14% Eesti elanikest joob radioaktiivset põhjavett. Teadlased on tõestanud, et Mona Lisa oli 83% õnnelik ja televiisori vaatamine on hea. Sisuliselt iga päev jõuavad meieni teadustöö tulemusi käsitlevad uudised, mis meid mõjutavad. Samas jahivad need uudised otsekui mingit sensatsiooni või kurioosumit ning annavad täiesti eksliku pildi teadlaste tööst. Lisagem veel, et arvuti andmetel oli Mona Lisa 9% tülgastunud, 6% kartlik ja 2% vihane.
Mina olen valinud blogimise meetodi, sellest on kujunenud omalaadne hobi. Sellel on palju plusse – keegi ei saa valida jutust üksikuid lõike, info liigub meediakanalitesse ülikiiresti (automaatselt vahendavad epl.ee, bioneer.ee, blog.tr.ee; sagedasteks vahendajateks on novaator.ee ja greengate.ee jne) ja sissekanded on omalaadseks päevikuks. Samas on see loomulikult aeganõudev hobi ning soovida või nõuda, et teised teadlased võiksid ka blogima hakata, on kohatu.
Samas on teadlaste ja meedia suhtluse teema sisulisest küljest avamata. Nii otsustasin kulutada 5 tundi sellele teemale. Loodetavasti on see heaks lähtematerjaliks veelgi tõsisemate juhtnööride loomisel – nüüd juba teadusajakirjanike ja ajakirjandusõppejõudude poolt. Tegemist on loodusteaduslikel kogemustel põhineva analüüsiga.
Sissejuhatus
Euroopa Liidu poolt finantseeritud projekti MESSENGER raames loodi Oxfordi ja Amsterdami ekspertide poolt juhtnöörid teadlastele meediaga suhtlemiseks. Need juhtnöörid põhinevad konsultatsioonidel teadlaste, ametnike, ajakirjanike, meediaspetsialistide ning valitsusväliste organisatsioonide esindajatega. Aruteludes leiti, et juhtnöörid on vajalikud ning paljud panustajad soovisid nende võimalikult laia levitamist. Käesolev ülevaade kasutab suures osas MESSENGERi tulemusi, kuid lisatud on Eesti näited ning täiesti uus on tulemuste konfidentsiaalsust käsitlev osa.
Ühiskonda on vaja teadussaavutustest teavitada. Peamiseks materjaliks teadmiste laialdasel levitamisel ei saa olla teadusartiklid, õpikud või konverentsiteeside kogumikud. Laiema avalikkuseni on vaja jõuda televisiooni, raadio, ajalehtede, ajakirjade ja interneti kaudu.
Samas pole populaarteadusliku ajakirjanduse igapäevatööks ainult osutada teadlastele tasuta abi ning informeerida lugejaid, vaid ka pakkuda meelelahutust ja tuua välja olulisi vaidlusküsimusi. Toimetajate eesmärgiks on müüa oma toodangut ning hoolitseda oma reitingute eest saamaks kasumit või õigustamaks maksumaksjate raha kasutamist.
Kui teadlased ja teadus- ning arendusasutused soovivad levitada informatsiooni oma teadustöö tulemuste ühiskonnamõju kohta, on hädavajalik, et teadlased saaksid aru nii meedia rollist ühiskonnas kui sellest, kuidas meediasüsteem ühiskonnas töötab. On tähtis, et meediasuhtlus toimub arusaamatustest hoiduval viisil ning saavutatakse parim tulemus informatsiooni korrektsel esitamisel. Ühiskonnal tervikuna on ka õigus sellist korrektsust nõuda, kuna suur osa teadustööst toimub maksumaksja raha eest.
