Kuidas ületada NIMBY sündroomi

Pungil saal täis juba eelnevalt emotsionaalselt ülesköetud kohalikke elanikke. Karjumine, plakatid. Närvis arendajad. Arendaja avalike suhete korraldaja, kes lõpuks vastu ei pea ja lausa hüüab: “Kuidas te ometi nii lollid olete?”

Täiendavat õli valavad tulle emotsionaalsed avalikud pöördumised, mille käigus kogutakse kümneid tuhandeid allkirju.

Riigiametnikud ja kohaliku omavalitsuse juhid on krampis – nad soovivad ühest küljest suurendada ettevõtluse konkurentsivõimet ja omavalitsuse tulubaasi, teisest küljest aga peavad arvestama kohalike elanike arvamusega. Valijad ju lõppkokkuvõttes.

Kas üldse on võimalik NIMBY (not in my back yard) sündroomist üle saada? Lisaks on tuntud lühendid veel LULU (locally unwanted land use), NIABY (Not In Anyone’s Backyard), BANANA (Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anything) ja CAVE People (Citizens Against Virtually Everything).

Et tõepoolest kogukonna poolehoid võita, on vajalik NIMBY sündroomist paremini aru saada.

Vastuseisu puhul eristatakse nelja olemuselt erinevat põhjust.

1. Positiivsete ja negatiivsete mõjude vahekord

Pole kahtlustki, et suur osa arendusprojekte tegelikult parandab kohaliku elu kvaliteeti – loob uusi töökohti, suurendab maksutulusid kohalikule omavalitsusele ja elanikkonna kriitilist massi ning seeläbi ei lase kohalikul elul välja surra. On üleriigilise tähtsusega projekte, mille tegemata jätmise korral kannatab kogu ühiskonna heaolu.

Kuid vahetult arendusprojekti naabruses elavad inimesed kardavad kaotada kõike seda, mis neil on juba olemas. Neile meeldib kõik sellisena nagu see hetkel on – pole vaja rohkem liiklust, meeldib metsik loodus, isegi uute laste tulek kohalikku kooli võib tunduda hirmutavana. Harjumustes peitub jõud. Harjumuste säilitamise sildi all on arendusprojekti vastastel väga lihtne saavutada kohalike elanike tugi – palju lihtsam kui arendajatel leida pooldajaid.

Loomulikult on ka tõsiseid ja lubamatuid ohte, nagu tugev keskkonnanorme ületav müra, reostunud või kuivanud kaevud jne – kuid jutt on projektidest, mille keskkonnamõjude hinnang ei ole lubamatuid ohte tuvastanud.

Selgelt on inimesi, keda projekt mõjutab tugevalt ja palju enam kui teisi. See aga ei tähenda alati, et kõige enam mõjutatud inimesed on automaatselt kõige suuremad vastased. Kõige tähtsam on, et kohalikud elanikud näeksid projektis ja saaksid projektist reaalset tulu.

2. Konflikt erinevate väärtushinnangute vahel

Mõnede inimeste jaoks on arendusprojektid võitluseks hea ja kurja vahel. Paljudes arenenud riikides hinnatakse tugevamini arengu ja kasvu vajadust ning muutusi planeeritakse nii, et keskkonnamuutused oleksid talutavad. Eestis kujundavad väärtushinnanguid ikka veel enam kui kahe aastakümne tagused emotsioonid – just tänu fosforiidisõjale taasiseseisvus Eesti ilma inimohvriteta. Lisaks on väga lihtne luua ettevõtjatest kuvand kui vereimejatest ja ärikatest, kes püüavad töörahva ja keskkonna arvel rikastuda. Tõsiasi, et riigikassa täitub ainult ettevõtjate poolt loodavast lisaväärtusest ja makstavatest maksudest, ei jõua paljudele Eestis ikka veel kohale.

Viimase paari aastakümne jooksul on kogu maailma arenenud riikides tekkinud ka ideoloogia, mille kohaselt maal on tegelik väärtus, mis on suurem kui inimeste soov seda kasutusele võtta. Keskkonna säilitamine on selle ideoloogia kohaselt muutunud eraldiseisvaks moraalseks põhimõtteks, mis on tähtsam kui majanduskasv ja inimeste heaolu suurendamine. Eraldi staatuses on loomulikult maa-alad, mis on riiklikul tasandil võetud looduskaitse alla või seal esineb looduskaitsealuseid objekte, taimi või loomade elupaiku, kultuuriväärtusi jne. Jutt on maadest, kus arendustegevus on lubatud.

