi, paljudes asutustes on ka otsene teavitamiskohustus.

Vajalik on olla kursis meediakajastustega oma uurimisvaldkonnas.

Kui uurimistulemused ja järeldused on oluliselt erinevad teadusringkondade arvamusest, siis on vajalik seda eraldi rõhutada.

Väga hoolikas on vajalik olla riskide ja kasude esitamisel, luues selgelt arusaadavad ja üheselt mõistetavad võrdlused.

Kui teadustöö tulemused võivad oluliselt muuta inimeste elu ja harjumusi, siis tuleb lisaks hoolikale kirjeldusele olla valmis ka laiadeks avalikeks sotsiaalseteks, eetika-alasteks, poliitilisteks jne diskussioonideks.

Kuidas ületada NIMBY sündroomi

Pungil saal täis juba eelnevalt emotsionaalselt ülesköetud kohalikke elanikke. Karjumine, plakatid. Närvis arendajad. Arendaja avalike suhete korraldaja, kes lõpuks vastu ei pea ja lausa hüüab: “Kuidas te ometi nii lollid olete?”

Täiendavat õli valavad tulle emotsionaalsed avalikud pöördumised, mille käigus kogutakse kümneid tuhandeid allkirju.

Riigiametnikud ja kohaliku omavalitsuse juhid on krampis – nad soovivad ühest küljest suurendada ettevõtluse konkurentsivõimet ja omavalitsuse tulubaasi, teisest küljest aga peavad arvestama kohalike elanike arvamusega. Valijad ju lõppkokkuvõttes.

Kas üldse on võimalik NIMBY (not in my back yard) sündroomist üle saada? Lisaks on tuntud lühendid veel LULU (locally unwanted land use), NIABY (Not In Anyone’s Backyard), BANANA (Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anything) ja CAVE People (Citizens Against Virtually Everything).

Et tõepoolest kogukonna poolehoid võita, on vajalik NIMBY sündroomist paremini aru saada.

Vastuseisu puhul eristatakse nelja olemuselt erinevat põhjust.

1. Positiivsete ja negatiivsete mõjude vahekord

Pole kahtlustki, et suur osa arendusprojekte tegelikult parandab kohaliku elu kvaliteeti – loob uusi töökohti, suurendab maksutulusid kohalikule omavalitsusele ja elanikkonna kriitilist massi ning seeläbi ei lase kohalikul elul välja surra. On üleriigilise tähtsusega projekte, mille tegemata jätmise korral kannatab kogu ühiskonna heaolu.

Kuid vahetult arendusprojekti naabruses elavad inimesed kardavad kaotada kõike seda, mis neil on juba olemas. Neile meeldib kõik sellisena nagu see hetkel on – pole vaja rohkem liiklust, meeldib metsik loodus, isegi uute laste tulek kohalikku kooli võib tunduda hirmutavana. Harjumustes peitub jõud. Harjumuste säilitamise sildi all on arendusprojekti vastastel väga lihtne saavutada kohalike elanike tugi – palju lihtsam kui arendajatel leida pooldajaid.

Loomulikult on ka tõsiseid ja lubamatuid ohte, nagu tugev keskkonnanorme ületav müra, reostunud või kuivanud kaevud jne – kuid jutt on projektidest, mille keskkonnamõjude hinnang ei ole lubamatuid ohte tuvastanud.

Selgelt on inimesi, keda projekt mõjutab tugevalt ja palju enam kui teisi. See aga ei tähenda alati, et kõige enam mõjutatud inimesed on automaatselt kõige suuremad vastased. Kõige tähtsam on, et kohalikud elanikud näeksid projektis ja saaksid projektist reaalset tulu.

2. Konflikt erinevate väärtushinnangute vahel

Mõnede inimeste jaoks on arendusprojektid võitluseks hea ja kurja vahel. Paljudes arenenud riikides hinnatakse tugevamini arengu ja kasvu vajadust ning muutusi planeeritakse nii, et keskkonnamuutused oleksid talutavad. Eestis kujundavad väärtushinnanguid ikka veel enam kui kahe aastakümne tagused emotsioonid – just tänu fosforiidisõjale taasiseseisvus Eesti ilma inimohvriteta. Lisaks on väga lihtne luua ettevõtjatest kuvand kui vereimejatest ja ärikatest, kes püüavad töörahva ja keskkonna arvel rikastuda. Tõsiasi, et riigikassa täitub ainult ettevõtjate poolt loodavast lisaväärtusest ja makstavatest maksudest, ei jõua paljudele Eestis ikka veel kohale.

Viimase paari aastakümne jooksul on kogu maailma arenenud riikides tekkinud ka ideoloogia, mille kohaselt maal on tegelik väärtus, mis on suurem kui inimeste soov seda kasutusele võtta. Keskkonna säilitamine on selle ideoloogia kohaselt muutunud eraldiseisvaks moraalseks põhimõtteks, mis on tähtsam kui majanduskasv ja inimeste heaolu suurendamine. Eraldi staatuses on loomulikult maa-alad, mis on riiklikul tasandil võetud looduskaitse alla või seal esineb looduskaitsealuseid objekte, taimi või loomade elupaiku, kultuuriväärtusi jne. Jutt on maadest, kus arendustegevus on lubatud.

Vajalik on määratleda ja eristada arendusprojekti vastaste väärtushinnangud – kas nad on põhimõtteliselt vastu keskkonna muutmisele üldse või on nad arusaamal, et igasugune ettevõtlus, mis keskkonda mõjutab, peaks olema keelatud ning ettevõtjatel ei tohi lubada mitte midagi teha. Arutlus peaks viima erinevate väärtushinnangute võrdluseni – kas tahamegi jääda hiigelsuure tööpuudusega riigiks või peaksime ikka arenema ka? Kas arendusprojekt hoopis ei võimalda säilitada kohalikku elu – kooli, apteeki, kaubandusvõrku?

Eestis puudub selge arusaam ettevõtluse vajalikkusest meie ühiskonnas.

Mul oli võimalus küsida meie loodusteaduste õpetajate käest, keda oli saalis umbes 70, kas nad oskavad nimetada ühe Eesti ettevõtte, mil on nende silmis positiivne maine. Peale väikest paust tõusis üks käsi: ’Skype.’ Kas veel mõni? Peale pikemat pausi tõusis ka teine käsi: ‘Räpina paberivabrik.’ No nüüd on meil siin küll nagu Pipi viktoriin – summeerisin olukorra. Pipi palus nimetada kaks inimest, kes on surnud, ning üks oli Karl XII ja teine üks vanaproua, kelle nime ja aadressi ma kahjuks ei mäleta.

3. Võitlus teadusliku info ja valeinfo vahel

Tohutu hulk opositsioonist arendusprojektidele luuakse väärarusaamade ja liialdatud hirmu levitamise kaudu. Ühtede teadlaste arvamustest valitakse välja teatud lõike ja väljendeid, teised on valmis ütlema oma ekspertarvamuse mitte vastava eriala spetsialistina ning probleemiga põhjalikult tutvumata. Sageli viidatakse küll reaalsele võimalikule keskkonnamõjule, mis aga on projekti kontekstis täiesti ebaoluline või puudub hoopis. Info saajad ei tee sageli mingit vahet – kampaania autor ütles, teadlane kinnitas sellest mingit osa, järelikult on arvamus põhjendatud.

Kahjuks ka arendajad ei tee sageli mitte midagi selleks, et enne projekti tutvustamist teaduslikku taustinformatsiooni levitada. Seaduses ei ole seda ju nõutud, avalike suhete korraldus on NIMBY suhtes lapsekingades. Avalikesse suhetesse panustamine võib tunduda ettevõtja jaoks ka ebaoluline lisakulu. Kui aga kogu teaduslik informatsioon ja arenduskontseptsioon tuuakse välja alles avalikul arutelul, siis inimesed tunnevad, et keegi on nende eest otsused juba ära teinud. Inimesed soovivad ise olla kaasatud juba algusest peale ja väga lihtne on õhutada kollektiivset solvumist, kui seda pole tehtud.

Projekti kohta käiva informatsiooni esitamine avalikel aruteludel on sageli liiga teaduslik, kuid mis veel tähtsam – ei arvesta reaalsete hirmudega, mis inimestel on. Ootamatult tulnud küsimustele ei osata piisavalt lihtsalt ja selgelt vastata. Sageli ka ei oska või ei julge inimesed neid tegelikult huvitavaid küsimusi küsida. Just seetõttu on vaja kõik hirmud eelnevalt ära määrata ja ettekandes käsitleda.

Kurvem on lugu, kui uuringud ongi läbi viidud ebakvaliteetselt. Meenub ühe prügila rajamise keskkonnamõjude hinnang, kus vähempakkumise teinud keskkonnafirma lootis saada kõik andmed arhiividest, kuid lõppkokkuvõttes tehti järeldused põhjaveereostuse kohta ainult nende kihtide baasil, mis kuulusid prügila rajamise käigus eemaldamisele. Loomulikult kukutati kogu projekt täiega läbi ja prügila jäi rajamata. Pole mõttetumat kulutust arendaja jaoks kui finantseerida ebakvaliteetset keskkonnamõjude hinnangut.

4. Rahuldamata emotsionaalsed vajadused

Vastuseis projektile võib tekkida ka täiesti projektist sõltumata. Mõned kodanikud osalevad aruteludel lihtsalt selleks, et tunda ennast tähtsana või õigustada oma rolli kogukonna juhina. Kui selgub, et erilisi tugevaid argumente arendusprojekti vastu nagu polegi, valitakse ja vaidlustatakse tähtsusetuid fakte ja tõlgendusi ning viiakse kogu protsess emotsionaalse vastasseisu tasandile.

Sellise rünnaku vastu aitab vaid emotsioonidele vastutulek, st vajalik on anda sellistele inimestele võimalus end tühjaks rääkida, aur välja lasta. Kõige hullem on eomtsioonirünnaku ohvriks langenuna vastata ise samasuguse rünnakuga.

Kas projektil on ka pooldajaid?

Kui projektil puuduvad kohaliku elanikkonna hulgas pooldajad, siis on midagi väga valesti – kas on tõepoolest eeltöö täielikult tegemata või siis on projekt tõepoolest keskkonnavaenulik ning keskkonnamõjude hinnang on ebakvaliteestelt läbi viidud ja puuduvad planeeringud.

Pooldajate tekkeks on vajalik veenmisoskus. Arendajad kasutavad sageli loogilist faktide ja lahenduste esitamist, oponendid toetuvad emotsionaalsetele rünnakutele, survestamisele, kollektiivsele süütundele, hirmudele, ettevõtjast kui vereimejast kujutelma loomisele.

Arendajatel peab olema väga hea läbirääkimisoskus. Tuleb osata leida kompromisse, anda piisavalt järele, jõuda ühisotsusteni ja need dokumenteerida.

Kokkuvõte

Vajalik on osata vastuseisu tõlgendada, sorteerida see põhjuste järgi. Vastus, mis on ebaõigelt hinnanud küsimuse tekke põhjust, võib probleeme hoopis juurde tekitada kui lahendada. Projekti vastaste hulgas on inimesi, keda projekt tõesti oluliselt mõjutab ning kellele on kindlasti vaja projekti eelnevalt tutvustada, läbi rääkida. On põhimõttelisi vastaseid, keda ei huvita ühiskonna heaolu kasv. On elus pettunud inimesi, kes põhimõtteliselt ettevõtjaid ei salli. Ning on enesenäitajaid, keda projekti sisu ja mõjud tegelikult üldse ei huvitagi.

Peamine on leida projekti pooldajad ja nendega sageli suhelda ning peamised vastased, kellega pidada läbirääkimisi. Samuti on vajalik otsustajaid teavitada, et läbirääkimised toimuvad ning kui ilmnevad tulemused, siis sõlmida kokkulepped ja ise teavitada vajaduse korral ka avalikkust.

Kasutatud kirjandus:

Debra Stein

How to Overcome NIMBY Opposition to Your Project

Nation’s Building News (NAHB) – March 2007

Robotmannekeen: nullist tähtede poole

Kui Alvo Aabloo ja Maarja Kruusmaa hakkasid TÜ Tehnoloogiainstituudis robotmannekeeni projektiga tegelema, siis ajas see kaastöötajaid pigem muigama – keegi ei ennustanud, et peagi korjab ühisprojekt ettevõtja Heikki Haldrega ridamisi auhindu ning OÜ Massi Miliano kuulutatakse Euroopa üheks kõige paljulubavamaks start-up‘iks ehk eesti keeles naljakalt nimetatuna iduettevõtteks. Ka Alvo enda sõnade järgi on robotmannekeeni puhul tegu vaid kõrvalprojektiga, mis edu korral toetab teadusuuringute põhisuunda – ioonjuhtivusega polümeeride väljatöötamist ning neile rakenduste leidmist.

Tänane päev, 11. märts 2010 jääb jälle ajalukku. Massi Miliano Fits.me interneti rõivapoodide virtuaalse proovikabiini teenus valiti Euroopa internetiäri kõige innovaatilisemaks ja suurima potentsiaaliga lahenduseks Brüsselis toimunud ühepäevasel äri- ja innovatsioonikonverentsil Plugg.

Peale Maarja tööleasumist põhikohaga TTÜ biorobootika professorina muutus robotmannekeen ka Eesti ülikoolidevahelise koostöö kenaks näiteks. Igal juhul tuleb täna õnne ja jätkuvat edu soovida nii Maarjale, Alvole, Heikkile, Paulile ning kõikidele nende meeskonnaliikmetele – Eesti robootikutele.

Tuhala maa-aluste jõgede mõistatus

Martin Vällik skeptik.ee eestvedajana on avalikult vaidlustanud ühe lause Tuhala nõiakaevu kaitsjate pöördumises, nimelt selle, et Nabala karstialal avaneb kaheksa maa-alust jõge, millest neli saavad alguse Tuhala jõest. Martini eesmärgiks on taunida väljaütlemisi, mis ei põhine teaduslikel uuringutel ning antud juhul on skeptik.ee teravik suunatud konkreetselt nn vitsameeste vastu. Tegelikult on kogupilt loomulikult palju laiem.

Suur pilt

Selles, et kohalikud elanikud kasutavad mingi arendusprojekti vastu võitlemisel ära kõikvõimalikke argumente, pole midagi uut. Nii näiteks leidsid Hiiumaa hiigeltuulepargi vastu võitlejad, et tuulikud reostavad põhjavee, tiivikulabade liikumine põhjustab inimestel krampe ning tuulikute läheduses ei saa tegelda ökoloogilise põllumajandusega. Protestiaktsioonis oli välja toodud ka palju asjakohaseid probleeme, kuid need kolm argumenti olid küll olulisust arvestades naeruväärsed.

Keskkonnamõjude osaline üledramatiseerimine algas Eestis juba fosforiidisõja päevil, kui fosforiidi kaevandamise mõjusid selgitades joonistati hiigelsuur põhjavee depressioonilehter, mis ulatus Tallinna ja Tartuni. Tol ajal oli see teaduslik falsifikatsioon suunatud võitluseks Eesti vabaduse eest ja seetõttu otsekui andestatav. Küsimus on, kelle vastu võitleme me nüüd, vabas Eestis? Hiiumaa hiigeltuulepargi vastu võitlejad suunasid oma argumendid välisarendajate vastu, kes oleksid kasutanud kohalikku ressurssi ning kasu maakonnale ja kohalikele elanikele oleks olnud minimaalne. Ühe põhiprobleemina on välja toodud tuulikute müra. Vaatasin läbi tuuleparkidega seonduvad müraprobleemid Inglismaa näitel. Järeldus oli lihtne – kuni 800 m kaugusele on tuulegeneraatoreid vaiksel ajal tõepoolest kuulda, kui aga tuul on generaatorite poolt, siis erandjuhtudel ulatub mürafoon ka 2 km kaugusele.

See müra pole võrreldav ei elutoas puhuva õhksoojuspumbaga ega linna- või maanteemüraga, aga loomulikult – kui ma seda vaiksel hilisõhtul või öösel kuulen ja kui see mind häirib, siis mul on probleem. Mitte tervislik, aga pigem psühholoogiline. Keegi kusagil pani tuulegeneraatori püsti, täidab taskuid ning kõik see toimub minu kannatuste arvel. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam see kõik mind ka närvi ajab – tulemuseks on magamata ööd, stress, peavalu. Ja nüüd näitavad teaduslikud uuringud, et seesama müra ongi tervisekahjustuste põhjuseks. Ongi, aga kaudselt. NIMBY (not in my back yard, mitte minu tagaaeda) printsiip on ülivõimas. Kas me kunagi saame sellest ka üle ja kuidas? Olen sel teemal ka varem kirjutanud.

Tuhala nõiaring

Tuhala juhtumi puhul on tegemist puhtalt Eesti-sisese nõiaringiga.

Ühelt poolt me kõik räägime ettevõtluse tähtsusest, sest ainult ettevõtluse areng  toob lõppude lõpuks riigi kassasse raha ning tagab tööpuuduse vähenemise. Kui me kaevandame lubjakivi ja toodame killustikku rajatava tee lähedal, säästame me killustiku transpordiga kaasnevad veokite kütusekulud, liisingukulud ja amortisatsiooni ning vähendame ka keskkonnamõjusid, mis kaasneksid transpordiga kusagilt kaugemalt. Me võime luua kuitahes palju sotsiaalseid töökohti, kuid raha, millest need kinni maksta, on genereeritud algselt ettevõtjate poolt. Teiselt poolt on avalik arvamus ettevõtjate suhtes endiselt väga sageli ülinegatiivne, käsitledes ettevõtjat kui vereimejat, kes püüab rahva ja antud juhul keskkonna hävitamise arvel rikastuda. Mida lähemal inimeste kodule toimub pisutki keskkonda muutev ettevõtlus, seda enam võimutseb teine arvamus. Just selle nimel kuhjatakse kokku kõikvõimalikud argumendid arendusprojekti vastu ning vahet pole, kas need on teaduslikud või pärinevad vitsameeste suust ja sulest. Eesmärgiks on kokku koguda võimalikult palju protestiallkirju ning mida suurem on argumentide arv, seda rohkem allkirju saadakse kokku.

Samas, teaduslikus mõttes on sellisel allkirjakogumisel ka negatiivne külg. Nimelt kui kasvõi üks argument on kaheldav, võib kaheldavaks pöörata ka kogu pöördumise sisu.

Jõed, mis pole tegelikult jõed

Missugune on siis tegelik olukord? Ka Martin Vällik pisut üledramatiseerib, väites, et 11 kilomeetrit pikk maa-alune jõgi oleks teaduslik sensatsioon mitte ainult Eestis, vaid kogu maailma mastaabis. Kes soovib, võib kasvõi lugeda artiklit 153 km pikkusest maa-alusest jõest Mehhikos – ja antud juhul on tõesti tegemist jõega, mida speleoloogid jälgivad ise maa all kogu pikkuses, mitte georadarite või vitsade abil.

Eks kõik algabki sellest, mida me nimetame jõeks. Meil puudub kokkulepe, kui suur peaks olema karstikoobas ja kui suur veevool, et me võiksime öelda – tegemist on maa-aluse jõega. Näiteks võib leida maa-aluseid jõgesid käsitlevast aruandest korduvalt, et nn maa-alune jõgi voolab edasi oja kaudu, st suubub ojja. Kuidas nii, jõgi suubub ojja? Me ei saa ju väita, et iga allikas toitub maa-alusest jõest? Me ei saa ka rääkida, et meil Eestis ongi kõik palju väiksem ja kui veel jõgi on maa all, siis on ta veel väiksem, palju väiksem maapealsest ojast.

Väljavõte 2007. aasta aruandest – jõed suubuvad ojadesse…

Et maailmas mingitki muljet avaldada, peaksid meie koopauurijad ja akvalangistid neid jõgesid füüsiliselt läbima ja alles siis võiksime rääkida pisutki mingisugusest sensatsioonist. Kahjuks on meie lõhedesüsteemid tegelikkuses nii kitsad, et ükski inimene sinna sisse ei mahu. Maailmas on nii palju fantastilisi karstikoopaid, et meie ükskõik mis vahendite abil määratud ‘jõed’ ei paku maailmas erilist huvi. Küll on Nõiakaev maapinnal tõepoolest omapärane.

Nii ongi mõistatus lahendatud. Meie maa-alused jõed ei ole tegelikult jõed, vaid lõhelises ja karstunud lubjakivis voolav lõhevesi.

Mis on tegelikult oluline?

Kokkuvõtvalt aga pole kohalikele inimestele olulist vahet, kui suur peaks olema jõgi, et seda võiks nimetada jõeks. Nende jaoks on tähtis, et oleks tõepoolest ära tõestatud, et plaanitava kaevanduse mõju neid huvitavale loodusele ja kaevudele on ebaoluline või puudub. Seetõttu on kogu diskussioon selle üle, kas on jõed või mitte, ainult ühest küljest teaduse ja pseudoteaduse piire otsiv ning teisest küljest terminoloogiline. Kohalike elanike jaoks on see diskussioon suhteliselt ebaoluline.

Veebilehel http://www.tuhalanoiakaevuleappi.com/ on välja toodud väljavõtted akadeemik Anto Raukase ja geoloogiadoktorite Hella Kingu ning Katrin Ergi arvamustest. Need on tõsiseltvõetavad arvamused, mille alusel tõepoolest langeb põhirõhk ja vastutus hüdrogeoloogidele, kes viivad läbi põhjavee modelleerimist. Modelleerimise võimalusi ei tohi alahinnata. Just Eesti hüdrogeoloogid on selgelt paika pannud, kui kaugele kaevandused Ida-Virumaal peaksid jääma olulistest keskkonnaobjektidest – näiteks Kurtna järvedest või Selisoo rabast, et riskid oleksid maandatud. Senini ei ole eksitud, mudelid on olnud piisavalt täpsed.

Et iga Eestimaa inimene saaks aru, kuidas põhjavesi lubjakivides liigub, soovitan vaadata Bionina saadet. Veebilehelt  http://www.ut.ee/199254 valige Bionina 5. saade ’Joogivesi’ ja seal 8:10 saate algusest annab hüdrogeoloog Andres Marandi lihtsa ja selge ülevaate toimuvast.

Modelleerimine on keeruline, aga võimalik – regionaalsel tasandil

Kui hüdrogeoloogid viivad läbi hüdrogeoloogilist modelleerimist karstialal, siis on see ränkraske töö, mis peab vastama kõikidele küsimustele – kaasa arvatud sellele, missugune on tõenäosus, et veevool kaevandusse saab olema tõepoolest nii suur, et see mõjutab olulisi keskkonnaobjekte, sealhulgas Nõiakaevu. Kui tõepoolest kaevandusse avaneks nii suur veevool, mida keegi võib nimetada kujundlikult ka maa-aluseks jõeks, siis ei ole ilmselt majanduslikult otstarbekas sellist kaevandust rajada, kuna vee väljapumpamise kulud oleksid suuremad võimalikest tuludest. Kaaluda võib kaevandamist vee alt ilma veetaset langetamata. Kõik on omavahel seotud.

On veel üks oluline aspekt, mis raskendab modelleerimist. Nimelt, kui kaevandamise käigus on plaanis lõhkamistööd, võivad need lõhelisust küllaltki olulisel määral mõjutada.

Kokkuvõttes, propageerides teaduslikku maailmavaadet, usaldaksin ma Eesti hüdrogeoloogide modelleerimisoskusi, kuid jälgiksin väga tähelepanelikult, kas ja kuivõrd mudeli piirtingimused arvestavad teadmatustega põhjavee võimalike suurte liikumiskiiruste suhtes, kas on läbi mängitud ’halvimad võimalikud’ stsenaariumid ning missugune on nende stsenaariumide mõju ümbritsevale keskkonnale. On siililegi selge, et kaevandada tohib vaid siis, kui kaevanduse mõjud piirkonna hüdrogeoloogiale on kompenseeritavad, ebaolulised või puuduvad ning selles osas saavutatakse kohalike elanikega kokkulepe. Kindlasti kohe ei saa väita, et regionaalne hüdrogeoloogiline modelleerimine on võimatu.  Samas kui negatiivne stsenaarium eksisteerib, isegi väga väikese tõenäosusega, järgneb järgmine küsimus – kes ja kuidas võtab vastutuse, kui see realiseerub.

Hüdrogeoloog Rein Perensi arvamus

Andes au küll paljude inimeste, sealhulgas geoloogide hulgas levinud ohutunnetusele, valdavad Nabala piirkonna hüdrogeoloogiat Eestis kahtlemata Eesti Geoloogiakeskuse hüdrogeoloogid. Minul isiklikult on väga raske kahelda Rein Perensi ekspertarvamuses, mille ta avaldas juba 2009. aasta juunis:

“Täiesti mõistetav on akadeemik Anto Raukase ja Ants Talioja mure nõiakaevu saatuse pärast. Põhjavee modelleerimistulemused näitavad, et kavandatavate paekarjääride mõju nõiakaevuni ei ulatu. Lohutust pakuvad lõigud Ants Talioja raamatust «Tuhala»: «…Ometi ei ole tegemist arteesia kaevuga, kus survet põhjustab põhjavesi.

Nõiakaevu paneb keema Tuhala jõgi, mis voolab pooleteise kilomeetri ulatuses maa all. Mõõtmised näitavad, et see (nõiakaevu keemine) juhtub siis, kui suurvesi tõstab Virulase koopa ava kohal veetaseme nõiakaevu rakete servast 2,35 m kõrgemale. Tuhala jõe vooluhulk peab olema vähemalt 5000 l/s. Vajaliku vooluhulga tagab Mahtra soostikust ja Leva rabast tulev vesi, mis muudab nõiakaevu vee veidi pruunikaks.»

Leva raba jääb Nabalast 18 km lõuna poole, mistõttu nõiakaevu veerežiimi seostamine Nabala piirkonna võimalike paekarjääridega ei ole kuidagi põhjendatud.”

Lihtne loogika on selles, et selle arvamuse alusel toituvad Tuhala jõgi ja ühtlasi Nõiakaev lõunapoolsetest soodest ja rabadest, samas kui kõik plaanitud kaevandusalad jäävad loodesse. Kindlasti on vaja hinnata võimalike kaevanduste mõju kogu piirkonnale, kuid tundub, et Tuhala Nõiakaev on valitud küll sümboliks, samas Nõiakaev ise ei saa kohe kuidagi ohus olla. Rein Perensi arvamusele toetudes akadeemik Anto Raukas eksib, sest Nõiakaevust kilomeetrite kaugusele loodesse jäävad kaevandused ei saa kohe kuidagi mõjutada Tuhala jõe veetaset Nõiakaevu lähistel ega toitumisala, mis paikneb Nõiakaevust hoopis lõunapool.

Kokkuvõte

Me võime uisapäisa tormata üleskutsetega kaasa ja jätta täiesti läbi mõtlemata, kas kampaania autorid on oma juhtumi korrektselt üles ehitanud. Me võime anda oma allkirja siiras usus, et kõik ongi nii lihtne ja selge nagu me loeme. Ka antud juhul, lugedes Eesti TA Looduskaitse Komisjoni arvamust, olen sellega 100%-liselt nõus, nii olekski vaja teha.

1. Enne otsuse tegemist kaevandustööde lubatavuse kohta on vaja täpsustada Nabala karstiala terviklikkust ja ulatust ning eri piirkondade omavahelisi seoseid.
2. Tuleb viia läbi täiendav kogu ala loodusväärtuste teaduslik inventuur ja eri piirkondade looduskaitselise väärtuste hindamine.
3. Läbi viia kogu piirkonna veerežiimi täiendav geofüüsikaline ja hüdrogeoloogiline uurimine, mille alusel saab hinnata kavandatavate kaevetööde mõju allikatele, allikasoodele, juba olemasolevatele kaitsealadele ning kohalike elanike poolt tarbitavale põhjaveele. Senised hinnangud ei arvesta karstinähtustega selles piirkonnas.
4. Lähtudes uuringute tulemustest tuleb otsustada, kas
- luua üks suur looduskaitsealune (koos kultuuriväärtusega) Nabala karstiala;
- ala väärib nitraaditundliku ala staatust.

Kuid allkirjade kogumine käib hoopis Tuhala Nõiakaevu kaitseks. Seega, kui on tõepoolest lihtsalt näidatav, et Tuhala Nõiakaev toitub lõuna poolt, siis pole seost plaanitud kaevandustega tegelikult üldse olemas.

Märkus. Väljavõtete tegemisel antud kirjutisest ja muudetud kujul avaldamise korral palun väljavõtted ja muudatused kooskõlastada. Kirjutis lahkab probleemi kogu olemust ning mistahes lõigu eraldi esitamine ilma ülejäänud kontekstita moonutab antud arvamusloo mõtet.

Rõõm purustatud autost ja surnud lehmast

9. oktoober 1992 oli reede ning ühtlasi USA koolides ameerika jalgpalli võistluste päev. Just seetõttu olid sajad tuhanded inimesed Kentuckyst New Yorgini õhtul väljas liikvel ning paljudel olid kaasas videokaamerad. Nii juhtuski, et meteoor õnnestus jäädvustada tervelt 16 inimesel. Tulekera lendas õhtupimedas taevas kirde suunas kiirusega umbes 60000 km/h.

Õhutakistuse tõttu lagunes arvatavalt mitmetonnine meteoroid vähemalt 70 tükiks. Üles õnnestus leida vaid üks 12.4 kilogrammine meteoriit – see purustas New Yorgi osariigi Peekskilli linnakeses 17-aastase Michelle Knappi Chevrolet Malibu parema taganurga.

Mürina peale kodust välja tormanud Michelle leidis oma auto purustatuna ning selle kõrvalt veel sooja kivikamaka. Kohale tulnud kohalik politsei avas kriminaaljuhtumi, bensiinipaagi kahjustuse tõttu käis kohal ka päästemeeskond.

Michelle aga tajus endale süllelangenud õnne ning müüs vanaema käest 100 dollari eest ostetud 12 aastat vana auto edasi uhiuue auto hinnaga. Ostjad oskasid auto edasi teenima panna – seda esitleti maailmaturneel lisaks USAle veel Saksamaal, Prantsusmaal, Jaapanis… 2002. aastal oli auto oksjonil müügis alghinnaga 175000 dollarit.

Peekskilli meteoriidiauto tuuril Saksamaal (http://www.nyrockman.com/pages/peekskill-germany.htm).

Veelgi kallimaks aga osutus kivimeteoriit. Ka hetkel võib igaüks internetist osta 4.8-grammise tüki 900 dollari eest, mis teeb 12.4 kilogrammise meteoriidi hinnaks 2.3 miljonit dollarit. Kõrge hinna põhjustab mitte niivõrd meteoriidi unikaalsus, vaid sellega kaasas käiv lugu auto purustamisest.

Väljavõte veebilehelt: http://bigkahuna-meteorites.com/sales.html

Kel aga on kahju välja käia üle 10000 krooni 4.8-grammise autopurustaja tüki eest, võib alla 4000 krooni ehk 300 USD eest osta 19.5-grammise tüki Valera lehmatapjast.

15. oktoobri õhtul 1972. aastal kuulsid farmerid Trujillos Venezuelas vilinat ning järgmisel hommikul leidsid karjamaalt purustatud kaelaga surnud lehma. Selle kõrval lebasid 38, 8 ja 4 kilogrammi raskused kivikamakad. Farmerid olid taibukad saamaks aru, et tegu oli meteoriidiga. Imestust väljendamata sõid nad surnud lehma ära ning meteoriiditükid hoiti lihtsalt alles, kuni kuuldus jõudis kohaliku ülikooli astronoomini. Antud juhul tunnevad rõõmu surnud lehmast eelkõige lehma tapnud meteoriidi tükkidega kaubitsejad. Jällegi müüb eelkõige mitte meteoriidi haruldus, vaid legend.

Väljavõte veebilehelt: http://bigkahuna-meteorites.com/sales.html

Just selle lehma näol on tegemist ainukese kindlalt teadaoleva loomaga, mille meteoriit on tapnud. Ühtki kindlat meteoroidide inimohvrit läbi aegade teada ei ole, vastavaid märkmeid võib leida küll näiteks Hiina kroonikatest, aga kindel dokumentatsioon puudub.

Kindlasti on rahaga palju targemat teha kui osta autopurustaja ja lehmatapja tükikesi – kogumine ja kauplemine jääb kollektsionääride äritegevuseks ja hobiks. Eesti ala aga on leitud meteoriidikraatrite arvu ja säiluvuse poolest unikaalne. Kuigi autosid pole senini purustatud ega lehmi tapetud, on turismirõõmu looduses kuhjaga. Populaarteaduslik turismiinfo Eesti meteoriidikraatrite kohta on kättesaadav Eesti geoturismi veebilehelt.

Kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Küsimus on püstitatud ka energiafoorumis.

Paljud on väitnud, et tuumajaama rajamise korral Eestisse kolivad nad siit kohe minema… Küsimus on, kuhu? Arenenud riikide hulgas on tuumajaamadeta riike väga vähe – Taani, Norra, Austria, Uus-Meremaa, Austraalia, ka Läti… Lisaks on Taani ja Austria piiridel naaberriikide suured tuumajaamad ja Austraalias uraanikaevandused. Samas, kas muutuvas maailmas on oma tuumajaam Eesti jaoks parim lahendus või on paremaid alternatiive?

Nii imelik kui see ka ei ole, Eestis pole sellel teemal laia avalikku ja kirjalikult salvestatud tõsimeelset diskussiooni üldse toimunud. Seda ilmselt põhjusel, et Eestis puudub tõsine veebipõhine keskkonnafoorum.

Mõned poliitikud ja teadlased on olnud kutsutud telesaadetesse ning väljendanud kardinaalselt erinevaid seisukohti – ja uuesti laiali läinud. Ja nii uuesti, uuesti, uuesti… Roheliste erakond käivitas allkirjade kogumise tuumajaama vastu, tuues välja omapoolsed põhjendused – kuid ei avanud neid põhjendusi diskussiooniks. Nüüd on käivitatud allkirjade kogumine võimaliku Pakri tuumajaama vastu – jällegi ilma diskussioonita, kas siis üldse loobuda tuumajaamast, missugune oleks parem koht ja miks ning kuidas üldse on Eestis võimalik ületada NIMBY (not in my back yard, mitte minu tahaaeda) sündroomi.

Erinevalt enamikust arvamusteavaldajatest, kel tundub olevat kohe alguses oma kindel seisukoht, sean eesmärgiks viia läbi tõsiselt argumenteeritud arutelu, mille käigus peaks kasvama kõikide teadlikkus sellest, mida tuumaenergia kasutuselevõtt reaalselt ja tegelikult Eesti jaoks võib kujutada. Käivitatud on veebisait www.tuumaenergia.ee, millelt leiab rohkesti informatsiooni koos ülevaatega viimaste aastate kirjutistest meie meedias – nii poolt kui vastu.

Kui me ei soovi tuumaenergiat kasutada, peame vastama küsimusele – mis on alternatiiv? Põletada põlevkivi edasi ja tasuda keskkonnamakse, kui rahvusvaheline poliitmaastik need järjest tõusvas ulatuses kehtestab? Siin ei saa olla vastuseks, et tegeleme hoopis energiasäästuga. Energia säästmine on väga oluline küsimus. Samas me võime kuitahes kõvasti pingutada, kuid reaalsus on suhteliselt lihtne – kui sisemajanduse koguprodukt kasvab, siis kasvab ka energia tarbimine. Minu teada mitte ühelgi riigil pole õnnestunud seda tõsiasja muuta – Eestis kasvõi seetõttu, et pikemaajaline soov oma elamispinda tunduvalt suurendada ja elamistingimusi parandada on enamikul inimestel. Erineda võib vaid see, kuivõrd järsk energia tarbimise tõusugraafik SKP suurenedes on.

Niisiis, kas pooldate tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis? Miks?

Vastan ise oma teadmistele toetuvalt nii küsimustele kui kommentaaridele energiafoorumis ja oma blogi kommentaariruumis.

Milliseid pakendeid eelistada keskkonna säästmise seisukohalt?

Küsimus kerkis üles energiafoorumis.

Olen lugenud teadusartikleid, kus on võrreldud ühekordset ja taaskasutatavat klaastaarat. Hinnatud on summaarset keskkonnamõju ning analüüsi tulemuseks on, et olulist vahet pole. Taaskasutatava taara kokkukogumise ja eriti pesemise süsteem on samuti oluliste keskkonnamõjudega.

Iga ettevõte püüab turundust muuta efektiivsemaks ka pakendiga, nii on ka klaastaaraga – vaadake poodides, kui palju on erinevaid pudeleid ja kujutage ette süsteemi keerukust, kus iga eriline tühi pudel peaks jõudma täpselt sama tootjani. Kui erinevad tootjad kasutaksid sama taarat, siis oleks taara kindlasti keskkonnasõbralikumalt taaskasutatav.

Seda ma ei teagi, kuidas hetkel Eestis on – kas, kui palju ja missugustele tootjatele klaaspudelid tagasi lähevad ja taaskasutatakse. Lisaks näiteks kui klaaspudelis on surnud hiir, saab selle ju küll tagasi antud, aga seda sealt välja saada on keeruline. Ühes suures tehases täidavad kaasaegsed tootmisliinid pudeleid nii kiiresti (mitu pudelit sekundis näiteks), et ei suuda ette kujutada süsteemi, mis suudab sama kiiresti tagastatud taarat pesta ja puhtust kontrollida. Aga võib-olla eksin. Oleks hea, kui keegi teadja kommenteeriks.

Sisetunne ütleb, et summa summarum väga olulist vahet tänapäeval ei ole, missuguses pakendis mingi toode on. Ehk hoopis olulisem võib olla, kas toode on kohalik või transporditud väga kaugelt – see loob vägagi suure erinevuse. Arvan, et kui mingi teadusuuring leiab olulise erinevuse pakendite energiakulu ja keskkonnamõjude vahel, siis ikka jäetakse mingi faktor arvestamata – nagu selle klaastaara taaskasutuse näite puhul.

Kuidas võiks keskmine eestlane igapäevaselt energiat kokku hoida?

Küsimus kerkis üles energiafoorumis.

Kui rääkida kodusest energiasäästust, siis ikkagi peamised võimalused on hoone energiatõhususe parandamine, soojuspumpade kasutamine, saunakütmise vähendamine (muidugi pesta on ka vaja) ja kõik muud aplikatsioonid, mille käigus tõstetakse vee temperatuuri (nt veekeetjas õige koguse vee keetmine, pesumasinas võimaluse korral madalatemperatuurilisem rezhiim jne).

Palju on räägitud valgustusest. Samas valgustus moodustab ca 8% perekonna elektritarbest. Kuivõrd on kulusid nn säästupirnide või LED valgustitega võimalik vähendada, sõltub mitmest asjaolust. Näiteks kui hoone on talvel kasvõi osaliselt elektriküttel, siis pole külmaperioodil suurt vahet, kas kasutada hõõglampe või säästupirne.

Eestis tuleb elekter sisuliselt täielikult põlevkivist. Kui teie igakuine elektriarve on 500 krooni ja kasutate EE hinnapaketti Kodu 1, mille hind on hetkel 1.47 krooni/kWh (päeva- ja öötariifil vahet ei tehta), siis kulutate 340 kWh kuus. Taastuvenergia eest võetakse küll ka tasu, kuid selle osakaal on väike, arvestama ei pea.

340 kWh on ca 1220 MJ. Soojuselektrijaamades kasutatava põlevkivi energiast jõuab peale soojuseraldust elektrijaamas ja võrgus kodudesse 27%, seega on selle koguse kodudesse jõudva elektri saamiseks vaja põletada põlevkivi energiakogusega 4500 MJ.

Põlevkivi keskmine kütteväärtus on 11.4 MJ/kg, seega 500 kroonise arve puhul kulub 400 kg põlevkivi, tekib ca 200 kg tuhka ning 400 kg CO2. Kui tonn CO2 hakkab maksma näiteks 400 krooni, siis peaks tulema 500-kroonisele elektriarvele 160 krooni otsa, kui põlevkivi edasi põletame. 400 kg põlevkivi toodetakse meie kaevandustes keskmiselt 0.7 sekundi jooksul, 24 h ööpäevas.

Samas on meil tarbimisühiskond ja kuidagi imelik on, et kõiki muid mõttetuid asju pakutakse – osta seda, teist, kolmandat (mittevajalikku või mitte väga vajalikku), aga vaadake, energiat – seda tuleb säästa! Kuidagi kummaline ju, iga ostetud asja valmistamisel ja transpordil kasutati energiat ja selleks, et energiat säästa, on parim viis mitte eriti vajalikke asju mitte tarbida…

Kas keskkonnafoorumi huvilisi on?

Mõned päevad tagasi avaldasin arvamuse, et Eestis võiks olla üks tõsisem keskkonnafoorum. Leho Kraav pakkus välja keskkonna www.energiafoorum.ee.  See võiks olla samalaadne ja tõsine nagu näiteks ELFA elektroonikafoorum tehnikahuvilistele – püstitatud on küsimus ning toimub vastamine, arutelu ja analüüs.

Vaatame, kas asja saab – ise püüan sealt kord päevas läbi käia, kui aega on. Aga julgustaksin eriti noori keskkonnahuvilisi teemasid püstitama ja küsimusi küsima. Ning loomulikult on eelkõige oodatud keskkonnavaldkondades tegutsejad, kes ka küsimustele vastaksid.

Võrreldes blogiga on foorumis esile toodud populaarsemad ja aktiivsemad teemad. Blogipostitused kaovad arhiividesse suht kiiresti, foorumi teema võib aktuaalsust säilitades kesta aastaid. Lisaks foorumis on kõik osalejad võrdsed, see ei ole kellegi poolt domineeritud inforuumi külastamine ja kommenteerimine.

Nii et võiks selline keskkond olla, vaatame, kas välja pakutud energfiafoorum veab välja või mitte. Ise olen valmis kaasa aitama, ülejäänu sõltub juba osalistest ja reaalsest vajadusest tõsise diskussiooni järele,

Julgustan igaüht registreeruma ja ühe küsimuse püstitama!

Kuidas orienteeruda keskkonnauudiste uputuses? Keskkonnafoorumi idee.

Veel mõni aeg tagasi uurisin innukalt olulisemaid keskkonnauudiste portaale ning huvitavamate artiklite ja ülevaadete korral püüdsin maailmas toimuvat Eesti lugejaskonnale edastada. Hetkeks on aga infoväli muutunud nii suureks, et parimagi soovi korral jõuab meieni vaid fragment toimuvast.

Lisaks rahvusvahelistele meediaväljaannetele on isetegevuslik inforuum tohutult paisunud. Piisab, kui heidate pilgu veebisaidile http://green.alltop.com/, mis koondab endasse erinevate keskkonnauudiste portaalide viimaseid sissekandeid. Ainuüksi sel kokkuvõtval lehel on üle 1500 keskkonnauudise.

Kui aga vaadelda eestikeelses inforuumis toimuvat, siis näiteks Eesti suuremad veebimeedia väljaanded delfi.ee (peamiselt Forte) ja postimees.ee püüavad köita lugejaid artiklite pealkirjadega ning kurioosumitega, toimetajatele on ülitähtis indikaator klikkide arv.

Tõsisematele lugejatele suunatud portaalidest Tartu Ülikooli novaator.ee püüab leida uudiseid, mis meie lugejatele huvi pakuks – samas tõlkeuudiste voog on 10 uudist nädalas, ülikooliga seonduvaid originaaluudiseid ilmub nädalas keskmiselt 3. Teadusuudiste voogu on viimasel kuul oluliselt suurendanud teadus.err.ee. Originaaluudised toodab ka teadus.ee.

Eesti keskkonnauudiste portaal greengate.ee teeb omakorda väljavõtte eelpool kirjeldatud väljaannete uudistevoost, kasutades valikul filtrit, mis klapib portaali omanike ja toimetajate maailmavaatega – lisades originaalartikleid. EPL veebiväljaanne lingib Novaatori uudistevoogu. Bioneer.ee-s on originaaluudiste ja tõlgenduste maht samuti olemas, lisaks töötab ka foorum, mis siiski eriti populaarseks kujunenud ei ole.

Samas on täielikult selge, et eestikeelsesse inforuumi jõuab väike ja juhuslik murdosa maailma keskkonnauudiste voost.

Jälgides eriti delfi.ee ja postimees.ee anonüümses kommentaariruumis toimuvat nähtub, et kommentaatorite üldine keskkonna-alane haridustase on madal, kuigi leidub ka inimesi, kelle arvamustel on jumet küll. Toimub diskussioon, kuid kommentaaride lugeja on üldistusi teha püüdes juhatatud pigem tupikusse kui põhjendatud arvamuseni. Kommentaariruumist mistahes järelduste tegemine ei kannata teaduslikkus mõttes mingit kriitikat, kahjuks aga kohtab üha rohkem järelduste tegijaid, kaasa arvatud väljaanded ise, tootes uusi üllitisi kui ’meie lugejate arvamusi’.

Hetkeseis on selline, et kui näiteks tehnika ja meditsiini valdkonnas on töötavad veebifoorumid, siis keskkonnaprobleemide valdkonnas hetkel suure külastuste arvuga haritud foorum kahjuks puudub. Nii greengate.ee, bioneer.ee, novaator.ee, teadus.err.ee kui teadus.ee on kommenteerimise ja diskussiooni osas jäänud suhteliselt steriilseks. Ehk oleks hea idee luua ühine keskkonnafoorum?

Samuti on eestikeelne Wikipedia jäänud nõrgukeseks, üha enam aga näen vajadust, et inimesed teeksid kõigepealt endale selgeks lihtsad entsüklopeediatõed ning alles siis süveneksid probleemide rägastikku. See käib osaliselt ka mõnede teadusuudiste tõlkijate kohta, kes võtavad uudise üks-üheselt üle ning ei kontrolli, kas äkki entsüklopeediline teadmistepagas sellega vastuolus on. Veebientsüklopeedia on ka keskkonnaharitust silmas pidades kohutavalt vajalik.

Minule isiklikult on keskkonnauudistega tutvumisel eestikeelsest inforuumist väljumine tõeliseks kergenduseks, sest nii haare kui loogilisus on rahvusvahelises ruumis niivõrd palju parem ja rahustavam. Samas oleks meil ka eesti keelset haritud inforuumi väga vaja. Veel kord, see võiks olla ühine foorum, kuhu keskkonnaprobleemidest huvitatud inimesed iga päev tahaksid minna ja ennast ka maailmas toimuvaga kurssi viia. Vajadusel ka vaielda, kasvõi niivõrd segastel ja emotsionaalsetel teemadel nagu kliimamuutused, kilekotid ja tuumaenergia kasutamine.

Isetegevuslikult on katseid olnud, näiteks http://keskkond.forumotion.net/, kuid kandepinda pole tekkinud.

Mida arvate? Ja kes pakuks välja lahenduse ja koha, kus oleks soov sisuliselt iga päev pisut kolada, infot saada ja diskuteerida ning millele tekiks ka kandepind?

Normaalseks muutumise aasta 6 muutust

Taasiseseisvunud Eesti sai mõned kuud tagasi täisealiseks. Ehk just seetõttu võiks 2010. aasta nimetada normaalseks muutumise aastaks, mil energiast pulbitsevad, kuid mõistuslikust küljest suhteliselt piiratud kombed ja tegevused muutuvad täiskasvanulikumaks. Näiteks võiksid toimuda 6 põhimõttelist muutust.

1. Eestlane olla on uhke ja hää, kuid planeet Maal on olemas veel ligi 7 miljardit inimest, kellega tuleb arvestada. Meedia vahendusel jõuavad meieni peaasjalikult vaid õnnetused ja katastroofid, mõrvad, valimistulemused ja ebaharilikud sündmused. Palju vähem teame kogu muu maailma erinevatest kultuuridest, mõtteviisidest, ootustest ja lootustest tuleviku ees. Kui meie meedia meid avaramaks ei muuda, siis muudavad inimesed ise – suhtlemine rahvusvahelise suhtluse internetivõrgustikes naeruvääristab erutumist kodukootud pseudostaaride käekäigust ja sissemurdmistest äärelinnade alkoholipoodidesse.

2. Loosung, mille kohaselt meie tulevikku päästab vaid tarbimise kasv, siirdub mudaliigasse. Kerkivad esile uued väärtused – normaalne ning tervislik toitumine, perekond, lemmikloomad, säästlikkus, keskkonnahoid. Ka uued parimad äriideed kerkivad just säästlikkuse ja alalhoiu baasilt.

3. Süsinikdioksiidi emissioonide, globaalsete kliimamuutuste, põlevkivi kasutamise ja tuumajaama loomise lõpmatutes vaidluses saadakse Eestis aru, et tegelikult väga häid lahendusi pole ja energia hinnatõus on paratamatu. Ärkamisaeg toimub biomassi baasilt. Mitte ükski vägi ei takista Eestis kasvatamast piisaval hulgal biomassi genereerimaks nii elektrit kui kütteks minevat soojusenergiat ühekorraga. Pole vaja võõrkultuure, mille külm ära võtab ja metsloomad ära söövad – kunagistel viljakatel põllumaadel, mis nüüdseks sööti on jäänud, saab kasvatada vastupidavaid kodumaiseid energeetilisi kultuure. Parimad lahendused tuleb välja töötada igas regioonis eraldi, nagu näiteks ungarlastel on biogaasi tootmise jaam, mis kasutab põllumajanduspiirkonna orgaanilisi jääke, mille süsinikdioksiidi kokkuhoiukvoot müüakse maha austerlastele ja mille töötajatest enamuse moodustavad vangid.

4. Saadakse aru, et ei ole mõtet osta maja, mille energiavajadus võiks olla 5 korda väiksem, mille kraanist tulev vesi on teadmata kvaliteediga, mille materjalidest erituvad gaasid võivad olla tervist kahjustavad ja mis võib laguneda juba mõne aasta jooksul. Kui me ostame auto, siis huvitab meid nii vastupidavus, suurus, mugavus, kiirendus kui kütusekulu. Samasugune mõtteviis rakendub kinnisvarale ning müüja peab vastavate uuringute tulemused veenvalt ostjale esitama.

5. Paraneb ettevõtjate rahvusvaheline konkurentsivõime – maandatakse riskid, mis on seotud vaid ühe või paari väliskontaktiga, kellele tehakse allhanget ja mille äralangemisel tuleb töötajad lisada töötute armeesse. Uute edukate ettevõtete loojad mõtlevad juba algusest peale globaalselt – orienteeritus Eesti turule jääb varem või hiljem kitsaks. Areneb mõtlemisvõime – tehes kvaliteetseid vastutooteid importtoodetele. Loodetavasti tuleb turule näiteks esimene Eesti kassiliiv.

6. Rassistlik ja inimvihkajalik anonüümne kommenteerimine internetis kaob. Iga sõna kirjutamine tähendab täielikku vastutust. Hetkeolukord on vägagi keeruline – väga paljud inimesed võtavad internetikommentaare tõsiselt unustades selle, et kommentaariumis õilmitseb teatud kontingent inimesi, kelle produktsioon läheneb Honore de Balzaci omale, samas kehastuvad sapipritsijad sageli veelgi jõhkramateks kui nad tegelikult ongi. Arvatavalt isiku ilmsikstuleku korral palutaks siiralt andestust… Aeg on kogu see jama lõpetada.

Ülevaade enimlevinud petuskeemidest

Meid ümbritsevad pidevalt kümned erinevad petuskeemid, mille eesmärk on üks – petta välja raha või saada ligipääs meie rahale. Peame olema väga hoolikad, et mitte petuskeemide ohvriks langeda. Keskkonnaabi blogi omaette lehel on välja toodud põhjalik ülevaade – 6 erinevat petuskeemide kategooriat koos 18 näitega. Samas see pole kaugeltki kõik, mis ohud meid ümbritsevad – aga alustuseks kindlasti asi seegi. Esitatud on ka soovitused, kuidas petuskeemide ohvriks mitte langeda.

Peamised soovitused on

• hoida oma dokumente varaste eest ja kontrollida pidevalt nende olemasolu;

• kontrollida pidevalt oma pangakontosid, mobiiliarveid jne;

• olla ettevaatlik internetipoodidest kaupade ettemaksuga ostmisel, kontrollida eelnevalt nende usaldusväärsust;

• mitte uskuda võite loteriidel, millel pole osaletud, kahtlasi raha vastuvõtmise skeeme, pärandusi tundmatutelt inimestelt jne;

• kaitsta oma identiteeti, sealhulgas koode, paroole jne;

• mõelda kümme korda järele, enne kui midagi kahtlast osta, millessegi investeerida jne;

• näha läbi püramiidskeeme ja neis mitte osaleda;

• hoiduda libapolitseinike jt petturite ohvriks langemise eest;

• kui on vähemgi kahtlus, alati küsida nõu või otsida internetist lisainformatsiooni.

Keskkonnaabi blogi omaette lehel on mais 2009 koostatud Tartu Waldorfgümnaasiumi (siis veel) 8. klassi õpilase Joonas Puura aastatöö petuskeemide teemal. Tööd on pisut kaasajastatud täiendavate faktidega. Head lugemist!

Nord Streami kajastamine Eesti meedias ei lahka suuremat pilti

Nord Streami aruteludest Eesti meedias puudub kõige tähtsam komponent – miks Saksamaale ja tema naaberriikidele on Nord Streami vaja ja kuidas see mõjutab meie naaberriikide otsuseid. Hetkel impordib Euroopa Liit 50% oma energiavajadustest ning enamus uuringuid näitab, et see kasvab 70%-ni. Praegusel perioodil toimub Euroopas jätkuvalt fossiilkütustest tühjaks jooksmine ning energiavajaduse kasv.

Eesti meedia aga käsitleb teemat valdavalt ainult Eesti vaatevinklist. Kõlavad küsimused, kas on võimalik, et me jääme ilma töökohtadest ja tellimustest Venemaalt ning kui palju saasteaineid jõuab täpselt Eesti randa Nord Streami rajamisel. Tundub, nagu Eesti ei olekski osa mingist suuremast süsteemist ning meid huvitab ainult meie endi olukord.

Euroopa Liidu energeetikavolinik Andris Piebalgs on oma blogis kirjeldanud 2008. aasta alguse sündmusi, kui Gazprom hoiatas nädal aega ette, et Ukraina-konflikti tõttu vähendab ta gaasitarneid Euroopa Liitu, kuna transiit toimub läbi Ukraina. Toona suudeti kriis lahendada, kuid üles jäi rida küsimusi. Mis oleks saanud, kui kriis oleks süvenenud? Kas see juhtub uuesti? Mis siis, kui osa torujuhtmest purustatakse terroristide poolt või puruneb õnnetuse läbi?

Euroopa Liit tegeleb taastuvenergeetikaga, süsinikdioksiidi emissioonide piiramisega ning energiasäästuga. Kuid kõik senised plaanid suudavad parimal juhul pisut alla suruda energiasõltuvuse kasvu – tegelikult toimub inimeste vajaduste jätkuv kasv ning varude vähenemine sellise kiirusega, et taastuvenergia kasutuselevõtt praeguses tempos ei suuda seda kompenseerida, rääkimata energiasõltuvuse vähendamisest.

Tavakodanikuni Euroopa Liidus pole energiaprobleemide tõsidus veel kuidagi jõudnud. Eriti see, et juba praegu paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides energiajulgeolek sisuliselt puudub. Piisab kui vaadata kaarti, kuhu ja kui palju maagaasi ja naftat juba hetkel Ukraina ja Valgevene kaudu jõuab ning mõelda, mis juhtuks, kui selle vool külmal talvel peatuks… Ning edasi mõelda, mida arvaksid sellest näiteks sakslased, austerlased ja itaallased.

Eesti on energiavarude seisukohalt õnnelik riik. Kui me vähegi suudame oma peaga mõelda, on meil piisavalt energiaallikaid, et tagada energeetiline julgeolek. Meie tõmbleme selle pärast, et ei oska teha valikuid – mida ongi väga raske teha, sest iga meie valik sõltub rahvusvahelistest kokkulepetest ja tehnoloogia arengust. Väga paljudes Euroopa riikides aga on olukord hetkel sootuks teine – pole eriti millegi vahel valida. Britid aplodeerisid, kui Langeledi gaasitoru Norrast käiku läks, sest gaasinälg sai mõneks ajaks rahuldatud.

Siit jõuame keskkonnaküsimusteni. Kõlanud on lapsikud süüdistused Eesti teadlaste suunas, et Nord Streami võimalike ohtude väljatoomine on poliitteadus. Tegelikult saavad ju kõik üheselt aru, et gaasitoru rajatakse läbi madala ja reostunud mere, mille põhjasetetesse on aastakümnete jooksul kuhjunud ohtlikud ained, mis mingil määral vältimatult vabanevad.  Mere põhjas on rohkelt sõja-aegadest pärit keemiarelvi ja meremiine ning veel ka 1960-ndatel toimus kontrollimatu tööstusjääkidest vabanemine, visates need lihtsalt merre.

Nord Streami väidetel on ohtlike ainete mobiliseerumine põhjasetetest lühiajaline ja ebaoluline, miinide lõhkamise mõju samuti ebaoluline ning kogu trass on kaardistatud sellise põhjalikkusega, et ohtlike ainete matmispaikadest minnakse mööda.

Kõik saavad ka üheselt aru, et gaasitoru ei muuda Läänemere seisundit paremaks ning on riskid, et see muutub veelgi halvemaks. Eesti teadlased võtsid vaevaks analüüsida tuhandeid lehekülgi Nord Streami keskkonnamõjude hinnangut ja leidsid, et mitmetest olulistest võimalikest riskidest on üle libisetud.

Näiteks esialgses aruandes toodi põhjasetete kaardistamise andmed, aga ainult pealmise 5 cm paksuse kihi kohta. Teadusuuringud on näidanud, et mitmed ohtlikud ained, eriti näiteks dioksiinid on akumuleerunud 10-30 cm sügavuses kihis. On täiesti selge, et toru paigaldamine mõjutab 10-30 cm sügavust kihti. Sellest üle libisemine oli ebakorrektne.

Esialgse  aruande leheküljel 1633 tõi Nord Stream ise välja mõjudest arusaamise lüngad:

- vähene arusaamine sõjamoona kahjutustamise mõjust eri objektidele. Andmed on lünklikud ka impulsside levi, ulatuse ja intensiivsuse ning veesambas oleva hõljumi kestuse, ulatuse ja intensiivsuse osas;

- merepõhja koosluste erinevatest mõjudest taastumiseks vajalik aeg;

- tegurite mitmekesisus, mis muudab üksiku teguri (antropogeense või loodusliku) suhtelise mõju hindamise ökosüsteemi dünaamikale keeruliseks;

- mudelite (nt setete leviku, toit- ja saasteainete vabanemise ja naftareostuse mudelid) vältimatud piirangud mõjude tugevuse ja ulatuse täpsel prognoosimisel.

Olen täielikult nõus Nord Streamiga – need lüngad on olemas. Nord Stream väidab, et vaatamata nendele lünkadele on mõjud ebaolulised või väheolulised.

Paratamatult jääb nn ’hall tsoon’ – mis on ühelt poolt tingitud lünklikest teadmistest, teiselt poolt aga võimalikest suurematest riskidest, mis võivad realiseeruda.

Nüüd jõuame kõige olulisemani. Igal arendusprojektil on kolme tüüpi võimalikud keskkonnakahjud:

-          mida me oskame kindlalt ette ennustada;

-          mis võivad tekkida seoses meie lünklike teadmistega;

-          vähetõenäolised, aga siiski võimalikud kahjud, mis tekivad riskistsenaariumide realiseerumisel – näiteks veealuse gaasitoru lõhkemisel.

Samuti on igal projektil kellegi jaoks nii positiivsed kui negatiivsed majanduslikud, sotsiaalsed, poliitilised ja ka keskkonnamõjud. Võrreldes näiteks kivisöega on maagaasi põletamisel CO₂ emissioonid saadava energiaühiku kohta kolmandiku võrra väiksemad – seega keskkonnamõju, kui põletame kivisöe asemel maagaasi, on positiivne. Kui aga infrastruktuur on üles ehitatud maagaasi tarbivaks ning Saksamaa ja tema naaberriigid peaksid talveperioodil jääma gaasita, oleks tegu majandusliku ja sotsiaalse katastroofiga.

Kaaludes eri mõjusid Euroopa Liidu tasandil tervikuna on Soome ja Rootsi leppinud võimalike keskkonnakahjude riskidega Läänemeres. Keegi pole öelnud, et neid riske pole. Tänapäeva maailmas – eriti arvestades inimeste arvu, kasvavaid vajadusi ning loodusvarade vähenemist – tuleb sisuliselt iga areng millegi arvelt.

2012 – muutuste aasta

Filmi ’2012’ esilinastuseni 13. novembril 2009 on jäänud 19 päeva. Filmi treileris pühib hiigellaine minema mungakloostri Himaalaja mäetipust. Geoloogilises mõttes on sellist jaburust raske kommenteerida. Kui keegi võib India ookeani läheduses end hiidlainete eest turvaliselt tunda, siis on need Tiibeti mungad. Aga ilmselt selle turvatunde purustamisele ongi filmi autorid rõhunud.

Olen huviga jälginud protsesse, mida wikipedia nimetab ’2012 nähtuseks’ – ’2012 phenomenon’. Ning saanud aru peamisest – inimesed vajavad järelemõtlemist elu mõtte üle, sedavõrd huvitav ja müstiline on meist igaühele antud elu. Kas selleks on vaja aasta 2012 ümber rajatud hüsteeriat, on omaette küsimus. Kasutan kõike seda, et tudengitele haaravamalt keskkonnageoloogia põhitõdesid õpetada.

Kuna olen geoloogina aasta 2012 teemal varemgi sõna võtnud, siis kujutlesin, kuidas olen kutsutud populaarsesse telesaatesse. Enne aasta 2012 arutelu on just ära tõestatud, et pool aastat ainult tomateid süües puhastub organism täielikult. Kuna järjekorras on ka valdade liitmise teema, siis on aega ainult 10 minutit. Minuga koos on stuudiosse kutsutud inimesed, kes juba pikka aega on saanud planeedilt Nibiru kosmilisi signaale.

Loomulikult saab esimesena sõna signaalidesaaja. Selgub, et isegi õunapuud on aru saanud Nibiru saabumisest ja peatsest katastroofist – sellele viitab väga hea õunasaak. Õunapuud annavad viimast. Viljasaak aga on nigel seetõttu, et rukis ja nisu on võitlemisest maailma lõpuga loobunud. ’Erik Puura – kas võite 100% kindlusega väita, et aastal 2012 ei toimu suurt keskkonnakatastroofi?’, küsib saatejuht ja vaatab kella. ’Sellist kindlust ei saa mitte ükski teadlane mitte kunagi anda,’ alustan vastamist. ’No näete nüüd!’ hõiskab saatejuht ning kuulutab teema lõpetatuks.

NASA astrobioloog David Morrison on väsinud kommenteerimast, et planeeti nimega Nibiru ega ka mõnda teist planeeti, mis lähiaastatel Maad ohustaks, pole olemas. Morrison on üle külvatud ka abipalvetega noortelt, kelle arust elul pole peatselt saabuva maailmalõpu tõttu enam mõtet ning arvatakse, et kõige kergem on elust lahkuda. Noored on vaadanud internetist maailmalõpu videoid ja kirjutavad, et nad ei saa magada, värisevad üleni jne. Morrison kinnitab üha sagedamini noortele ja paanikas inimestele, et Nibiru on interneti teel levitatav pettus. Samas on lihtsamast lihtsam levitada paanikat teatades, et valitsused ja NASA on peamised konspiraatorid. Ka filmi ’2012’ puhul on selline lihtne ja populaarne meetod valitud.

Kõik see toob mulle veel kord meelde, kuidas helistasin Elu24 ajakirjanikule ja küsisin, mille alusel ta väidab, et teadlased ennustavad aastaks 2012 maailmalõppu. Mille peale ajakirjanik ütles, et ärgu ma võtku seda juttu rubriigist ‘Veider teadus’ tõsiselt, sest see on mõeldud eelkõige noortele… Olen kuulnud, et ka koolides on laste omavahelises arutelus muutunud maailmalõpu teema järjest sagedasemaks.

Aga miks ma oleksin öelnud, et ma pole 100% kindel selles, et aastal 2012 ei toimu suurt keskkonnakatastroofi? Sest katastroofe toimub kogu aeg, võtame kasvõi 2004. aasta detsembrikuu tsunami, kui hukkus üle veerand miljoni inimese, või 2008. aasta maavärina Hiinas, kus hukkunuid oli ligi 90000. Samuti on väga väikese tõenäosusega ohud olemas igal aastal, näiteks see, et Maad tabab asteroid, purskab supervulkaan, tekivad maavärina tagajärjel tsunamid jne. Aga vähemalt vulkaanide, maavärinate ja tsunamide suhtes paikneb Eesti geoloogilises mõttes õnnistatud alal – ohud sisuliselt puuduvad. Lisaks puudub mistahes geoloogiline tõendus selle kohta, et aasta 2012 oleks erinev mõnest teisest aastast – tõenäosus, et midagi toimub, on sama suur mistahes teise aastaga. Samas inimeste arvukuse suurenemine Maal tähendab, et hukkunute ja vigastatute arv katastroofides võib samuti tõusta.

Aastal 2012 võib Päikese aktiivsus olla kõrge, viimati oli aktiivne aasta 2001 ning kordumine on iga 11 aasta tagant. Päikese aktiivsus võib põhjustada näiteks satelliit- ja mobiilside häireid. Samas pole sellel mingit seost Maa magnetpooluste vahetusega, nagu ekslikult arvatakse. Maa magnetpooluste vahetus on umbes 5000 aasta jooksul toimuv järk-järguline protsess, mis vastavalt geoloogilisele andmestikule pole kunagi olnud seotud massiliste väljasuremistega. See, et magnetpooluste vahetus toimub järsku ja põhjustab globaalseid katastroofe, on väljamõeldis.

Miks ma siis ikkagi arvan, et aasta 2012 on muutuste aasta? Just seetõttu, et järjest tugevneb 2012-hüsteeria külvamine kõikide kommunikatsioonivahendite kaudu. Lisaks sadadele tuhandetele isehakanud uskujatele internetis, kes loovad ka veebisaite ja videoid, kaotavad informatsiooni tarbijate arvu pärast võitlust pidavad massikommunikatsioonikanalid järjest enam sotsiaalset vastutust. Eriti praeguses majandussituatsioonis on 2012 geniaalne äri kirjanikele, varjendite valmistajatele, särgimüüjatele, samuti loomulikult ajakirjanikele. Väga paljud inimesed ja perekonnad peavad läbi elama 2012-nähtuse, loodetavasti ilma ohvriteta, aga ikkagi närvitsedes. Ilmselt on palju inimesi, kes aastal 2012 igal hommikul mõtlevad, et kõik on ikka veel alles. Juba 2011/2012 aastavahetus saab paljudele olema vägagi kummaline. Ja siis läheneb hüsteeria kuupäev… Sellest toibudes aga on loodetavasti rõõmsam ja lihtsam edasi elada, kaotades näiteks meeletu tarbimise kui elu kvaliteedi näitaja mõtteviisi ja mõeldes rohkem oma rahva ja kogu inimkonna jätkusuutlikkusele.

Kui maiad oleksid teadnud, kuidas nende kalender mitu tuhat aastat hiljem viib paanikasse nendega võrreldes märkimisväärselt kõrgemal tehnoloogilisel arengutasemel inimühiskonna, oleksid nad tõenäoliselt oma kalendri kahjutundest ümber vormistanud.

Aga järele mõelda meie ühiskonna haavatavuse üle tasub kindlasti. Kui selleks aitab kaasa ilmselt judinaid tekitav, kuid ilma teadusliku aluseta film ’2012’, siis on meetod seegi.

Miks Euroopa Liit surub elavhõbedat meie kodudesse?

Jutt on jällegi säästupirnidest, seekord uuest vaatevinklist – püüdes hõõglampide keelustamise otsust mõista. Iga säästupirn sisaldab umbes 5 mg elavhõbedat. On ka uuemaid ja veel kallimaid eksemplare, kus elavhõbedat vaid 1 mg – aga ikkagi elavhõbedasisaldusega. Miks asendatakse sunduslikult elavhõbedat mitte sisaldavad tooted seda sisaldavatega?

Poliitika

Tegelikult on vastus üks ja ainult üks – sõlmitud poliitiline kokkulepe vähendada CO₂ emissioone aastaks 2020 20% võrra ning selle protsessi eest vastutajad peavad näitama, et nad on midagi teinud. Nende tahtmine jääb poliitmaastikul peale.

Jätame siin kõrvale teema, kas inimtekkelised CO₂ emissioonid annavad olulise panuse globaalsetesse kliimamuutustesse või mitte. Minu isiklik arvamus on, et kui oluline ja täpselt missuguse mustriga mõjud on – ega me tegelikult seda ei tea ja kliimamuutusi täpselt ette ennustada ei oska. Oskame ühe või teise parameetri või parameetrite rühma alusel tõmmata lineaarseid graafikuid ja luua mudeleid, kuid tegelikult on toimuvas väga palju umbmäärasusi. Jah, kehtib reegel – pigem karta kui kahetseda, ning selle alusel ka tegutsetakse. Siin aga sekkuvad mängu poliitikud.

Poliitikute arvates peab kogu aeg midagi muutuma – soovitavalt ikka paremuse poole. Veel parem on näidata, et tegeldakse maailma päästmisega seda ähvardavate ohtude eest. Õnnetud jääkarud üksikul jääpangal, sulanud lumememm – selliste kuvandite alusel peaksid kõik saama aru, et globaalsed kliimamuutused võib olla oluline probleem. Maailmas midagi korda saata aga on juhtide arvates võimalik vaid poliitiliste tööriistadega. Võrreldes maailmapoliitikat näiteks hekipügamisega, siis on kõikidele hekiomanikele peale pandud kohustus pügada oma hekki 20% võrra sõltumata sellest, mis taimede baasil hekk on rajatud ning kui vana ja kõrge ta praegu on.

On arvamusi, mille kohaselt CO₂ piiramine ja emissioonidega kauplemine on tegelikult ettevalmistus fossiilsete kütuste lõppemise perioodile – et hankida piisavalt vahendeid taastuvenergeetika alastele lahendustele, toetada tuumaenergeetika renessanssi jne eesmärgiga hoida ära nafta- ja gaasiriikide täielikku domineerimist.

Poliitiline kokkulepe on tore, aga et tegelikku efekti saavutada, peaksid inimesed muutma oma käitumisharjumusi, tegema midagi teistmoodi. Kõige toredam oleks, kui inimesed hakkaksid tarbima vähem energiat, sealhulgas elektrienergiat. Teatavasti ju suur osa elektrienergiast tuleb elektrijaamadest, mis põletavad fossiilseid kütuseid.

Tegelikkus

Kui me aga vaatame elektritarbimist meie kodudes, siis valgustuseks kulub vaid 8% elektrienergiast. Piisab mõne uue ja võimsama elektrilise riistapuu soetamisest – ning kogu võimalik sääst elektripirnide väljavahetamisest on olematu. Kui perekond kolib korterist oma majja linna lähedale, kasvab pere energiavajadus vähemalt 2 korda. See on areng, mille poole suur hulk inimesi püüdleb – ja mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Pere energiasääst pirnide vahetamise arvelt on selle kõrval tühine. Samas arvestavad pirnide vahetuse propageerijad välja, et tänu pirnivahetusele võib ehitamata jätta nii mõnegi uue elektrijaama. Kas ikka võib? Tarbimine kasvab endiselt suure kiirusega.

Miks siis ikkagi pirnid, mitte näiteks muud kodumasinad? Ka kodumasinatel on energiaklassid, aga piirid on ees. Pesumasina vee soojendamisel teatud temperatuurini tuleb ikka kulutada kindel hulk elektrienergiat, samuti kohvivee keetmisel. Hõõglampide puhul aga on arvutatud, et näiteks kivisöe või põlevkivi orgaanilise aine oksüdeerumise energiast jõuab valgusenergiaks vaid 2%. Seega energiakadu on 98%. Just selle numbri vähendamise otsustasid Euroopa energiapoliitikud rakendada oma vankri ette – ikka põhjendusega vähendada CO₂ emissioone. Just sellel ja ainult sellel põhjusel otsustati keelustada hõõglambid.

Mis aga tegelikult juhtus? Väga paljudel juhtudel saadi aru, et lambipirnide asendamisel pole mingit seost CO₂ emissioonide vähendamisega, mõnedel juhtudel aga on olukord isegi vastupidine. Näiteks Soomes, kus suur osa elektrienergiast saadakse tuumajaamadest ning kui ruumide kütteks kasutatakse fossiilkütuseid, annavad hõõglambid samuti oma panuse küttesse ja tulemuseks on CO₂ emissioonide kasv, sest tuleb rohkem kütta… Vahe pole kindlasti suur, aga kindlasti see näide näitab keelupoliitika mõttetust.

Euroopa Tarbijate Organisatsiooni direktor Monique Goyens on välja toonud, et paljudel inimestel on nahatüüp, mille suhtes nn säästupirnid on kahjulikud. Hõõglampe oleks vaja tervislikel põhjustel – huvitav, kas luuakse süsteemid, mis võimaldavad arstitõendi abil neid ikkagi osta?

Veelgi kurvem on elavhõbeda küsimus. Kui paljudes valdkondades, näiteks stomatoloogias toimub elavhõbeda täielik keelustamine, siis nüüd toome elavhõbedaohud oma kodudesse. Kõige drastilisem näide võib olla, kui väike laps kukub kogemata säästupirnide kasti peale (õnneks ei jõua keegi neid veel kastide kaupa osta, küll aga võib peagi tekkida kast katkiste pirnidega) ning gaasiline elavhõbedaemissioon satub lapse kopsudesse. Rakendatud pole peamist soovitust – elavhõbedat sisaldava pirni vahetamisel peaksid kauplused vana tagasi võtma.

Et tegu pole ainult eestlaste protestiga, seda näitab Euroopa Liidu energeetikavoliniku Andris Piebalgsi blogisissekanne hõõglampide keelustamise kiitmise kohta, mida lugejad on 5-palli süsteemis hinnanud 1.51-ga. Kommentaarides on välja toodud ka olulisemad vastuargumendid.

Eriti huvitav on võrdlus, mille kohaselt söeelektrijaamad paiskavad hõõglampide töö tagamiseks keskkonda rohkem elavhõbedat kui satub kodudesse need välja vahetanud säästupirnide kaudu. Elavhõbe on looduses levinud element, seda on igal pool, ainult väga väikeses kontsentratsioonis. Muuhulgas on elavhõbedat loomulikult ka soojuselektrijaamade heitmetes. Samas jutt on hoopis elavhõbedast gaasilises vormis ning sellest, et need gaasid on meie kodudes. Säästulambi purunemise korral siseruumis on soovitus ruumi 15 minuti jooksul õhutada, killud kuivalt kokku korjata, paigutada mitmekordsesse kilekotti ning viia ohtlike jäätmete kogumispunkti… Päris keeruline, kas pole?

Miks siis ikkagi?

Kokkuvõtvalt on CO₂ emissioonide poliitiliseks piiramiseks välja mõeldud keeld, mis väga paljudel juhtudel ja väga paljudele inimestele tundub jaburana. Olen kirjutanud, et ootan säästupirnide hinna tunduvat alanemist ja plaanin osa hõõglampe kindlasti asendada – seal, kus pean neid valgustuse seisukohalt talutavaks, majanduslikult kasulikuks ja elektrienergiat ka tegelikult säästvaks.

Miks siis ikkagi otsustati rakendada keeldu? Kas olid üheks põhjuseks säästupirnide tootjate tehtud investeeringud ning samas pirnide väga kõrge hind ja ebaühtlane kvaliteet, mistõttu müük ei edenenud piisavalt hästi? Arvutused ju pidid tõestama, et iga inimene hoiab raha kokku – ja kui inimesed ei hakanud raha kokku hoidma, siis mitte seepärast, et nad poleks seda tahtnud, vaid seepärast, et paljude inimeste kogemuste baasil oli pirnidel kvaliteediprobleem ning kokkuhoiu asemel tekkis lisakulutus. Paljudele ei meeldi kunstlik valgus, paljudele ei meeldi elavhõbedasisaldus, neid pole mõtet panna pidevalt valgustust sisse-välja lülitavatesse ruumidesse, probleeme võib esineda tugevate külmakraadide juures, mõned kasutavadki hõõglampide soojust jne. Väga paljudel juhtudel on hõõglamp parem ja kvaliteetsem toode kui säästupirn – miks siis peaks selle müük olema keelatud?

Minule siiski tundub, et tegu on puhtalt poliitotsusega näitamaks, et midagi on tehtud. Ja selle otsuse mistahes vastuargumendid ei leia isegi tõsist arutelu… Ka Andris Piebalgsilt sooviti blogis vastuseid ja kommentaare, neid aga pole tulnud.

Narvalastel jälle võimalus

Eks siis ootame, kui keegi taibukas ettevõtja tuleb turule küttekehaga, mis kuidagi kahtlaselt meenutab hõõglampi ning millel on üks huvitav lisafunktsioon – ta annab rahulikku ja mahedat valgust, mis ei kahjusta tervist ega sisalda elavhõbedat. Kuniks seda aga pole, avaneb ärivõimalus jällegi ilmselt narvalastele…

Lõpetuseks meenub mulle, kuidas mu isa rajas talvel Mustamäe rõdule omamoodi külmkapi. Et moosipurke ja marineeritud seeni talvel hoida nii, et oleks piisavalt külm ja need samas ära ei külmuks, vedas ta puidust kappi hõõglambi. Ka kõige külmematel öödel ei külmunud purgid ära. Olen 100% kindel, et tegu oli palju keskkonnasõbralikuma lahendusega võrreldes teise külmkapi ostmisega – selleks lihtsalt polnud ei ruumi ega raha… See, et moosi- ja seenepurgid ka pisut valgust said, ei oma selles loos mingit tähtsust.

Põlevkivituhk – müüdid ja tegelikkus

Täpselt 16 aastat tagasi sain magistrikraadi Manchesteri Ülikoolist magistritöö eest ’Eesti soojuselektrijaamade põlevkivituhk – selle ladustamine ja võimalik kasutamine’. Kuna Manchesteri Ülikool on maailma ülikoolide edetabelis 26. kohal, siis ehk on kellegi arvates minu arvamusel rohkem kaalu kui Tartu Ülikooli esindajal – Tartu Ülikool on 501.-600. kohal. Lisaks omandasin doktorikraadi keemiatehnika alal Stockholmi Kuninglikus Tehnikaülikoolis, mis on 174. kohal. Mina isiklikult erilist vahet neil ülikoolidel ei näe – kõikjal on nii fantastilisi võimalusi koos absoluutsel maailmatasemel professoritega kui ka probleeme. Ja sama ütlen näiteks Tallinna Tehnikaülikooli kohta. Aga olgu edetabelitesse uskujatel ka oma mängumaa.

Igal juhul Stockholmis tegelesin hüdrogeokeemilise modelleerimisega ning minu oskused analüüsida põlevkivituha käitumist  atmosfääritingimustes ja kokkupuutel põhjaveega pärinevad sealt. Eestis hüdrogeokeemilise modelleerimise koolkond senini puudub. Sellise kogemuse baasil oli meeldivaks ülesandeks hinnata ja analüüsida Eesti põlevkivituha baasil valmistatud betoonisegude keskkonnamõjusid.

Hetkel kaalutakse põlevkivituha baasil valmistatud betoonide kasutamist kaevanduste täitmisel. Juba on üllad ’keskkonnakaitsjad’ valmis seda ideed hukka mõistma. Samas on väga paljudes riikides leitud materjalid, millega kaevandusi täita. Paraneb maavara kättesaadavus, paraneb ventilatsioon, väheneb tulekahjude oht jne. Järgnev ülevaade näitab, et ka Eestis oleks selline teguviis igati asjalik ja ajakohane.

Põlevkivi tolmpõletamise käigus tekkivad keemilised reaktsioonid ning reaktsioonide käigus tekkivad uued mineraalid on osaliselt sarnased tsemendiklinkri valmistamise käigus toimuvatele reaktsioonidele ning tekkivatele mineraalidele. Põhiliseks erinevuseks on tolmpõletamise tuha liigselt suur vaba CaO sisaldus, samuti tsemendimineraalide kogus ning sulfaadisisaldus. Tulemuseks on, et tolmpõletamise tuha kasutamine täielikult tsemendiklinkri aseainena ei ole ehitusnorme arvestades tänapäeval ehitiste rajamisel aktsepteeritav. Küll on variant kasutada seda tuhka segus teiste kaevandamis- ja töötlemisjääkidega tagasitäiteks paljulubav, kuna täitele ei ole vajalik seada ehitiste rajamisega analoogseid tsemendisegude kvaliteedinorme.

Keevkihtkatelde tuhk erineb oluliselt tolmpõletustuhast, sh mineraalse koostise poolest eriti seetõttu, et enamus põlevkivis sisalduvatest karbonaatidest keevkihtkatelde tuhas jäänud lagunemata. Vaatamata sellele on veega kokkupuutel tekkivad keemilised reaktsioonid ning vastavalt ka keskkonnamõjud sarnased.

Keskkonnakaitse seisukohalt on selge, et segude kivistumise käigus tekib paratamatult teatud koguses aluselist vett, mis põhjavee liikumise tagajärjel levib teatud kaugusele ning avaldab teatud ulatusega mõju põhjavee kvaliteedile. Sisuliselt tekivad sellised mõjud kõikide ehitustööde korral, kus kasutatakse tsementi või lupja. Seega, vajalik on selgitada, missuguse kvaliteediga vesi tekib erinevate segude tardumise käigus. Seondades saadud uuringute tulemusi hüdrogeoloogiliste põhjavee liikumise mudelitega ja hüdrogeokeemiliste põhjavee kvaliteedi muutumise mudelitega on võimalik hinnata segude tardumise käigus tekkivaid keskkonnamõjusid.

Selge on samas ka see, et kui segud sisaldavad palju vaba CaO-d, mis hüdratiseerumise käigus jääb sidumata kivistunud massi uute mineraalide koostisse ning jääb vastavalt alles Ca(OH)2-na, siis selline tardunud segu võib mõjutada põhjavett ka tardumisjärgselt. Näiteks oleme arvutanud, et 40 m kõrgusest tuhaplatoost kandub välja väga kõrge aluselisusega vett (pH 12.4-13.6) väga pika aja jooksul, see aeg ületab 1000 aastat.

Betoonisegude tardumise käigus seotakse enamus vaba CaO-d ära teiste uute tekkivate mineraalide koosseisu ning vaba Ca(OH)2 jääb alles sellisel määral, et mõju kestvuse aeg on erinevalt tuhaplatoodes aset leidvatest protsessidest suurusjärkude võrra väiksem. Kivistudes moodustub väikese veejuhtivusega täidis ning seetõttu vee kogus, mis täidisest läbi tungib ning edasi põhjavette levib, on väike.

Raskmetallide leostuvuse uuringud näitasid, et ühegi raskmetalli leostuvus tuhkbetoonidest ei ületa isegi inertsete jäätmete leostuvusele kehtestatud keskkonnanõudeid ning katsed tõendasid, et tuhkbetoonidest raskmetalle ohtlikes kogustes põhjavette ei leostu. Samuti, erinevalt poolkoksist, pole põlevkivituha puhul fenoolide probleemi, nagu sageli ekslikult arvatakse.

Tuha keskkonnamõjud kaevanduste tagasitäitmisel vajavad konkreetset keskkonnamõjude hinnangut. Samas näitasid katsed, et sisuliselt ainsaks keskkonnamõjuks on aluselisus ning toimuvad protsessid on äärmiselt sarnased kõige tavalisematest ehitusmaterjalidest (näiteks portlandtsement) välja leostuva vee mõjule. Hüdrogeokeemiline modellerimine näitas, et ümbritsev keskkond puhverdab aluselisuse väga kiiresti ja tagasipöördumatult (atmosfäär on CO₂ sisalduse tõttu happeline ning samuti on põhjavee HCO₃^- ioonil aluselisust neutraliseeriv toime, reaktsioonide tulemusena tekkiv ja välja settiv CaCO₃ on keemiliselt täiesti ohutu). Kui kaevanduste tagasitäitmiseks õnnestub välja töötada piisavalt kvaliteetne tehniline lahendus, mis tagab täidetud tühimike väga väikese veeläbitavuse, ning välikatsed seda kinnitavad, siis on võimalik tõestada, et kaevanduste tagasitäitmise keskkonnamõjud keevkihtkatla tuha baasil loodud betoonide abil on ebaoluliselt väikesed.

Koostöös TTÜ-ga läbi viidud uuringute andmetel on kõik tuhksideainetega valmistatud betoonid varajases kivinemisestaadiumis tundlikud vee suhtes, samas aga keevkihikatla tuhaga valmistatud betoonid omavad tunduvalt suuremat veekindlust kui tolmpõlemiskatla tuhaga valmistatud betoonid ning ehitustehniliselt parimaid omadusi saavutatakse betoonidega, milles on kasutatud võimalikult suures hulgas keevkihikatla tuhka. Ühildades neid TTÜ järeldusi TÜ keskkonnamõjusid prognoosivate uuringutega on ilmne, et ka keskkonnakaitseliselt on aluselise vee tekke potentsiaal vähim tuhkadel, milles on kasutatud võimalikult suures hulgas keevkihtkatla tuhka, sest siis on portlandiidi osakaal tuhkbetoonides väike ning leostuv vesi puhverdatakse põhjavee poolt ära kiiresti ning segunemiskoha lähedal. Järelikult on nii TTÜ kui TÜ poolt välja toodud optimaalsed segude vahekorrad parimad nii ehitustehniliselt kui keskkonnakaitseliselt. Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituut ja geoloogia instituut ning Tallinna Tehnikaülikooli ehitustootluse instituut ja mäeinstituut täiendasid üksteist läbi viidud uuringutes ning tehnoloogilistes lahendustes, kuidas kaevanduskäike oleks võimalik täita. Olgu see näide koostöö vajalikkusest ja tulemuslikkusest.

Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudis välja töötatud hüdrogeokeemiline mudel võimaldab edukalt prognoosida aluselise vee teket ning selle puhverdumist ning aluselisuse täielikku kadumist reaktsioonides põhjaveega. Välikatse käigus on vajalik leida kinnitus laborikatsetele ja modelleerimise tulemusteke reaalses mastaabis.

Kokkuvõtvalt peavad välikatsed täpsustama laborikatsete ja modelleerimise tulemusi selle kohta, et põlevkivituhkbetoonide kasutamisel kaevandusest aluselist vett ümbritsevasse keskkonda ei satu.

Põlevkivituhka ei ole vaja karta. Jutud kõrgest raskmetallide ja radioaktiivsete elementide sisaldusest on müüt ja jääb müüdiks. Laialdasemat kasutust ehitustegevuses pole tuhk senini leidnud vaid seetõttu, et kuigi põlevkivi anorgaanilise osa kuumutamisel tekivad tsemendimineraalid, pole nende koostis parim ega optimaalne, liialt palju on vaba CaO-d. Ehitajad vajavad kõrgema kvaliteediga materjale ja isegi see, et tuha saaks kätte sisuliselt tasuta, ei ole piisav argument selle kasutamiseks. Ehitised peavad olema kvaliteetsed. Kaevanduskäikude täitmiseks aga on põlevkivituhkbetoon piisavalt hea, isegi liiga hea. Kui vaid oleks majanduslikult otstarbekas tuhk kaevanduse juurde tagasi transportida ja betoon kokku segada.

Eesti minevikupärand – 17 ruutkilomeetrit asbesteterniidist katuseid

Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonnas koostatud hinnangu kohaselt on Eestis veel umbes 17 miljonit ruutmeetrit ehk 17 ruutkilomeetrit asbesti sisaldavaid eterniitkatuseid, sellest 6 ruutkilomeetrit elamutel, 6 ruutkilomeetrit abihoonetel ja 5 ruutkilomeetrit põllumajandushoonetel. See võrdub enam kui 260000 tonniga!

Kohe alguses tuleb rõhutada, et ei tohi teha liiga asbestivabade eterniitkatuste pakkujatele. Eterniidiks nimetame tsementkiudplaate ja kui need ei sisalda asbesti, siis võib olla tegemist väga hea valikuga. Hetkel seostavad paljud oma alateadvuses mõiste ’eterniit’ kohe asbestisisaldusega ja terviseohuga. Asbesti sisaldava eterniidi rõhutamiseks võiksime kasutusele võtta sõna ’asbesteterniit’.

Asbestiga seonduvatest ohtudest olen juba kirjutanud.

Kui rohkesti asbestikiudusid satub inimese kopsu, võib tekkida mitmeid ravimatuid haigusi. Asbesti kasutamine on ainuüksi USA laevaehituses hinnanguliselt põhjustanud või põhjustamas umbes 100000 inimese enneaegse surma, kuna asbesti kasutati tuhandete tonnide kaupa torude, katelde, mootori ja turbiinide isoleerimiseks. II maailmasõja ajal oli USA sõjalaevaehituses umbes 4.3 miljonit töötajat, iga tuhande töötaja kohta 14 töölist suri mesotelioomi tagajärjel – see on kopsukelme- või kõhukelmekasvaja, mille tekke põhjuseks on peaaegu alati kokkupuude asbestiga.

Asbesti terviseriskide tõttu ohustatud kutsealadeks on näiteks torulukksepad, soojustehnikud, elektrikud, tislerid, vaip- ja muude põrandakatete paigaldajad, sisekujundajad, hooldustöötajad, majahoidjad, katusepaigaldajad, koristajad ning muud kutsealad, mille puhul on vaja pääseda ligi või lammutada katusetühimikke, alusplaate ning muid nn varjatud alasid.

Eestis kasutati asbesti peaaegu terve sajandi jooksul, eriti intensiivselt aga eelmise sajandi teisel poolel, kui hoogustus elamuehitus ning rajati elektrijaamu ja teisi suuri tööstusettevõtteid. Aastatel 1962-1995 toodeti Kundas asbesttsementplaate ehk asbesteterniiti ning selle toormeks kasutati aastas 6000-8000 tonni Venemaalt sisse veetud krüsotüülasbesti.

Missugune on siis asbesteterniitkatuste võimalike terviseriskide loogika?

Kui katus on terve ja peab veel vastu, siis midagi karta pole vaja. Mistahes tegevuste puhul aga tuleb hoiduda sellest, et tekiks asbesti sisaldav tolm, mis satub inimese kopsudesse.

Kuidas tolm võib tekkida, on samuti loogiline – näiteks määrdunud või sammaldunud katuste puhastamisel traatharjaga, katuseplaatide lõikamisel ja purustamisel jne.

Paratamatus on see, et lähimate aastakümnete jooksul on meil vaja kõik asbesteterniitkatused välja vahetada või vanad hooned lammutada. Kui asbesteterniidi plaadid eemaldada ja paigutada tavajäätmete prügilasse, siis erilisi keskkonnaohtusid kartma ei pea – kui tolmu ei teki, siis asbestikiudude sattumine inimeste kopsudesse on välistatud. Näiteks mõjud põhjaveele sisuliselt puuduvad, asbesteterniidi tükid lahustuvad väga vähesel määral, kiudude edasikande probleemi ei ole.

Et kaitsta paremini oma inimeste huve, peaksid kohalikud omavalitsused jäätmejaamade kaudu paika panema kodumajapidamiste asbesteterniidi vastuvõtusüsteemid ning küsima selleks Keskkonnainvesteeringute Keskuselt toetust. Selline võimalus on omavalitustel olemas ning parim oleks, kui seda tehtaks regioonis ühiselt. Sel juhul ei peaks inimesed asbesteterniidi äraandmisel jäätmejaamas tasu maksma.

Kokkuvõteks piisab ühest lausest – katuste remontimisel või väljavahetamisel hoidke end asbesteterniidi tolmu eest!

Viis minutit tuumaenergeetikale?

Tänase saate ‘Aeg Luubis’ jaoks paluti mul kommenteerida tuumajäätmete matmise küsimust. Toimetaja lähteülesanne oli mahutada viieminutilisse ülevaatesse ära kogu teema, sealhulgas võtta kolme eksperdi kommentaarid! Kui püüdsin veenda, et selle keerulise teema puhul on vähemalt kakskümmend argumenti ja probleemi, mis tuleks kõik lahti rääkida, sain vastuseks – saame aru, aga saateformaat nõuab viieminutilist ülevaadet!

Sellise aja jooksul saab välja tuua ehk kolm probleemi ja argumenti, mis tähendab, et ülejäänud 17 jäävad käsitlemata. Väitsin, et mistahes kombinatsioon kolmest saab olla subjektiivne ja ei ava probleemistikku kogu oma komplekssuses.

Toimetaja poolt saadetud eelkommentaar oli järgmine: “Tuumaenergia – CO2-vaba tootmine. Samas lauses ei esitata aga mitte kunagi fakti, et umbes neli protsenti tekkivatest ohtlikest jäätmetest ei ole töödeldavad ning tuleb matta turvaliselt aastasadadeks. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on arvutanud, et Eesti vajaduste jaoks oleks mõistlik 600-700 MW võim­susega jaam – mis on nii väike, et selle jaoks tundub ühe miljardeid kroone nõudva hoidla rajamine isegi kahjulik. Jääkide väljavedamine. Ainsana võiks tulla kõne alla Venemaa ja Rosatom, mis lubab väidetavalt tema käest ostetud kütusejääke tagasi võtta. Näiteks Prantsusmaa kulutab ladustamiseks sobivat savist pinnast uurides igal aastal ligi 250 miljonit krooni, ent ka seal ei saa ladustamist alustada mitte varem kui kümne aasta pärast. Sama seis on Soomes ja Rootsis.”

Minu kirjalik vastus oli järgmine.

Kõrgradioaktiivsed jäätmed tuleb matta turvaliselt 100000 aastaks, kuna selle aja jooksul on radiatsioonitase alanenud looduslikuks. See tähendab, et matmistehnoloogia peab arvestama ka järgmist võimalikku jääaega 10000 aasta pärast. Osalesin just hiljuti Rootsi SKB projektis, kus uuriti liustikuvee võimalikku mõju matmispaigale. Just seetõttu tehakse matmispaik 500-800 m sügavusele graniitsete kivimite sisse, vaskkonteineris tuumkütuse äratöötanud vardad ümbritsetakse lisaks metabentoniitse savi kihiga.

Sellise tehnoloogiaga matmiskohta on juba asutud ehitama Soomes Olkiluoto tuumajaama lähedal ja valmima peaks aastaks 2020 ning olema kasutatav aastani 2118. Sama tehnoloogia võetakse kasutusele Rootsis ning seda oleks tõenäoliselt võimalik kasutada ka Eestis, selleks aga on vajalik teha täiendavaid geoloogilisi uuringuid. Samas me ei peaks oluliselt investeerima tehnoloogia väljaarendamisse.

See on õige, et mida väiksem on tuumajaam, seda suuremad on protsentuaalselt kulud matmispaiga rajamiseks. Aga see on majanduskalkulatsiooni osa, milles mina ei ole kompetentne spekuleerima. Sõnaühendil ‘tundub kahjulik’ pole siin mingit tähendust.

Hoidla lõpphind sõltub väga mitmest asjaolust. Kõige tähtsam on kindlasti kasutatud kütuse maht, mis omakorda oleneb reaktorite arvust, nende võimsusest, tegevusajast, koormusest ja kütuse omadustest. Jäätmete ruumala ja ladustustihedus määravad omakorda lõpphoidla suuruse. Mida suurem hoidla, seda kallimaks muutub hind.

Soome rajatava Olkiluoto lõpphoidla hinnanguline kogumaksumus on ligikaudu 3 miljardit eurot, millest investeerimiskulud moodustavad 650 miljonit, tegevuskulud 2118. aastani umbes 2100 miljonit ning dekomisjoneerimis- ja sulgemiskulud 250 miljonit eurot. Vajalikud summad kogutakse jooksvalt osana elektri müügi hinnast tuumaenergia ettevõtete käest ja paigutatakse riiklikku tuumajäätmekäitlusfondi, kuhu 2007. aasta lõpuks oli raha kogunenud 1,6 miljardit eurot.

Samas peame arvestama, et Onkalo hoidla on suur, sinna paigutatakse paljude reaktorite jäätmed. Tuumaelektri hind Soomes on kogu aeg sisaldanud hoidla maksumuse osa ning on ikkagi olnud konkurentsivõimeline.

Jääke ei pea hakkama ladustama kohe. Kõikjal maailmas on neid aastakümneid paigutatud vaheladudesse ja elektri tootmise käigus kogutud vahendeid hoidla rajamiseks. Hoidlat hakatakse rajama mitmete kümnete aastate möödumisel peale tuumajaama käivitumist.

Samas on võimalik, et kõrgradioaktiivsed tuumajäätmed võtab tagasi tarnija. Väide, et seda võiks ainsana teha Venemaa, on vale. Kõigepealt sõltub kõik sellest, missugune seadusandlus arendatakse Eestis välja. Näiteks Soome seadusandlus keelab jääke välja vedada ning ainsaks lahenduseks ongi hoidla rajamine. Näiteks IRIS-tüüpi reaktor, mida arendab Westinghouse, näeb ette võimaluse, et vahetatakse välja kogu reaktori südamik – vana viiakse minema, uus tuuakse asemele.

Kokkuvõttes arvan, et tuumaenergeetika ja sealhulgas tuumajäätmete matmine on nii oluline teema, et sellele pühendada 5 minutit jätab üles rohkem küsimusi kui annab vastuseid. Eestis on kompetentseid inimesi selles valdkonnas, näiteks Enn Realo TÜ Füüsika Instituudist, kel on olemas vastused enamikule küsimustest. Paraku ei ole teadlasi vaevutud telekanalitesse teemat lahkama kutsuma või on kutsutud teadlasi, kellele tuumaenergeetika on pigem hobi kui erialalistel teadmistel põhinev arendustegevus. Näeme, kuidas ühed ja samad teadlased või poliitikud on sisuliselt eksperdid kõikidel elualadel. Kutsun telekanaleid kõigepealt küsima, missugusele eriharidusele nad oma arvamuses toetuvad, ning seda lahkama. Ning pühendama teemale enam kui 5 minutit!

Enda kohta julgen öelda, et õppisin ja töötasin Stockholmis KTH.s kuus aastat instituudis ja töörühmas, mis tegeles kõrgradioaktiivsete tuumajäätmete matmise modelleerimisega. Töötati välja Rootsile sobilik tehnoloogia, millega keskkonnariskid on välditud 100000 aastaks. Sisuliselt täpselt samasugune tehnoloogia võetakse kasutusele Soomes Onkalo kõrgradioaktiivsete jäätmete lõppladestus.

Peale ‘Aeg Luubis’ saate vaatamist jäidki küsimused õhku. Toomas Trapido poolt näidatud maavärinate kaart ja väide, et väikesed maavärinad ja metaan on lõppladestule ohtudeks, on vastuväide sadadele põhjalikele uurimistöödele ja selleks kulutatud sadadele miljonitele SEK-idele, FIM-idele ja eurodele Rootsis ja Soomes. Seda ei saa pidada tõsiseks, sisuliselt vaidlustas Trapido kogu Soome ja Rootsi lõppladestute kontseptsiooni. Sealjuures Soomes on lõppladestut hakatud juba rajama. Samuti Rein Einasto väide, et tuumajäätmeid võiks matta Maardu graniidikaevandusse, aga tuumajaam peaks paiknema suurlinnale lähemal kui näiteks Pakris, on kahjuks vastuolus maailma praktikaga ja regulatsioonidega. Tuumajaamu ei ehitata suurlinnade külje alla. Kahjuks välistab 5-minutiline saateformaat igasuguse diskussiooni.

Varasemad avaldatud krijutised tuumaenergeetika teemal:
- Tuumajaamast ilma emotsioonideta

- Tartu Ülikooli energiaseminari videosalvestused

- Tuumaenergeetika areng Rootsis

- Kliimamuutustest, tuumajaamast ja poliitikast

- Kaart: tuumaenergiariigid Euroopas

- Veel kord tuumaenergeetikast

- Energeetikadebatt Prantsusmaal

- Eesti on energiapalavikus ja ootab ravi

- Vene ajakirjanik: tuumajaam Kaliningradi oblastisse!

- Lühiülevaade maailma tuumaenergeetikast

- Kas Eestis hakatakse uraani kaevandama?

Lisaks, jätkuvalt on avatud veebisait tuumaenergia.ee!