Negatiivseid näiteid on väga palju, nii juhtumitest, kus meedia on haipinud teaduslugusid ning tekitanud ühiskonnas mittevajalikke pingeid toetudes puudulikule andmestikule kui ka juhtumitest, kus teadlased ise on saavutusi ja riske ülehinnanud ning tekitanud seeläbi nii asjatuid lootusi kui paanikat ja segadust. Selle tulemuseks on omakorda pinged teadlaste ja ajakirjanike vahel. Euroopas eksisteerib siiski ka väga palju head praktikat, näiteks uute tehnoloogiate arendamist käsitlevate lugude korral ohtude ja kasude analüüsi metoodiline käsitlemine, moraalinormide ja eetika aspektide hõlmamine jne. Kui teadlased sellest ise aru ei saa või pole selleni veel jõudnud, siis võib just meedia rolliks kujuneda teadustöö tulemustega seonduvate riskide või maksimaalse ühiskondliku kasu saamise analüüs ja sellest teavitamine. Nii võib meedia saada integraalselt seotud teadustöö protsessiga.
Kui teadus töötab laialdases tõenäosuste ja ebamäärasuste piirides, siis kodanikke huvitab eelkõige, et riigivõim tagaks kaitse võimalike ohtude eest. Võttes lahti ajalehe, huvitab kodanikke eelkõige see, kas turvatunne ühiskonnas on tagatud. Kui otsida vastust näiteks küsimustele, kas mobiilimastid või nanotehnoloogia areng peidavad endas keskkonnaohte, siis teadlased ei saa anda ’ei’ või ’jah’ vastust – nad peavad andma vastuse vastavalt teaduslikule metoodikale, mis sisaldab tõenäosuste ja teadmatuste analüüsi. Lugejale aga võib selline esitlus tunduda keerutamise või konspiratsioonina.
Heaks näiteks on uudis Solarise keskuse Cinamoni kinolae varingu kohta. Kui ripplagi alla kukub, siis on mitmeid stsenaariume: see kas liugleb, kukub külg ees jne. Kogenud füüsik tuvastab kohe võimalikud stsenaariumid, millest sõltuvad ka võimalikud mõjud saalis viibivatele inimestele. Õnneks oli õnnetuse hetkel saal tühi. Ajakirjanik aga tegi uudise pealkirjaga ‘Füüsiku sõnul võinuks ka varingu alla jäämine lõppeda õnnelikult.’ Sama moodi on võimalik jääda ellu maavärinates täielikult purustatud majades. Loomulikult on teadlasel õigus, see on üks stsenaariume, aga lugejale tundub, nagu püüaks teadlane puhtaks pesta arendaja süüd. Siin on meedia selgelt teadlase arvamust kuritarvitanud.
Olen ise püüdnud kirjutada nn säästupirnide kasutuselevõtust, analüüsides põhjalikult plusse ja miinuseid. Antud juhul peab tarbija olema väga teadlik, muuhulgas saama aru sellest, et sagedaste sisse ja välja lülituste korral pole enamik säästupirnidest sobilikud. Lisaks, kui elavhõbedat sisaldav säästupirn puruneb, on vaja ruumi veerand tundi õhutada ning seejärel killud kuivalt kokku koguda, pakendada topeltkilekotti ning viia ohtlike jäätmete kogumispunkti. Tehnoloogia areneb ning nüüdseks on saadaval väga suur variatsioon säästupirne – madalama elavhõbedasisaldusega, kollasema valgusega, rohkem lülitusi taluvaid jne. See on terve teadus kõigest sellest aru saada, mis toimub. Samas olen saanud küsimusi ja kommentaare stiilis: „Mis te keerutate, öelge välja, kas peaks hõõglambid asendama või mitte. Ei või jah.“
Kogu teaduse populariseerimise teema on ka usalduse suurendamise teema. Eurooplaste usk teadlastesse on kõrge, kuid see usk ei ole pime. Usalduse tõstmiseks on vaja paremat suhtlemist teadusringkondade ja ühiskonnagruppide vahel. Ka sellise vastastikku usaldusväärse suhtlusvõrgustiku tekkele kaasa aitamisel on populaarteaduslikul ajakirjandusel kriitiline roll.
Seniks aga, kuni veel usaldust tekkinud ei ole, kehtib ka reegel ‘Usalda, aga kontrolli’ – teadlase jaoks tundmatu ajakirjaniku puhul on otstarbekas nõuda artikliga tutvumist enne avaldamist kas ise või asutuse pressiesindaja poolt.
Kas teadlane peaks ajakirjanikega üldse rääkima?
Paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on tavapäraseks väärtõlgenduseks arusaam, et meedia on teadusringkondade vaenlane, püüdes pidevalt leida võimalusi teadlaste tööd kritiseerida ning panna neid vastutama ühiskonnaprobleemide eest. Siiski on selgunud, et see väärarusaam ei domineeri. Populaarteaduslikul ajakirjandusel on hiigelsuur roll ühiskonna üldise teadmistetaseme tõstmisel.
Teadlased ja insenerid peaksid kindlasti olema kursis sellega, kuidas meedia nende uurimisvaldkonda käsitleb. Mis on vaidluste põhiteemad? Kes on uudistes ja ülevaadetes käsitletud võtmeisikud? Kas mingit valdkonda käsitledes saavad sõna oma ala parimad professionaalid? Kas on adekvaatselt käsitletud kõiki riske?
Eesti meedias on levinud kahjuks meedia poolt nn ’kodustatud teadlaste’ sündroom, kus ühed ja samad teadlased kommenteerivad erinevaid teadusvaldkondi, sealhulgas selliseid, kus nad eksperdid ei ole ja milles on palju paremaid eksperte.
End maailmas toimuvaga ja uudistega kursis hoidmine välistab teadlaste jaoks halvad üllatused. Kui ajakirjanik võtab ühendust aktuaalsel teemal, siis on imelik, kui erialateadlane ütleb, et ta pole maailmas või riigis toimuvaga kursis ning ei tea midagi oma teadustöö teemaga seotud moraaliaspektidest, keskkonnaohtudest või tervisemõjudest. Kommunikatsioon ei ole enam ühesuunaline protsess – see on dialoog ja vastastikune sõltumine ning ajakirjanikel on keskne roll käsitlemaks kõikide huvigruppide, mitte ainult teadlaste arvamusi.
Viimasel ajal on Eestis tunda nn ’kunstliku teadusajakirjanduse’ levikut. Mitmetes projektides on ilmselt tulemusindikaatoritena kirja pandud meedia kaudu käsitlevate teadusuudiste arv ja maht. Ühest küljest on see positiivne, teadustööd ja teadlased tõusevad paremini suuremale pildile. Teisest küljest on märgata ka nn ’linnukeste’ tegemist, st töö tulemusena nähaksegi uudist, mitte dialoogi läbiviimist teaduse ja ühiskonna vahel.
Palju on räägitud sellest, et teadlasi tasustatakse ainult teadusartiklite ja õppetöö põhjal. Ma ei usu, et peaks hakkama lugema populaarteaduslikke linnukesi ja seda otseselt siduma tasustamisega. Samas võiks igal teadlasel olla üks tööpäev aastas, kus ta paneb kirja oma viimase aasta töö populaarteaduslikus vormis. See oleks ka teadustööle ülikasulik. Mida ma ühiskonnale pakun? Missuguseid diskussioone see ühiskonnas äratab? Missugused muutused võiksid olla toimunud teaduses ja ühiskonnas minu valdkonnas 5, 10 ja 20 aasta pärast? Vastamine nendele ja veel mitmetele üldistele küsimustele võimaldab teadlastel ka oma edasist uurimistööd paremini planeerida, kirjutada paremaid projektitaotlusi ja kokkuvõttes saada ka rohkem raha.
Teadlased peaksid õppima tundma ajakirjanikke ja ajakirjandusmaailma
Eestis on suhteliselt vähe häid teadusajakirjanikke, samas meedia huvi on just viimasel ajal tugevasti suurenenud. Meil tegutseb Eesti Teadusajakirjanike Selts, millel on hetkel 17 liiget. Samas on ka väljaandeid, kus kõik nn teadusuudised kuuluvad pigem rubriiki ’veidrus’ või ’kurioosum’.
Kõigil suurematel teadus- ja arendusasutustel on olemas pressiesindaja, kes peaks etendama teadlaste ja meedia vahelise silla rolli ning omavad ajakirjanduse või avalike suhete alast eriharidust. Mõned asutused tegelikult nõuavad, et teadlased kooskõlastaksid kõik oma avalikud esinemised kommunikatsiooniosakonnaga. Siiski peab iga teadlane olema valmis ootamatuteks pöördumisteks ning peaks oskama vältida lõkse, mis võiksid tema tööd ja teadmisi naeruvääristada või valesti tõlgendada.
Pressiesindaja peamiseks rolliks peaks olema teadustööd käsitlevale materjalile uudisväärtuse andmine, tehniliste terminite lihtsustamine ja selgitamine, fookuse viimine teadustöö meetoditelt pigem selle võimalikele mõjudele. Mõnedel juhtudel võib teadustöö olla veel arenemisjärgus, kus uudisväärtus puudub või tõendid on veel ebapiisavad.
Samas puudub pressiesindajal tavaliselt teadustaust teadlase uurimisvaldkonnas või üldse tervikuna. Seetõttu ei saa pressiesindaja kaasa aidata teaduskommunikatsiooni sisu suhtes.
Mis on uurimistöö staatus?
Suur osa teadustöö kajastustest Euroopa meedias on seotud eelretsenseeritud ning mainekates teadusajakirjades ilmunud teadusartiklitega. Sel juhul on teadustöö juba tunnustatud ning seda tuleb ka teaduskommunikatsioonis käsitleda. Samuti peaks olema nimetatud, kui teadustulemused on veel avaldamata. Sageli pole alles arenemisjärgus ja avaldamata teadustöö esimeste tulemuste avaldamine populaarteaduslikus ajakirjanduses ei teadlaste ega avalikkuse huvides.
Näiteks kui uurimistöö on küll leidnud korrelatsioone, kuid pole jõudnud põhjuste väljaselgitamiseni, võib selliste tulemuste avaldamine põhjustada väärarusaamu ja paanikat. Uudistetoimetaja kasutab heameelega pealkirjas sõnastust ’Ajuvähki seostatakse elektroonikaseadmete kasutamisega’, samas kui sõna ’seostatakse’ tagamaaks võib olla kaudne sõltuvus ilma otseste põhjusteta ning uurimistöö võib alles olla läbiviimisel, st uudis luuakse teadustöö hüpoteeside, mitte tulemuste põhjal.
Kõik uudised, mis on seotud inimese tervisega ja käitumisega, vajavad erilist käsitlust. Uudiste pealkirjades ja sisus esineb juba lugematul hulgal sõnastust ’teadlased on saavutanud murrangu’ mingi haiguse ravis, samas kui tegelikkuses on läbi viidud alles esimesed loomkatsed hiirte või rottidega. Seda käsitlevad ajakirjanikud sageli alles viimases lõigus, et mitte rikkuda oma lugu. Teadlaste huvides on, et piirangud, mis eksisteerivad loomkatsete ülekandmisel inimkatseteni, on kajastatud juba populaarteaduslike artiklite ja ülevaadete sissejuhatuses või esimeses osas.
Konfidentsiaalsus
Teaduslik uurimistöö on sageli seotud ettevõtlusega – nii võimalustega kasutada teadustöö tulemusi majanduselus kui konkreetselt ettevõtluslepingute täitmisega. Sellega seonduvalt on teadustöö sisu ja tulemuste avalikustamine seotud piirangutega, millest iga teadlane peab aru saama. Piisab, kui avalikustada uurimistöö tulemused populaarteaduslikus ajakirjas – ja leiutis võib olla mitte patenteeritav, sest see pole enam uudne. Isegi konverentsiettekanded ja lihtsalt uurimisgrupi välisele kolleegile tulemuste edastamine on tegelikult avalikustamine, mis võib patendi saamisel saada saatuslikuks.
Veelgi tõsisemad on konfidentsiaalsusnõuded, mis on määratletud ettevõtluslepingutes. Tavaliselt võib teadlane tulemusi küll avalikustada nii teadusajakirjades kui meediale, kuid vaid ettevõtte kirjalikul loal. Aga iga lepingut on vaja teada, lugeda ja tõlgendada eraldi. Lepingu rikkumise korral võib teadus- ja arendusasutust oodata mitte ainult lepingusummadest ilma jäämine, vaid trahv, kuna informatsioon võis lekkida ettevõtte konkurendini.
Arvestades ettevõtluse ja finantseerija huvi on teadusprojektide puhul kindlad ajaperioodid, mil meedia tähelepanu on vajalik. Sageli nõuab riiklik või rahvusvaheline uurimistoetuse jagaja, et avalikustamine toimuks projekti käivitudes ja lõppedes ning kindlasti oleks nimetatud finantseerija. Ettevõtlussuhteid arvestades aga on avalikustamine oluline siis, kui on vaja mingile ideele leida ettevõtluspartnereid selle edasiarendamiseks, kui projekt on täiendavate investeeringute otsimise faasis või kui on olemas konkreetne tulemus, mida ettevõtetele pakkuda.
Lisaks teadlastele peavad konfidentsiaalsusreeglitest aru saama ka ajakirjanikud.
Uudiste kvaliteet ja mõju
Ajakirjanikke ja reportereid ei huvita tavaliselt teadustulemused, mis tõestavad uuesti seda, mis on juba laialdaselt teada. Uudistesse jõuavad lood, kus teadustulemused võimaldavad arvata, et seni teadaolevad arusaamad võivad muutuda või täieneda.
Samas ei pruugi ajakirjanikud tajuda või välja tuua, et tegemist on näiteks vaid ühe teadlase arvamusega, mis vastandub sisuliselt kogu mingi eriala teadusringkondadele.
Nii näiteks väitis üksainus arstiteadlane, et leetrite-punetiste-mumpsi (MMR) vaktsiin võib olla seotud autismi ja Crohni tõvega. Teadusartikkel tugines ainult kaheteistkümne arenguhäiretega lapse uuringu tulemustel, mille alusel artikli autor tegi põhjapanevaid järeldusi. 1998. aastal avaldatud uuring pani aluse vaktsineerimisvastasele liikumisele kogu maailmas – vaktsiinist ei keeldunud mitte ainult lapsevanemad, vaid sellest loobumist toetasid isegi paljud arstid. Inglismaa ja Walesi kohta avaldatud andmete alusel kasvas seal leetritesse haigestumine 2008. aastal eelneva aastaga võrreldes rohkem kui 70 protsenti ja seda peamiselt just aastate jooksul vaktsineerimata jäetud laste tõttu.
Lisaks peaksid ka ajakirjanikud aru saama, et ühtegi loodusteaduslikku teooriat ei ole võimalik tõestada – on vaid võimalik näidata, et hetkel andmeid teooria kehtivuse vastu ei ole, ning seetõttu võib teooriat aktsepteerida. Näitena võib tuua kalkuni, keda toideti igal õhtul kell 9 – kui sadas vihma, kui paistis päike, kui oli juba pime, kui puhus tugev tuul… Ning kalkun arvas, et nii on igavesti – kahjuks lõppes tema elu jõululaual. Seega lauseehitus ‘Teadlased on tõestanud, et…’ on tegelikult vastulous loodusteaduste metoodikaga.
Riskide ja kasude kommunikatsioon
Teadlase jaoks on risk lihtsalt mingi kahjuliku sündmuse esinemise statistiline tõenäosus korrutatud võimaliku kahjuga juhul, kui sündmus toimub. Tavainimene aga, sealhulgas seesama teadlane oma igapäevases elus, käsitleb riske hoopis teistmoodi, nn ettevaatlikkuse printsiibi kohaselt.
Näiteks võib eristada vabatahtlikke ja pealesunnitud riske. Sõites autoga Tallinn-Tartu maanteel või olles krooniline suitsetaja võtab inimene vabatahtliku riski sattuda liiklusõnnetusse või haigestuda kopsuvähki. Samas kõrgendatud kiirgusdoos radoonist elumaja keldris või fluoroos ülikõrgest fluori sisaldusest kraanivees on inimesele pealesunnitud riskid. Pealesunnitud riskid mõjuvad tavainimestele ka psühholoogiliselt märkimisväärselt tugevamini.
Samuti tekitavad pingeid võimalikud katastroofilised sündmused – epideemiad, lennuõnnetused, meteoorkehade kukkumised Maale, rikked tuumajaamades jne. Kuigi Eesti paikneb näiteks maavärinate riski seisukohalt sisuliselt kõige madalama riskiastmega piirkonnas, tõlgendatakse uudiseid sageli ikkagi stiilis ’maavärinad tulevad lähemale’. Samas on kiirgusdoos röntgenuuringutest paljukordselt kõrgem kui tuumajaamade mõju – kuid selle vastu ei võidelda, sest kasusid peetakse suuremaks kui riske.
Riskid on alati olemas. Mõned teadlased tõlgendavad ettevaatlikkuse printsiipi viisil, et nad peavad alati ära tõestama uue tehnoloogia ohutuse, enne kui tulemus praktikasse viia või tulemused meedias avalikustada. Eksperimentaalteaduses aga jäävad alati alles teadmatused. Teadlaste poolt on vajalik luua laiapõhjaline arutelu nende teadmatuste üle, mitte vältida diskussiooni.
Tuleb ka alati olla valmis selleks, et teaduslik riskihinnang ei pruugi vastata ja paljudel juhtudel ei hakka kunagi vastama erinevate tõekspidamiste ja nende alusel loodud organisatsioonide poolsetele huvidele ja käitumisele. Greenpeace ei muuda ennast – ta ei hakka pooldama tuumaenergeetikat, kuigi paljud teadlased ei näe hetkel emissioonide piiramise vajadust täites tuumaenergeetikale alternatiive. GMOde vastu võitlejad ei lasku kompromissidesse. See on kõik teada ja sellega tuleb arvestada. Dialoog ühiskonnaga ei saa kunagi olema selline, et avalikkus ainult plaksutab teadlaste saavutuste peale.
Kui aga ajakirjanikud pole ise kindlad, kas nad saavad teadlase töö mõttest, tulemustest ja väärtusest õigesti aru, siis võib avalikkus olla aetud segadusse.
Riskid ja kasud on vajalik mõtestatult välja tuua
Väga paljud teadusuudised on koostatud stiilis ’Teadlased on näidanud, et faktor X tõstab Y riski 30% võrra.’ Sellist informatsiooni ei ole tavaliselt võimalik hinnata, kuna me ei saa teada, kui suur risk Y üldse oleks faktori X mõjuta. Kui aga on välja toodud, et Y on näiteks vähirisk, mis tavaliselt esineb 80 inimesel 10000-st, siis on selge, et faktori X tulemusena tõuseb vähirisk 100 inimeseni 10000-st. Lisaks ei pruugi risk olla jaotunud võrdselt eri ühiskonnagruppide vahel ning võib olla sõltuv näiteks mitte ravimist endast, mida inimene manustab, vaid selle doosist.
Eestis külvas näiteks märtsis 2008 väga suurt paanikat artikkel, mille kohaselt 14% Eesti elanikkonnast joob radioaktiivset põhjavett. Tean ise mitut inimest, kes peale seda uudist kraanivett enam ei joo. Kuidas tegelikult seletada inimestele, kas ikkagi on probleem või ei ole, ja kellel on ja kellel ei ole? Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid. Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti umbes 14% Eesti kraaniveest ei vasta kehtestatud normile. Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, juues normile vastavat vett 2 liitrit päevas, ta ei saa üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta ainult 6% sellest normist.
Veel üks tüüpiline näide – uuringust, mis näitas, et kaks last on tervisele parim. Kirjutises loetletakse erinevaid teviseriske, mis on seostatud laste arvuga perekonnas ja kasutatakse sõnastust ‘sagedamine’, ‘suurem tõenäosus’ ja ‘kõrgendatud risk’, kuid võrdlustes ei esitata isegi erinevuse suurust mitte, rääkimata riskide absoluutväärtustest.
Mõnikord varjavad ka teadlased ise absoluutväärtusi, et ilmselt õigustada teadustööks kulutatud vahendeid. Osalesin teaduskonverentsil, kus ettekandja tõi välja küll ohtlike ainete sisalduse erinevused võrdluse all olnud materjalidest, kuid jättis ilmselt teadlikult välja toomata, et kõik sisaldused on tugevalt väiksemad lubatud keskkonnanormidest. Kuulajatele aga jäi mulje, et kui ohtlikest ainetest konverentsil juba räägitakse, siis on selle materjaliga seotud ka suur probleem. Tegelikult oleks see teadlane olnud kohustatud ütlema, et kõik määratud sisaldused olid normidest väiksemad – nii ja ainult nii oleks ta õigustanud teadusraha kulutamist.
Seega on alati vajalik viidata tegelikele mõjudele ja absoluutsele riskidele, mitte esitada pelgalt võrdlevaid hinnanguid, mille olulisus jääb teadmatuks.
Riskide võrdlemine
Üks viise, kuidas viia teadustöö tulemusena leitud riskid mõtestatumalt lugejani, on võrrelda uusi leitud riske selliste riskidega, mis on inimestele laialdaselt teada. Näiteks kui rajatakse uut tööstusobjekti, on võimalik öelda, et selle keskkonnamõjud ei ole suuremad kui olemasolevatel ning võrdlevalt näiteks välja tuua, et on tegemist puhtama tehnoloogiaga.
Samas tuleb hoiduda vabatahtlike ja pealesunnitud riskide võrdlemisest. Kirjutades näiteks, et vale toitumise terviserisk on palju suurem kui kõrgepingeliinide vahetus läheduses elamise risk, siis alavääristab see inimesi, kes peavad pealesunnitult elama kõrgepingeliinide läheduses – toitumist saab muuta lihtsalt, elukohta aga lihtsalt vahetada ei saa. Samuti kui teha võrdlus, et risk haigestuda mingisse haigusesse on väiksem kui tõenäosus võita mingil loteriil – siis inimesed ju ostavad loteriipileteid sooviga võita ning keegi ikka alati võidab. Selline võrdlus ajab segadusse.
Inimesi ajavad segadusse ka hiigelsuured arvud. Näiteks kui me ütleme, et põlevkivi kaevandati 1980. aastal 30 miljonit tonni ja tuhka tekkis 15 miljonit tonni, siis me ei oska vastavat kogust ette kujutada. Kui me aga toome võrduse, et aastas on ca 30 miljonit sekundit, järelikult kaevandati 1 tonn sekundis 24 tundi ööpäevas, siis tekib ettekujutus. Samuti kui kirjutada, et põlevkivitööstuse tahketest jäätmetest jätkuks rajamaks Hiina müüri ümber kogu Eesti territooriumi, kaasa arvatud saarte rannajoon – tekib tunnetuslik arusaam hiigelsuurtest kogustest.
Väga raske on omavahel võrrelda riske, mis on oma olemuselt täiesti erinevad – näiteks põlevkiviküttel soojuselektrijaamade ja tuumaelektrijaamade võimalikke keskkonnamõjusid. Need on põhimõttelised valikud, millesse on sageli kaasatud kogu ühiskond ning valikuteni jõudmine ja nende muutmine võtab aastaid ja aastakümneid. Näiteks viidi Rootsis 1980. aastal läbi rahvahääletus ja tulemused olid üheselt arusaadavad – Rootsi peaks panustama alternatiivenergia allikatele ja aastaks 2010 suletakse kõik tuumajaamad. Aastal 2009 aga jõudis Rootsi valitsus kokkuleppele energiapoliitika uue kursi osas, mis võimaldab ehitada uusi tuumaelektrijaamu vanade asukohale, kui vanuse tõttu suletud reaktor asendatakse uuega. Energiavajaduse jätkuva kasvu tingimustes on enamiku rootslaste ajudes tuumaenergia jätkuv kasutamine ja sellega kaasnevad riskid vastuvõetavam lahendus kui puudujääva energiavajaduse kompenseerimine kasvuhoonegaase põhjustavate fossiilsete kütuste või kallite alternatiivenergeetika lahenduste poolt. Kuigi on ka palju vastuhääli, domineerib selline mõtteviis.
Avalik huvi ja erinevad raamistikud
Tavainimestele avaneb teadusuudiste valguses terve psühholoogiline, emotsionaalne, moraalne, sotsiaalne ja poliitiline raamistik. Seetõttu püüavad ka uudised käsitleda erinevaid aspekte. Biotehnoloogia, nanotehnoloogia, tuumaenergeetika – uudised kõigist neist valdkondadest kaetakse kindlasti keskkonnamõjude, eetika ja äriliste aspektide aruteludega. Ajakirjanikud väljendavad erinevate huvigruppide ja arvamusliidrite seisukohti. Seetõttu on ajakirjanike ootus, et ka teadlased kommenteeriksid teemat laiemalt kui vaid oma teadustöö seisukohalt.
Teadustööl ja vastavalt ka teadusuudistel on tugev mõju näiteks inimeste toitumisharjumustele, isikliku turvalisuse tagamisele, kommunikatsioonile, suhtumisele keskkonna kvaliteeti. Need arvamused viivad omakorda arengutele seadusandluses. Seega on populaarteaduslikul meedial tegelikult ka väga suur vastutus.
Kokkuvõte
Kõigil teadlastel on professionaalne vastutus teavitada oma uurimistöö tulemustest avalikkust. Samas tuleb kindlasti arvestada konfidentsiaalsusnõuetega ning kindlasti kirjeldada, kas tulemused on juba avaldatud või teadustöö on alles pooleli.
Suuremates teadus- ja arendusasutuses on inimesed, kes teaduskommunikatsiooni eest vastutavad ja on selle eest tasustatud. Vajaduse korral on võimalik saada neilt abi, paljudes asutustes on ka otsene teavitamiskohustus.
Vajalik on olla kursis meediakajastustega oma uurimisvaldkonnas.
Kui uurimistulemused ja järeldused on oluliselt erinevad teadusringkondade arvamusest, siis on vajalik seda eraldi rõhutada.
Väga hoolikas on vajalik olla riskide ja kasude esitamisel, luues selgelt arusaadavad ja üheselt mõistetavad võrdlused.
Kui teadustöö tulemused võivad oluliselt muuta inimeste elu ja harjumusi, siis tuleb lisaks hoolikale kirjeldusele olla valmis ka laiadeks avalikeks sotsiaalseteks, eetika-alasteks, poliitilisteks jne diskussioonideks.