Vajalik on määratleda ja eristada arendusprojekti vastaste väärtushinnangud – kas nad on põhimõtteliselt vastu keskkonna muutmisele üldse või on nad arusaamal, et igasugune ettevõtlus, mis keskkonda mõjutab, peaks olema keelatud ning ettevõtjatel ei tohi lubada mitte midagi teha. Arutlus peaks viima erinevate väärtushinnangute võrdluseni – kas tahamegi jääda hiigelsuure tööpuudusega riigiks või peaksime ikka arenema ka? Kas arendusprojekt hoopis ei võimalda säilitada kohalikku elu – kooli, apteeki, kaubandusvõrku?

Eestis puudub selge arusaam ettevõtluse vajalikkusest meie ühiskonnas.

Mul oli võimalus küsida meie loodusteaduste õpetajate käest, keda oli saalis umbes 70, kas nad oskavad nimetada ühe Eesti ettevõtte, mil on nende silmis positiivne maine. Peale väikest paust tõusis üks käsi: ’Skype.’ Kas veel mõni? Peale pikemat pausi tõusis ka teine käsi: ‘Räpina paberivabrik.’ No nüüd on meil siin küll nagu Pipi viktoriin – summeerisin olukorra. Pipi palus nimetada kaks inimest, kes on surnud, ning üks oli Karl XII ja teine üks vanaproua, kelle nime ja aadressi ma kahjuks ei mäleta.

3. Võitlus teadusliku info ja valeinfo vahel

Tohutu hulk opositsioonist arendusprojektidele luuakse väärarusaamade ja liialdatud hirmu levitamise kaudu. Ühtede teadlaste arvamustest valitakse välja teatud lõike ja väljendeid, teised on valmis ütlema oma ekspertarvamuse mitte vastava eriala spetsialistina ning probleemiga põhjalikult tutvumata. Sageli viidatakse küll reaalsele võimalikule keskkonnamõjule, mis aga on projekti kontekstis täiesti ebaoluline või puudub hoopis. Info saajad ei tee sageli mingit vahet – kampaania autor ütles, teadlane kinnitas sellest mingit osa, järelikult on arvamus põhjendatud.

Kahjuks ka arendajad ei tee sageli mitte midagi selleks, et enne projekti tutvustamist teaduslikku taustinformatsiooni levitada. Seaduses ei ole seda ju nõutud, avalike suhete korraldus on NIMBY suhtes lapsekingades. Avalikesse suhetesse panustamine võib tunduda ettevõtja jaoks ka ebaoluline lisakulu. Kui aga kogu teaduslik informatsioon ja arenduskontseptsioon tuuakse välja alles avalikul arutelul, siis inimesed tunnevad, et keegi on nende eest otsused juba ära teinud. Inimesed soovivad ise olla kaasatud juba algusest peale ja väga lihtne on õhutada kollektiivset solvumist, kui seda pole tehtud.

Projekti kohta käiva informatsiooni esitamine avalikel aruteludel on sageli liiga teaduslik, kuid mis veel tähtsam – ei arvesta reaalsete hirmudega, mis inimestel on. Ootamatult tulnud küsimustele ei osata piisavalt lihtsalt ja selgelt vastata. Sageli ka ei oska või ei julge inimesed neid tegelikult huvitavaid küsimusi küsida. Just seetõttu on vaja kõik hirmud eelnevalt ära määrata ja ettekandes käsitleda.

Kurvem on lugu, kui uuringud ongi läbi viidud ebakvaliteetselt. Meenub ühe prügila rajamise keskkonnamõjude hinnang, kus vähempakkumise teinud keskkonnafirma lootis saada kõik andmed arhiividest, kuid lõppkokkuvõttes tehti järeldused põhjaveereostuse kohta ainult nende kihtide baasil, mis kuulusid prügila rajamise käigus eemaldamisele. Loomulikult kukutati kogu projekt täiega läbi ja prügila jäi rajamata. Pole mõttetumat kulutust arendaja jaoks kui finantseerida ebakvaliteetset keskkonnamõjude hinnangut.

4. Rahuldamata emotsionaalsed vajadused

Vastuseis projektile võib tekkida ka täiesti projektist sõltumata. Mõned kodanikud osalevad aruteludel lihtsalt selleks, et tunda ennast tähtsana või õigustada oma rolli kogukonna juhina. Kui selgub, et erilisi tugevaid argumente arendusprojekti vastu nagu polegi, valitakse ja vaidlustatakse tähtsusetuid fakte ja tõlgendusi ning viiakse kogu protsess emotsionaalse vastasseisu tasandile.

Sellise rünnaku vastu aitab vaid emotsioonidele vastutulek, st vajalik on anda sellistele inimestele võimalus end tühjaks rääkida, aur välja lasta. Kõige hullem on eomtsioonirünnaku ohvriks langenuna vastata ise samasuguse rünnakuga.

Kas projektil on ka pooldajaid?

Kui projektil puuduvad kohaliku elanikkonna hulgas pooldajad, siis on midagi väga valesti – kas on tõepoolest eeltöö täielikult tegemata või siis on projekt tõepoolest keskkonnavaenulik ning keskkonnamõjude hinnang on ebakvaliteestelt läbi viidud ja puuduvad planeeringud.

Pooldajate tekkeks on vajalik veenmisoskus. Arendajad kasutavad sageli loogilist faktide ja lahenduste esitamist, oponendid toetuvad emotsionaalsetele rünnakutele, survestamisele, kollektiivsele süütundele, hirmudele, ettevõtjast kui vereimejast kujutelma loomisele.

Arendajatel peab olema väga hea läbirääkimisoskus. Tuleb osata leida kompromisse, anda piisavalt järele, jõuda ühisotsusteni ja need dokumenteerida.

Kokkuvõte

Vajalik on osata vastuseisu tõlgendada, sorteerida see põhjuste järgi. Vastus, mis on ebaõigelt hinnanud küsimuse tekke põhjust, võib probleeme hoopis juurde tekitada kui lahendada. Projekti vastaste hulgas on inimesi, keda projekt tõesti oluliselt mõjutab ning kellele on kindlasti vaja projekti eelnevalt tutvustada, läbi rääkida. On põhimõttelisi vastaseid, keda ei huvita ühiskonna heaolu kasv. On elus pettunud inimesi, kes põhimõtteliselt ettevõtjaid ei salli. Ning on enesenäitajaid, keda projekti sisu ja mõjud tegelikult üldse ei huvitagi.

Peamine on leida projekti pooldajad ja nendega sageli suhelda ning peamised vastased, kellega pidada läbirääkimisi. Samuti on vajalik otsustajaid teavitada, et läbirääkimised toimuvad ning kui ilmnevad tulemused, siis sõlmida kokkulepped ja ise teavitada vajaduse korral ka avalikkust.

Kasutatud kirjandus:

Debra Stein

How to Overcome NIMBY Opposition to Your Project

Nation’s Building News (NAHB) – March 2007

About these ads

2 Vastust

  1. Tere!
    Kas lisaks NIMBY, LULU, NIABY, BANANA, CAVE sarnastele mõistetele on olemas mingi üldtuntud vaste ka suhtumistele “kaevame maa seest välja müüme maha saame rikkaks küll keegi tagajärgedega tegeleb”, “ostame vanainimese käest odavalt metsa võtame maha ehitame majad asemele”, “ehitan jõe kaldale keeluvööndisse sauna vald ei tee niikuinii midagi” ning muudele sarnastele suhtumistele? Usaldust on raske võita ja kerge kaotada, mulle isiklikult meeldib kodanikuaktiivsus ning vajadus kõik planeeringud lõpuni läbi mõelda.

  2. Täiesti olemas on YIMBY liikumised, kus kohalikud inimesed ise planeerivad oma arenguid, peamiselt küll puudutab see elamurajoone. Ka Hiiumaalt tuli teade, et kohalikud on võtnud initsiatiivi tuuleenergia kasutuselevõtu osas. Loomulikult on vaja kõik planeeringud läbi mõelda. Samas kas me oleme valmis ka tunnistama suhteliselt kiiresti, et kampaaniavärk kümnete tuhandete allkirjadega oli tegelikult sümboolne ning istume nüüd ilusasti kokku ja arutame, kas on mõtet ikka midagi arendada ka – või kuulutame kogu terriotooriumi oma majast 50 km raadiuses looduskaitsealaks… Ja mõne aasta pärast kolime linna, sest pole enam kooli, apteeki jne.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

%d bloggers like this: