2012 – muutuste aasta

Filmi ’2012’ esilinastuseni 13. novembril 2009 on jäänud 19 päeva. Filmi treileris pühib hiigellaine minema mungakloostri Himaalaja mäetipust. Geoloogilises mõttes on sellist jaburust raske kommenteerida. Kui keegi võib India ookeani läheduses end hiidlainete eest turvaliselt tunda, siis on need Tiibeti mungad. Aga ilmselt selle turvatunde purustamisele ongi filmi autorid rõhunud.

Olen huviga jälginud protsesse, mida wikipedia nimetab ’2012 nähtuseks’ – ’2012 phenomenon’. Ning saanud aru peamisest – inimesed vajavad järelemõtlemist elu mõtte üle, sedavõrd huvitav ja müstiline on meist igaühele antud elu. Kas selleks on vaja aasta 2012 ümber rajatud hüsteeriat, on omaette küsimus. Kasutan kõike seda, et tudengitele haaravamalt keskkonnageoloogia põhitõdesid õpetada.

Kuna olen geoloogina aasta 2012 teemal varemgi sõna võtnud, siis kujutlesin, kuidas olen kutsutud populaarsesse telesaatesse. Enne aasta 2012 arutelu on just ära tõestatud, et pool aastat ainult tomateid süües puhastub organism täielikult. Kuna järjekorras on ka valdade liitmise teema, siis on aega ainult 10 minutit. Minuga koos on stuudiosse kutsutud inimesed, kes juba pikka aega on saanud planeedilt Nibiru kosmilisi signaale.

Loomulikult saab esimesena sõna signaalidesaaja. Selgub, et isegi õunapuud on aru saanud Nibiru saabumisest ja peatsest katastroofist – sellele viitab väga hea õunasaak. Õunapuud annavad viimast. Viljasaak aga on nigel seetõttu, et rukis ja nisu on võitlemisest maailma lõpuga loobunud. ’Erik Puura – kas võite 100% kindlusega väita, et aastal 2012 ei toimu suurt keskkonnakatastroofi?’, küsib saatejuht ja vaatab kella. ’Sellist kindlust ei saa mitte ükski teadlane mitte kunagi anda,’ alustan vastamist. ’No näete nüüd!’ hõiskab saatejuht ning kuulutab teema lõpetatuks.

NASA astrobioloog David Morrison on väsinud kommenteerimast, et planeeti nimega Nibiru ega ka mõnda teist planeeti, mis lähiaastatel Maad ohustaks, pole olemas. Morrison on üle külvatud ka abipalvetega noortelt, kelle arust elul pole peatselt saabuva maailmalõpu tõttu enam mõtet ning arvatakse, et kõige kergem on elust lahkuda. Noored on vaadanud internetist maailmalõpu videoid ja kirjutavad, et nad ei saa magada, värisevad üleni jne. Morrison kinnitab üha sagedamini noortele ja paanikas inimestele, et Nibiru on interneti teel levitatav pettus. Samas on lihtsamast lihtsam levitada paanikat teatades, et valitsused ja NASA on peamised konspiraatorid. Ka filmi ’2012’ puhul on selline lihtne ja populaarne meetod valitud.

Kõik see toob mulle veel kord meelde, kuidas helistasin Elu24 ajakirjanikule ja küsisin, mille alusel ta väidab, et teadlased ennustavad aastaks 2012 maailmalõppu. Mille peale ajakirjanik ütles, et ärgu ma võtku seda juttu rubriigist ‘Veider teadus’ tõsiselt, sest see on mõeldud eelkõige noortele… Olen kuulnud, et ka koolides on laste omavahelises arutelus muutunud maailmalõpu teema järjest sagedasemaks.

Aga miks ma oleksin öelnud, et ma pole 100% kindel selles, et aastal 2012 ei toimu suurt keskkonnakatastroofi? Sest katastroofe toimub kogu aeg, võtame kasvõi 2004. aasta detsembrikuu tsunami, kui hukkus üle veerand miljoni inimese, või 2008. aasta maavärina Hiinas, kus hukkunuid oli ligi 90000. Samuti on väga väikese tõenäosusega ohud olemas igal aastal, näiteks see, et Maad tabab asteroid, purskab supervulkaan, tekivad maavärina tagajärjel tsunamid jne. Aga vähemalt vulkaanide, maavärinate ja tsunamide suhtes paikneb Eesti geoloogilises mõttes õnnistatud alal – ohud sisuliselt puuduvad. Lisaks puudub mistahes geoloogiline tõendus selle kohta, et aasta 2012 oleks erinev mõnest teisest aastast – tõenäosus, et midagi toimub, on sama suur mistahes teise aastaga. Samas inimeste arvukuse suurenemine Maal tähendab, et hukkunute ja vigastatute arv katastroofides võib samuti tõusta.

Aastal 2012 võib Päikese aktiivsus olla kõrge, viimati oli aktiivne aasta 2001 ning kordumine on iga 11 aasta tagant. Päikese aktiivsus võib põhjustada näiteks satelliit- ja mobiilside häireid. Samas pole sellel mingit seost Maa magnetpooluste vahetusega, nagu ekslikult arvatakse. Maa magnetpooluste vahetus on umbes 5000 aasta jooksul toimuv järk-järguline protsess, mis vastavalt geoloogilisele andmestikule pole kunagi olnud seotud massiliste väljasuremistega. See, et magnetpooluste vahetus toimub järsku ja põhjustab globaalseid katastroofe, on väljamõeldis.

Miks ma siis ikkagi arvan, et aasta 2012 on muutuste aasta? Just seetõttu, et järjest tugevneb 2012-hüsteeria külvamine kõikide kommunikatsioonivahendite kaudu. Lisaks sadadele tuhandetele isehakanud uskujatele internetis, kes loovad ka veebisaite ja videoid, kaotavad informatsiooni tarbijate arvu pärast võitlust pidavad massikommunikatsioonikanalid järjest enam sotsiaalset vastutust. Eriti praeguses majandussituatsioonis on 2012 geniaalne äri kirjanikele, varjendite valmistajatele, särgimüüjatele, samuti loomulikult ajakirjanikele. Väga paljud inimesed ja perekonnad peavad läbi elama 2012-nähtuse, loodetavasti ilma ohvriteta, aga ikkagi närvitsedes. Ilmselt on palju inimesi, kes aastal 2012 igal hommikul mõtlevad, et kõik on ikka veel alles. Juba 2011/2012 aastavahetus saab paljudele olema vägagi kummaline. Ja siis läheneb hüsteeria kuupäev… Sellest toibudes aga on loodetavasti rõõmsam ja lihtsam edasi elada, kaotades näiteks meeletu tarbimise kui elu kvaliteedi näitaja mõtteviisi ja mõeldes rohkem oma rahva ja kogu inimkonna jätkusuutlikkusele.

Kui maiad oleksid teadnud, kuidas nende kalender mitu tuhat aastat hiljem viib paanikasse nendega võrreldes märkimisväärselt kõrgemal tehnoloogilisel arengutasemel inimühiskonna, oleksid nad tõenäoliselt oma kalendri kahjutundest ümber vormistanud.

Aga järele mõelda meie ühiskonna haavatavuse üle tasub kindlasti. Kui selleks aitab kaasa ilmselt judinaid tekitav, kuid ilma teadusliku aluseta film ’2012’, siis on meetod seegi.

Loomade imelikust käitumisest enne keskkonnakatastroofe

5. mail 2008 märkasid Sichuani provintsis elavad hiinlased tuhandeid konnasid ületamas linnatänavaid. Ebausklikke inimesi rahustati ametnike poolt väitega, et tegemist on tavalise loomade rändega. Nädal aega hiljem, 12. mail toimus sealsamas 8-magnituudiline maavärin, hukkus ligi 90000 inimest, 363000 sai vigastada ning 5.47 miljonit kaotasid oma kodu.

Internetis ringleb ka üks foto konnade rändest enne maavärinat.

Seos keskkonnageoloogia õpetamisega

Tudengitele keskkonnageoloogiat õpetades on kursuse osaks keskkonnakatastroofide ennustamine. Enamik keskkonnageoloogia õpikuid mainib loomade anomaalset käitumist kui indikaatorit, siiski vaid pealiskaudselt ja mitte eriti tõsiseltvõetavana.

Samas ajaloolised tõendid on üle 2300 aasta vanad. Juba aastal 373 eKr kirjeldasid kreeklased, kuidas rotid, maod, nirgid jt loomad lahkusid Helike linnast viis päeva enne selle hävimist maavärina ja tsunami tagajärjel.

Enamik teadlasi on skeptilised

Kuna Jaapanis on maavärinaohud eriti suured, siis on jaapanlased loomi ja nende käitumist põhjalikult uurinud. USA teadlased on skeptilisemad, kuna mingi konkreetse käitumise ja sellele järgnenud sündmuse seosed pole olnud sarnased.

Inimeste meenutuste kohaselt on maavärinatele sageli eelnenud koerade ulgumine, puurilindude rahutus ja kasside närvilisus ning ärapeitmine inimeste eest. Geoloogid on senini selliseid väited tõrjunud viitega, et kui maavärinat poleks toimunud, siis oleks imelik käitumine lihtsalt unustatud, järelikult on tegemist psühholoogilise järelefektiga.

Ainuke suurem õnnestumine – Hiina 1975

Maavärinate ennustamisega tegeleb Hiinas umbes 10000 teadlast ja 100000 amatööri, loomade anomaalse käitumise jälgimine on seejuures üks levinumaid metoodikaid. Guangxi provintsis jälgitakse videokaamerate abil maofarmi – vastavalt kogemustele väljuvad maod oma pesadest 3-5 päeva enne maavärina toimumist, seejuures maavärina epitsenter võib paikneda kuni 120 km kaugusel. Mida tugevam on maavärin, seda agressiivsemalt maod käituvad – paisates ülisuurt ohtu tunnetades end vastu ruumide seinu. Guangzhou loomaaias jälgitakse paabulinde, konni, madusid, kilpkonni, hirvi ja oravaid. Loomaaia direktori andmetel enne maavärinaid talveunes loomad ärkavad, vee-elukad aga hüppavad veest välja. Ka lehmad ja hobused kuuluvad Hiinas jälgitavate loomade nimistusse.

Senini on maailmas edukalt ennustatud vaid ühte, 4. veebruaril 1975 toimunud Haichengi maavärinat. Edukalt selles mõttes, et linn evakueeriti ning kuigi 90% linna hoonetest hävis, jäid 90000 inimest ellu. Sellele maavärinal eelnenud indikaatorid – eeltõuked, aga ka loomade käitumine olid nii ilmsed, et inimesed päästeti. Hiina teadlased said ülemaailmse kuulsuse – mis aga ei kestnud kaua, sest 28. juulil 1976. aastal hukkus Tangshani maavärinas 255000 inimest. Kuigi indikaatorid olid olemas, polnud need nii ilmsed kui Haichengis ja evakueerimisotsust ei tehtud.

Berklandi metoodika

USA geoloog Jim Berkland leidis väga lihtsa metoodika ennustamaks suuri maavärinaid – ajalehes suurenes kadunud koduloomade kuulutuste arv. Näiteks 22. septembril 1989 märkas ta, et tavapärase 15 kadunuks kuulutatud koera asemel oli kuulutusi koguni 57. Samal ajal olid ka vaalad sattunud kaldale San Franciscos ja Santa Cruzis, kodutuvid kadunud jne. Seostades neid sündmusi Kuu ja Maa gravitatsioonijõudude maksimumiga avaldas ajaleht 13. oktoobril ta lühiennustuse, et lähipäevadel võib toimuda tugev maavärin. Nelja päeva pärast see toimuski. Kokku on Berkland enda sõnul ennustanud 12 maavärina toimumist. Paraku on teadusajakirjade retsensendid pidanud Berklandi teooriaid mitteteaduslikuks.

2004. aasta tsunami

2004. aasta India ookeani tsunami on inimkonna ajaloo üks kohutavamaid loodusõnnetusi. Hukkus üle veerand miljoni inimese. Seevastu hukkunud loomi oli ebaloogiliselt vähe. Arvatakse, et loomad valmistusid katastroofi vastu juba 10 päeva varem.

Enne tsunami saabumist põgenesid flamingod randadest metsadesse, Sri Lanka koerad keeldusid hommikusest jalutuskäigust, pühvlid ühes Tai külas põgenesid üles mägedesse – päästes ühtlasi külaelanikud, kes neile järgnesid. Mägedesse põgenesid ka elevandid – nende puhul arvatakse, et elevandid kasutavad oma lonte seismiliste vibratsioonide detekteerimiseks. Rannikuilt sadu ja tuhandeid inimeste surnukehasid otsides leiti mõned üksikud surnud loomad.

Seletused loomade käitumisele

Loomade võimet end päästa enne 2004. aasta tsunamit on püüdnud lahti seletada Aleksandr Turovski.

Metsloomad teadsid tunde või isegi päevi ette, et katastroof on tulekul – selleks on Turovski arvates kaks põhjust. Esiteks loomade meeleorganite omapära –- nad tajuvad infraheli ning suure vapustuse ees on see alati. Heli liigub kiiremini kui vesi, eriti kiiresti liigub infraheli vees. Sestap tajusid veeloomad, isegi millimallikad, selle ära ning läksid sügavustesse. Teiseks ei ela ükski loomaliik eraldatuna, vaid suurte kooslustena. Liigid panevad üksteise käitumisstruktuuri tähele. Mida suurem loom ning monoliitsem kari, seda rohkem teda tähele pannakse. Elevanti jälgivad ja temast sõltuvad sajad loomaliigid, elevandil on aga võime infraheli abil suhelda. Kui elevandid hakkasid lahkuma, hakkasid ülejäänud loomad muretsema ning tajusid seejärel ise läheneva katastroofi tohutut infrahelifronti.

Samas ei saa kiiremini liikuva infraheliga seletada seda, kuidas loomad katastroofe viis päeva ja rohkem ette suudavad tajuda, ning seejuures erinevaid katastroofe – maavärinaid, tsunamide mõju rannikutel tuhandete kilomeetrite kaugusel maavärinate epitsentrist, vulkaanipurskeid… On teooriaid, et loomad tajuvad kas Maa vibratsioone või Maast vallanduvate gaaside elektrivälja.

Lõpetuseks

Kui loomad hakkavad imelikult käituma, siis isegi paljude signaalide korral on võimuesindajatel kombeks neid ignoreerida. Osaliselt on see arusaadav, sest kui asum evakueeritakse ja midagi ei toimu, võib keegi oma tööst ilma jääda. Ignoreerimise korral aga… võivad kaalul olla sajad tuhanded inimelud. Hiina Haichengi juhtumi puhul 1975. aastal käivitasid evakueerimise tegelikult alles esimesed eeltõuked, kuigi ka muud indikaatorid klappisid.

Piirkondades, kus inimesed paiknevad loodusohtudele ülilähedal, on välja kujunenud selged käitumisviisid. Vulkaan Etna jalamil paiknevate külade elanikud lahkuvad oma kodudest, kui koerad ja kassid muutuvad ärevateks. Venetsueelas Caracases peetakse kasse, koeri ja isegi boamadusid uskudes, et loomad saavad inimestele ohtudest teada anda. Jaapanis jälgitakse kuldkalade ujumist akvaariumides. Tashkendi maavärina puhul 1966. aastal vedas hullunud koer oma perenaise maavärina epitsentrist eemale.

Miks Euroopa Liit surub elavhõbedat meie kodudesse?

Jutt on jällegi säästupirnidest, seekord uuest vaatevinklist – püüdes hõõglampide keelustamise otsust mõista. Iga säästupirn sisaldab umbes 5 mg elavhõbedat. On ka uuemaid ja veel kallimaid eksemplare, kus elavhõbedat vaid 1 mg – aga ikkagi elavhõbedasisaldusega. Miks asendatakse sunduslikult elavhõbedat mitte sisaldavad tooted seda sisaldavatega?

Poliitika

Tegelikult on vastus üks ja ainult üks – sõlmitud poliitiline kokkulepe vähendada CO₂ emissioone aastaks 2020 20% võrra ning selle protsessi eest vastutajad peavad näitama, et nad on midagi teinud. Nende tahtmine jääb poliitmaastikul peale.

Jätame siin kõrvale teema, kas inimtekkelised CO₂ emissioonid annavad olulise panuse globaalsetesse kliimamuutustesse või mitte. Minu isiklik arvamus on, et kui oluline ja täpselt missuguse mustriga mõjud on – ega me tegelikult seda ei tea ja kliimamuutusi täpselt ette ennustada ei oska. Oskame ühe või teise parameetri või parameetrite rühma alusel tõmmata lineaarseid graafikuid ja luua mudeleid, kuid tegelikult on toimuvas väga palju umbmäärasusi. Jah, kehtib reegel – pigem karta kui kahetseda, ning selle alusel ka tegutsetakse. Siin aga sekkuvad mängu poliitikud.

Poliitikute arvates peab kogu aeg midagi muutuma – soovitavalt ikka paremuse poole. Veel parem on näidata, et tegeldakse maailma päästmisega seda ähvardavate ohtude eest. Õnnetud jääkarud üksikul jääpangal, sulanud lumememm – selliste kuvandite alusel peaksid kõik saama aru, et globaalsed kliimamuutused võib olla oluline probleem. Maailmas midagi korda saata aga on juhtide arvates võimalik vaid poliitiliste tööriistadega. Võrreldes maailmapoliitikat näiteks hekipügamisega, siis on kõikidele hekiomanikele peale pandud kohustus pügada oma hekki 20% võrra sõltumata sellest, mis taimede baasil hekk on rajatud ning kui vana ja kõrge ta praegu on.

On arvamusi, mille kohaselt CO₂ piiramine ja emissioonidega kauplemine on tegelikult ettevalmistus fossiilsete kütuste lõppemise perioodile – et hankida piisavalt vahendeid taastuvenergeetika alastele lahendustele, toetada tuumaenergeetika renessanssi jne eesmärgiga hoida ära nafta- ja gaasiriikide täielikku domineerimist.

Poliitiline kokkulepe on tore, aga et tegelikku efekti saavutada, peaksid inimesed muutma oma käitumisharjumusi, tegema midagi teistmoodi. Kõige toredam oleks, kui inimesed hakkaksid tarbima vähem energiat, sealhulgas elektrienergiat. Teatavasti ju suur osa elektrienergiast tuleb elektrijaamadest, mis põletavad fossiilseid kütuseid.

Tegelikkus

Kui me aga vaatame elektritarbimist meie kodudes, siis valgustuseks kulub vaid 8% elektrienergiast. Piisab mõne uue ja võimsama elektrilise riistapuu soetamisest – ning kogu võimalik sääst elektripirnide väljavahetamisest on olematu. Kui perekond kolib korterist oma majja linna lähedale, kasvab pere energiavajadus vähemalt 2 korda. See on areng, mille poole suur hulk inimesi püüdleb – ja mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Pere energiasääst pirnide vahetamise arvelt on selle kõrval tühine. Samas arvestavad pirnide vahetuse propageerijad välja, et tänu pirnivahetusele võib ehitamata jätta nii mõnegi uue elektrijaama. Kas ikka võib? Tarbimine kasvab endiselt suure kiirusega.

Miks siis ikkagi pirnid, mitte näiteks muud kodumasinad? Ka kodumasinatel on energiaklassid, aga piirid on ees. Pesumasina vee soojendamisel teatud temperatuurini tuleb ikka kulutada kindel hulk elektrienergiat, samuti kohvivee keetmisel. Hõõglampide puhul aga on arvutatud, et näiteks kivisöe või põlevkivi orgaanilise aine oksüdeerumise energiast jõuab valgusenergiaks vaid 2%. Seega energiakadu on 98%. Just selle numbri vähendamise otsustasid Euroopa energiapoliitikud rakendada oma vankri ette – ikka põhjendusega vähendada CO₂ emissioone. Just sellel ja ainult sellel põhjusel otsustati keelustada hõõglambid.

Mis aga tegelikult juhtus? Väga paljudel juhtudel saadi aru, et lambipirnide asendamisel pole mingit seost CO₂ emissioonide vähendamisega, mõnedel juhtudel aga on olukord isegi vastupidine. Näiteks Soomes, kus suur osa elektrienergiast saadakse tuumajaamadest ning kui ruumide kütteks kasutatakse fossiilkütuseid, annavad hõõglambid samuti oma panuse küttesse ja tulemuseks on CO₂ emissioonide kasv, sest tuleb rohkem kütta… Vahe pole kindlasti suur, aga kindlasti see näide näitab keelupoliitika mõttetust.

Euroopa Tarbijate Organisatsiooni direktor Monique Goyens on välja toonud, et paljudel inimestel on nahatüüp, mille suhtes nn säästupirnid on kahjulikud. Hõõglampe oleks vaja tervislikel põhjustel – huvitav, kas luuakse süsteemid, mis võimaldavad arstitõendi abil neid ikkagi osta?

Veelgi kurvem on elavhõbeda küsimus. Kui paljudes valdkondades, näiteks stomatoloogias toimub elavhõbeda täielik keelustamine, siis nüüd toome elavhõbedaohud oma kodudesse. Kõige drastilisem näide võib olla, kui väike laps kukub kogemata säästupirnide kasti peale (õnneks ei jõua keegi neid veel kastide kaupa osta, küll aga võib peagi tekkida kast katkiste pirnidega) ning gaasiline elavhõbedaemissioon satub lapse kopsudesse. Rakendatud pole peamist soovitust – elavhõbedat sisaldava pirni vahetamisel peaksid kauplused vana tagasi võtma.

Et tegu pole ainult eestlaste protestiga, seda näitab Euroopa Liidu energeetikavoliniku Andris Piebalgsi blogisissekanne hõõglampide keelustamise kiitmise kohta, mida lugejad on 5-palli süsteemis hinnanud 1.51-ga. Kommentaarides on välja toodud ka olulisemad vastuargumendid.

Eriti huvitav on võrdlus, mille kohaselt söeelektrijaamad paiskavad hõõglampide töö tagamiseks keskkonda rohkem elavhõbedat kui satub kodudesse need välja vahetanud säästupirnide kaudu. Elavhõbe on looduses levinud element, seda on igal pool, ainult väga väikeses kontsentratsioonis. Muuhulgas on elavhõbedat loomulikult ka soojuselektrijaamade heitmetes. Samas jutt on hoopis elavhõbedast gaasilises vormis ning sellest, et need gaasid on meie kodudes. Säästulambi purunemise korral siseruumis on soovitus ruumi 15 minuti jooksul õhutada, killud kuivalt kokku korjata, paigutada mitmekordsesse kilekotti ning viia ohtlike jäätmete kogumispunkti… Päris keeruline, kas pole?

Miks siis ikkagi?

Kokkuvõtvalt on CO₂ emissioonide poliitiliseks piiramiseks välja mõeldud keeld, mis väga paljudel juhtudel ja väga paljudele inimestele tundub jaburana. Olen kirjutanud, et ootan säästupirnide hinna tunduvat alanemist ja plaanin osa hõõglampe kindlasti asendada – seal, kus pean neid valgustuse seisukohalt talutavaks, majanduslikult kasulikuks ja elektrienergiat ka tegelikult säästvaks.

Miks siis ikkagi otsustati rakendada keeldu? Kas olid üheks põhjuseks säästupirnide tootjate tehtud investeeringud ning samas pirnide väga kõrge hind ja ebaühtlane kvaliteet, mistõttu müük ei edenenud piisavalt hästi? Arvutused ju pidid tõestama, et iga inimene hoiab raha kokku – ja kui inimesed ei hakanud raha kokku hoidma, siis mitte seepärast, et nad poleks seda tahtnud, vaid seepärast, et paljude inimeste kogemuste baasil oli pirnidel kvaliteediprobleem ning kokkuhoiu asemel tekkis lisakulutus. Paljudele ei meeldi kunstlik valgus, paljudele ei meeldi elavhõbedasisaldus, neid pole mõtet panna pidevalt valgustust sisse-välja lülitavatesse ruumidesse, probleeme võib esineda tugevate külmakraadide juures, mõned kasutavadki hõõglampide soojust jne. Väga paljudel juhtudel on hõõglamp parem ja kvaliteetsem toode kui säästupirn – miks siis peaks selle müük olema keelatud?

Minule siiski tundub, et tegu on puhtalt poliitotsusega näitamaks, et midagi on tehtud. Ja selle otsuse mistahes vastuargumendid ei leia isegi tõsist arutelu… Ka Andris Piebalgsilt sooviti blogis vastuseid ja kommentaare, neid aga pole tulnud.

Narvalastel jälle võimalus

Eks siis ootame, kui keegi taibukas ettevõtja tuleb turule küttekehaga, mis kuidagi kahtlaselt meenutab hõõglampi ning millel on üks huvitav lisafunktsioon – ta annab rahulikku ja mahedat valgust, mis ei kahjusta tervist ega sisalda elavhõbedat. Kuniks seda aga pole, avaneb ärivõimalus jällegi ilmselt narvalastele…

Lõpetuseks meenub mulle, kuidas mu isa rajas talvel Mustamäe rõdule omamoodi külmkapi. Et moosipurke ja marineeritud seeni talvel hoida nii, et oleks piisavalt külm ja need samas ära ei külmuks, vedas ta puidust kappi hõõglambi. Ka kõige külmematel öödel ei külmunud purgid ära. Olen 100% kindel, et tegu oli palju keskkonnasõbralikuma lahendusega võrreldes teise külmkapi ostmisega – selleks lihtsalt polnud ei ruumi ega raha… See, et moosi- ja seenepurgid ka pisut valgust said, ei oma selles loos mingit tähtsust.

Põlevkivituhk – müüdid ja tegelikkus

Täpselt 16 aastat tagasi sain magistrikraadi Manchesteri Ülikoolist magistritöö eest ’Eesti soojuselektrijaamade põlevkivituhk – selle ladustamine ja võimalik kasutamine’. Kuna Manchesteri Ülikool on maailma ülikoolide edetabelis 26. kohal, siis ehk on kellegi arvates minu arvamusel rohkem kaalu kui Tartu Ülikooli esindajal – Tartu Ülikool on 501.-600. kohal. Lisaks omandasin doktorikraadi keemiatehnika alal Stockholmi Kuninglikus Tehnikaülikoolis, mis on 174. kohal. Mina isiklikult erilist vahet neil ülikoolidel ei näe – kõikjal on nii fantastilisi võimalusi koos absoluutsel maailmatasemel professoritega kui ka probleeme. Ja sama ütlen näiteks Tallinna Tehnikaülikooli kohta. Aga olgu edetabelitesse uskujatel ka oma mängumaa.

Igal juhul Stockholmis tegelesin hüdrogeokeemilise modelleerimisega ning minu oskused analüüsida põlevkivituha käitumist  atmosfääritingimustes ja kokkupuutel põhjaveega pärinevad sealt. Eestis hüdrogeokeemilise modelleerimise koolkond senini puudub. Sellise kogemuse baasil oli meeldivaks ülesandeks hinnata ja analüüsida Eesti põlevkivituha baasil valmistatud betoonisegude keskkonnamõjusid.

Hetkel kaalutakse põlevkivituha baasil valmistatud betoonide kasutamist kaevanduste täitmisel. Juba on üllad ’keskkonnakaitsjad’ valmis seda ideed hukka mõistma. Samas on väga paljudes riikides leitud materjalid, millega kaevandusi täita. Paraneb maavara kättesaadavus, paraneb ventilatsioon, väheneb tulekahjude oht jne. Järgnev ülevaade näitab, et ka Eestis oleks selline teguviis igati asjalik ja ajakohane.

Põlevkivi tolmpõletamise käigus tekkivad keemilised reaktsioonid ning reaktsioonide käigus tekkivad uued mineraalid on osaliselt sarnased tsemendiklinkri valmistamise käigus toimuvatele reaktsioonidele ning tekkivatele mineraalidele. Põhiliseks erinevuseks on tolmpõletamise tuha liigselt suur vaba CaO sisaldus, samuti tsemendimineraalide kogus ning sulfaadisisaldus. Tulemuseks on, et tolmpõletamise tuha kasutamine täielikult tsemendiklinkri aseainena ei ole ehitusnorme arvestades tänapäeval ehitiste rajamisel aktsepteeritav. Küll on variant kasutada seda tuhka segus teiste kaevandamis- ja töötlemisjääkidega tagasitäiteks paljulubav, kuna täitele ei ole vajalik seada ehitiste rajamisega analoogseid tsemendisegude kvaliteedinorme.

Keevkihtkatelde tuhk erineb oluliselt tolmpõletustuhast, sh mineraalse koostise poolest eriti seetõttu, et enamus põlevkivis sisalduvatest karbonaatidest keevkihtkatelde tuhas jäänud lagunemata. Vaatamata sellele on veega kokkupuutel tekkivad keemilised reaktsioonid ning vastavalt ka keskkonnamõjud sarnased.

Keskkonnakaitse seisukohalt on selge, et segude kivistumise käigus tekib paratamatult teatud koguses aluselist vett, mis põhjavee liikumise tagajärjel levib teatud kaugusele ning avaldab teatud ulatusega mõju põhjavee kvaliteedile. Sisuliselt tekivad sellised mõjud kõikide ehitustööde korral, kus kasutatakse tsementi või lupja. Seega, vajalik on selgitada, missuguse kvaliteediga vesi tekib erinevate segude tardumise käigus. Seondades saadud uuringute tulemusi hüdrogeoloogiliste põhjavee liikumise mudelitega ja hüdrogeokeemiliste põhjavee kvaliteedi muutumise mudelitega on võimalik hinnata segude tardumise käigus tekkivaid keskkonnamõjusid.

Selge on samas ka see, et kui segud sisaldavad palju vaba CaO-d, mis hüdratiseerumise käigus jääb sidumata kivistunud massi uute mineraalide koostisse ning jääb vastavalt alles Ca(OH)2-na, siis selline tardunud segu võib mõjutada põhjavett ka tardumisjärgselt. Näiteks oleme arvutanud, et 40 m kõrgusest tuhaplatoost kandub välja väga kõrge aluselisusega vett (pH 12.4-13.6) väga pika aja jooksul, see aeg ületab 1000 aastat.

Betoonisegude tardumise käigus seotakse enamus vaba CaO-d ära teiste uute tekkivate mineraalide koosseisu ning vaba Ca(OH)2 jääb alles sellisel määral, et mõju kestvuse aeg on erinevalt tuhaplatoodes aset leidvatest protsessidest suurusjärkude võrra väiksem. Kivistudes moodustub väikese veejuhtivusega täidis ning seetõttu vee kogus, mis täidisest läbi tungib ning edasi põhjavette levib, on väike.

Raskmetallide leostuvuse uuringud näitasid, et ühegi raskmetalli leostuvus tuhkbetoonidest ei ületa isegi inertsete jäätmete leostuvusele kehtestatud keskkonnanõudeid ning katsed tõendasid, et tuhkbetoonidest raskmetalle ohtlikes kogustes põhjavette ei leostu. Samuti, erinevalt poolkoksist, pole põlevkivituha puhul fenoolide probleemi, nagu sageli ekslikult arvatakse.

Tuha keskkonnamõjud kaevanduste tagasitäitmisel vajavad konkreetset keskkonnamõjude hinnangut. Samas näitasid katsed, et sisuliselt ainsaks keskkonnamõjuks on aluselisus ning toimuvad protsessid on äärmiselt sarnased kõige tavalisematest ehitusmaterjalidest (näiteks portlandtsement) välja leostuva vee mõjule. Hüdrogeokeemiline modellerimine näitas, et ümbritsev keskkond puhverdab aluselisuse väga kiiresti ja tagasipöördumatult (atmosfäär on CO₂ sisalduse tõttu happeline ning samuti on põhjavee HCO₃^- ioonil aluselisust neutraliseeriv toime, reaktsioonide tulemusena tekkiv ja välja settiv CaCO₃ on keemiliselt täiesti ohutu). Kui kaevanduste tagasitäitmiseks õnnestub välja töötada piisavalt kvaliteetne tehniline lahendus, mis tagab täidetud tühimike väga väikese veeläbitavuse, ning välikatsed seda kinnitavad, siis on võimalik tõestada, et kaevanduste tagasitäitmise keskkonnamõjud keevkihtkatla tuha baasil loodud betoonide abil on ebaoluliselt väikesed.

Koostöös TTÜ-ga läbi viidud uuringute andmetel on kõik tuhksideainetega valmistatud betoonid varajases kivinemisestaadiumis tundlikud vee suhtes, samas aga keevkihikatla tuhaga valmistatud betoonid omavad tunduvalt suuremat veekindlust kui tolmpõlemiskatla tuhaga valmistatud betoonid ning ehitustehniliselt parimaid omadusi saavutatakse betoonidega, milles on kasutatud võimalikult suures hulgas keevkihikatla tuhka. Ühildades neid TTÜ järeldusi TÜ keskkonnamõjusid prognoosivate uuringutega on ilmne, et ka keskkonnakaitseliselt on aluselise vee tekke potentsiaal vähim tuhkadel, milles on kasutatud võimalikult suures hulgas keevkihtkatla tuhka, sest siis on portlandiidi osakaal tuhkbetoonides väike ning leostuv vesi puhverdatakse põhjavee poolt ära kiiresti ning segunemiskoha lähedal. Järelikult on nii TTÜ kui TÜ poolt välja toodud optimaalsed segude vahekorrad parimad nii ehitustehniliselt kui keskkonnakaitseliselt. Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituut ja geoloogia instituut ning Tallinna Tehnikaülikooli ehitustootluse instituut ja mäeinstituut täiendasid üksteist läbi viidud uuringutes ning tehnoloogilistes lahendustes, kuidas kaevanduskäike oleks võimalik täita. Olgu see näide koostöö vajalikkusest ja tulemuslikkusest.

Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudis välja töötatud hüdrogeokeemiline mudel võimaldab edukalt prognoosida aluselise vee teket ning selle puhverdumist ning aluselisuse täielikku kadumist reaktsioonides põhjaveega. Välikatse käigus on vajalik leida kinnitus laborikatsetele ja modelleerimise tulemusteke reaalses mastaabis.

Kokkuvõtvalt peavad välikatsed täpsustama laborikatsete ja modelleerimise tulemusi selle kohta, et põlevkivituhkbetoonide kasutamisel kaevandusest aluselist vett ümbritsevasse keskkonda ei satu.

Põlevkivituhka ei ole vaja karta. Jutud kõrgest raskmetallide ja radioaktiivsete elementide sisaldusest on müüt ja jääb müüdiks. Laialdasemat kasutust ehitustegevuses pole tuhk senini leidnud vaid seetõttu, et kuigi põlevkivi anorgaanilise osa kuumutamisel tekivad tsemendimineraalid, pole nende koostis parim ega optimaalne, liialt palju on vaba CaO-d. Ehitajad vajavad kõrgema kvaliteediga materjale ja isegi see, et tuha saaks kätte sisuliselt tasuta, ei ole piisav argument selle kasutamiseks. Ehitised peavad olema kvaliteetsed. Kaevanduskäikude täitmiseks aga on põlevkivituhkbetoon piisavalt hea, isegi liiga hea. Kui vaid oleks majanduslikult otstarbekas tuhk kaevanduse juurde tagasi transportida ja betoon kokku segada.

Eesti minevikupärand – 17 ruutkilomeetrit asbesteterniidist katuseid

Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonnas koostatud hinnangu kohaselt on Eestis veel umbes 17 miljonit ruutmeetrit ehk 17 ruutkilomeetrit asbesti sisaldavaid eterniitkatuseid, sellest 6 ruutkilomeetrit elamutel, 6 ruutkilomeetrit abihoonetel ja 5 ruutkilomeetrit põllumajandushoonetel. See võrdub enam kui 260000 tonniga!

Kohe alguses tuleb rõhutada, et ei tohi teha liiga asbestivabade eterniitkatuste pakkujatele. Eterniidiks nimetame tsementkiudplaate ja kui need ei sisalda asbesti, siis võib olla tegemist väga hea valikuga. Hetkel seostavad paljud oma alateadvuses mõiste ’eterniit’ kohe asbestisisaldusega ja terviseohuga. Asbesti sisaldava eterniidi rõhutamiseks võiksime kasutusele võtta sõna ’asbesteterniit’.

Asbestiga seonduvatest ohtudest olen juba kirjutanud.

Kui rohkesti asbestikiudusid satub inimese kopsu, võib tekkida mitmeid ravimatuid haigusi. Asbesti kasutamine on ainuüksi USA laevaehituses hinnanguliselt põhjustanud või põhjustamas umbes 100000 inimese enneaegse surma, kuna asbesti kasutati tuhandete tonnide kaupa torude, katelde, mootori ja turbiinide isoleerimiseks. II maailmasõja ajal oli USA sõjalaevaehituses umbes 4.3 miljonit töötajat, iga tuhande töötaja kohta 14 töölist suri mesotelioomi tagajärjel – see on kopsukelme- või kõhukelmekasvaja, mille tekke põhjuseks on peaaegu alati kokkupuude asbestiga.

Asbesti terviseriskide tõttu ohustatud kutsealadeks on näiteks torulukksepad, soojustehnikud, elektrikud, tislerid, vaip- ja muude põrandakatete paigaldajad, sisekujundajad, hooldustöötajad, majahoidjad, katusepaigaldajad, koristajad ning muud kutsealad, mille puhul on vaja pääseda ligi või lammutada katusetühimikke, alusplaate ning muid nn varjatud alasid.

Eestis kasutati asbesti peaaegu terve sajandi jooksul, eriti intensiivselt aga eelmise sajandi teisel poolel, kui hoogustus elamuehitus ning rajati elektrijaamu ja teisi suuri tööstusettevõtteid. Aastatel 1962-1995 toodeti Kundas asbesttsementplaate ehk asbesteterniiti ning selle toormeks kasutati aastas 6000-8000 tonni Venemaalt sisse veetud krüsotüülasbesti.

Missugune on siis asbesteterniitkatuste võimalike terviseriskide loogika?

Kui katus on terve ja peab veel vastu, siis midagi karta pole vaja. Mistahes tegevuste puhul aga tuleb hoiduda sellest, et tekiks asbesti sisaldav tolm, mis satub inimese kopsudesse.

Kuidas tolm võib tekkida, on samuti loogiline – näiteks määrdunud või sammaldunud katuste puhastamisel traatharjaga, katuseplaatide lõikamisel ja purustamisel jne.

Paratamatus on see, et lähimate aastakümnete jooksul on meil vaja kõik asbesteterniitkatused välja vahetada või vanad hooned lammutada. Kui asbesteterniidi plaadid eemaldada ja paigutada tavajäätmete prügilasse, siis erilisi keskkonnaohtusid kartma ei pea – kui tolmu ei teki, siis asbestikiudude sattumine inimeste kopsudesse on välistatud. Näiteks mõjud põhjaveele sisuliselt puuduvad, asbesteterniidi tükid lahustuvad väga vähesel määral, kiudude edasikande probleemi ei ole.

Et kaitsta paremini oma inimeste huve, peaksid kohalikud omavalitsused jäätmejaamade kaudu paika panema kodumajapidamiste asbesteterniidi vastuvõtusüsteemid ning küsima selleks Keskkonnainvesteeringute Keskuselt toetust. Selline võimalus on omavalitustel olemas ning parim oleks, kui seda tehtaks regioonis ühiselt. Sel juhul ei peaks inimesed asbesteterniidi äraandmisel jäätmejaamas tasu maksma.

Kokkuvõteks piisab ühest lausest – katuste remontimisel või väljavahetamisel hoidke end asbesteterniidi tolmu eest!

Viis minutit tuumaenergeetikale?

Tänase saate ‘Aeg Luubis’ jaoks paluti mul kommenteerida tuumajäätmete matmise küsimust. Toimetaja lähteülesanne oli mahutada viieminutilisse ülevaatesse ära kogu teema, sealhulgas võtta kolme eksperdi kommentaarid! Kui püüdsin veenda, et selle keerulise teema puhul on vähemalt kakskümmend argumenti ja probleemi, mis tuleks kõik lahti rääkida, sain vastuseks – saame aru, aga saateformaat nõuab viieminutilist ülevaadet!

Sellise aja jooksul saab välja tuua ehk kolm probleemi ja argumenti, mis tähendab, et ülejäänud 17 jäävad käsitlemata. Väitsin, et mistahes kombinatsioon kolmest saab olla subjektiivne ja ei ava probleemistikku kogu oma komplekssuses.

Toimetaja poolt saadetud eelkommentaar oli järgmine: “Tuumaenergia – CO2-vaba tootmine. Samas lauses ei esitata aga mitte kunagi fakti, et umbes neli protsenti tekkivatest ohtlikest jäätmetest ei ole töödeldavad ning tuleb matta turvaliselt aastasadadeks. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on arvutanud, et Eesti vajaduste jaoks oleks mõistlik 600-700 MW võim­susega jaam – mis on nii väike, et selle jaoks tundub ühe miljardeid kroone nõudva hoidla rajamine isegi kahjulik. Jääkide väljavedamine. Ainsana võiks tulla kõne alla Venemaa ja Rosatom, mis lubab väidetavalt tema käest ostetud kütusejääke tagasi võtta. Näiteks Prantsusmaa kulutab ladustamiseks sobivat savist pinnast uurides igal aastal ligi 250 miljonit krooni, ent ka seal ei saa ladustamist alustada mitte varem kui kümne aasta pärast. Sama seis on Soomes ja Rootsis.”

Minu kirjalik vastus oli järgmine.

Kõrgradioaktiivsed jäätmed tuleb matta turvaliselt 100000 aastaks, kuna selle aja jooksul on radiatsioonitase alanenud looduslikuks. See tähendab, et matmistehnoloogia peab arvestama ka järgmist võimalikku jääaega 10000 aasta pärast. Osalesin just hiljuti Rootsi SKB projektis, kus uuriti liustikuvee võimalikku mõju matmispaigale. Just seetõttu tehakse matmispaik 500-800 m sügavusele graniitsete kivimite sisse, vaskkonteineris tuumkütuse äratöötanud vardad ümbritsetakse lisaks metabentoniitse savi kihiga.

Sellise tehnoloogiaga matmiskohta on juba asutud ehitama Soomes Olkiluoto tuumajaama lähedal ja valmima peaks aastaks 2020 ning olema kasutatav aastani 2118. Sama tehnoloogia võetakse kasutusele Rootsis ning seda oleks tõenäoliselt võimalik kasutada ka Eestis, selleks aga on vajalik teha täiendavaid geoloogilisi uuringuid. Samas me ei peaks oluliselt investeerima tehnoloogia väljaarendamisse.

See on õige, et mida väiksem on tuumajaam, seda suuremad on protsentuaalselt kulud matmispaiga rajamiseks. Aga see on majanduskalkulatsiooni osa, milles mina ei ole kompetentne spekuleerima. Sõnaühendil ‘tundub kahjulik’ pole siin mingit tähendust.

Hoidla lõpphind sõltub väga mitmest asjaolust. Kõige tähtsam on kindlasti kasutatud kütuse maht, mis omakorda oleneb reaktorite arvust, nende võimsusest, tegevusajast, koormusest ja kütuse omadustest. Jäätmete ruumala ja ladustustihedus määravad omakorda lõpphoidla suuruse. Mida suurem hoidla, seda kallimaks muutub hind.

Soome rajatava Olkiluoto lõpphoidla hinnanguline kogumaksumus on ligikaudu 3 miljardit eurot, millest investeerimiskulud moodustavad 650 miljonit, tegevuskulud 2118. aastani umbes 2100 miljonit ning dekomisjoneerimis- ja sulgemiskulud 250 miljonit eurot. Vajalikud summad kogutakse jooksvalt osana elektri müügi hinnast tuumaenergia ettevõtete käest ja paigutatakse riiklikku tuumajäätmekäitlusfondi, kuhu 2007. aasta lõpuks oli raha kogunenud 1,6 miljardit eurot.

Samas peame arvestama, et Onkalo hoidla on suur, sinna paigutatakse paljude reaktorite jäätmed. Tuumaelektri hind Soomes on kogu aeg sisaldanud hoidla maksumuse osa ning on ikkagi olnud konkurentsivõimeline.

Jääke ei pea hakkama ladustama kohe. Kõikjal maailmas on neid aastakümneid paigutatud vaheladudesse ja elektri tootmise käigus kogutud vahendeid hoidla rajamiseks. Hoidlat hakatakse rajama mitmete kümnete aastate möödumisel peale tuumajaama käivitumist.

Samas on võimalik, et kõrgradioaktiivsed tuumajäätmed võtab tagasi tarnija. Väide, et seda võiks ainsana teha Venemaa, on vale. Kõigepealt sõltub kõik sellest, missugune seadusandlus arendatakse Eestis välja. Näiteks Soome seadusandlus keelab jääke välja vedada ning ainsaks lahenduseks ongi hoidla rajamine. Näiteks IRIS-tüüpi reaktor, mida arendab Westinghouse, näeb ette võimaluse, et vahetatakse välja kogu reaktori südamik – vana viiakse minema, uus tuuakse asemele.

Kokkuvõttes arvan, et tuumaenergeetika ja sealhulgas tuumajäätmete matmine on nii oluline teema, et sellele pühendada 5 minutit jätab üles rohkem küsimusi kui annab vastuseid. Eestis on kompetentseid inimesi selles valdkonnas, näiteks Enn Realo TÜ Füüsika Instituudist, kel on olemas vastused enamikule küsimustest. Paraku ei ole teadlasi vaevutud telekanalitesse teemat lahkama kutsuma või on kutsutud teadlasi, kellele tuumaenergeetika on pigem hobi kui erialalistel teadmistel põhinev arendustegevus. Näeme, kuidas ühed ja samad teadlased või poliitikud on sisuliselt eksperdid kõikidel elualadel. Kutsun telekanaleid kõigepealt küsima, missugusele eriharidusele nad oma arvamuses toetuvad, ning seda lahkama. Ning pühendama teemale enam kui 5 minutit!

Enda kohta julgen öelda, et õppisin ja töötasin Stockholmis KTH.s kuus aastat instituudis ja töörühmas, mis tegeles kõrgradioaktiivsete tuumajäätmete matmise modelleerimisega. Töötati välja Rootsile sobilik tehnoloogia, millega keskkonnariskid on välditud 100000 aastaks. Sisuliselt täpselt samasugune tehnoloogia võetakse kasutusele Soomes Onkalo kõrgradioaktiivsete jäätmete lõppladestus.

Peale ‘Aeg Luubis’ saate vaatamist jäidki küsimused õhku. Toomas Trapido poolt näidatud maavärinate kaart ja väide, et väikesed maavärinad ja metaan on lõppladestule ohtudeks, on vastuväide sadadele põhjalikele uurimistöödele ja selleks kulutatud sadadele miljonitele SEK-idele, FIM-idele ja eurodele Rootsis ja Soomes. Seda ei saa pidada tõsiseks, sisuliselt vaidlustas Trapido kogu Soome ja Rootsi lõppladestute kontseptsiooni. Sealjuures Soomes on lõppladestut hakatud juba rajama. Samuti Rein Einasto väide, et tuumajäätmeid võiks matta Maardu graniidikaevandusse, aga tuumajaam peaks paiknema suurlinnale lähemal kui näiteks Pakris, on kahjuks vastuolus maailma praktikaga ja regulatsioonidega. Tuumajaamu ei ehitata suurlinnade külje alla. Kahjuks välistab 5-minutiline saateformaat igasuguse diskussiooni.

Varasemad avaldatud krijutised tuumaenergeetika teemal:
- Tuumajaamast ilma emotsioonideta

- Tartu Ülikooli energiaseminari videosalvestused

- Tuumaenergeetika areng Rootsis

- Kliimamuutustest, tuumajaamast ja poliitikast

- Kaart: tuumaenergiariigid Euroopas

- Veel kord tuumaenergeetikast

- Energeetikadebatt Prantsusmaal

- Eesti on energiapalavikus ja ootab ravi

- Vene ajakirjanik: tuumajaam Kaliningradi oblastisse!

- Lühiülevaade maailma tuumaenergeetikast

- Kas Eestis hakatakse uraani kaevandama?

Lisaks, jätkuvalt on avatud veebisait tuumaenergia.ee!

Rõõm ühest kordaläinud malemängust

Äripäeva poolne idee toetada Ottomar Ladva arengut Igor Rõtovi heategevusliku simultaaniga oli nii hea, et osaluskihk tekkis kohe, kui juhuslikult Äripäevas ilmunud kuulutust nägin. Et aga ma ise loobusin aktiivsest malest 30 aastat tagasi – 10 aastat varem kui Igor, siis oli sooviks 20 osaleja hulgas mitte kaotada esimesena.

Kui Jüri Randviir 1974. aasta kevadel Tallinna 7. Keskkooli 4b klassile rääkis võimalusest malekoolis käia, haarasin võimalusest kohe kinni. Parimate tulemuste hulka jäid Tallinna noortekoondise koosseisus I koht Shiauliai ja II koht Vilniuse turniiril, Eesti pioneeride võistkondlik meistritiitel 37. Keskkooli koondisega (mäletan, et mängisin kõikjal II lauda) ning viik Mihhail Bronshteini vastu simultaanis. Samas ilmselt tundsin, et ma pole malemängus hüperandekas ning – ütleme ausalt – positsioonimängu mängida meeldis rohkem kui avanguid õppida… Tagantjärele tarkusena oli ka mängutaktika kartlik, tavaliselt ootasin vastase viga või tegin lihtsamaid kombinatsioone. Karjäär tipneski II järguga, I järgust jäi paar korda pool punkti puudu…

Simultaanile minnes mõtlesin, et seekord teen kõike teistmoodi kui nooruses. Otsustasin kindlalt vangerdada teisele tiivale ja rünnata, rünnata… Ning – täiesti uskumatult – rünnak õnnestus. Ütleme nii, et mitte päris pime kana leidis tera.

Ütlemata jäi veel see, et eelmisel ööl kella 3-ni internetis Skandinaavia avangut harjutasin… Simultaani andes valis Igor riskide vältimiseks teatud passiivsuse, käies a3, h3 ja Oe2. Kartsin vasturünnakut, mida ei tulnudki… Igor ütles, et tegin ise endale elu raskeks, et c5 ei käinud. Ju siis nii oli, kuigi mulle tundus, et ta oleks saanud lipuga ja ratsuga paar tuld anda ja lihtsalt ei osanud nii palju ette mõelda…

Igal juhul lahe oli, mängu ennast võib näha SIIT.

Kas piim on vilets vesi?

Selline küsimus tekiks inimesel, kes siseneks toidukauplusse ning poleks midagi kuulnud sellest, kuidas turumajandus kõik paika paneb ning kõige tähtsam maailmas on see, missuguse hinnaga tarbija oma toote kätte saab. Sest see ei saa ju olla võimalik, et pudelisse pandud vesi maksab kordades rohkem kui piim. Ja jääbki hindu vaadates mulje, et piim on vedelik, mis oma sisult ja kvaliteedilt jääb alla puhtale veele ning praegused konfliktid tootmisahelas on tingitud sellest, et lehmade karjatamine ja lüpsmine on vägagi ebaefektiivne meetod sellise viletsa vee tootmiseks.

Aga tegelikult?

Professor Selma Teesalu kirjutise kohaselt  – kes piima ei joo, riskib oma tervisega ning kui piim tõepoolest ei maitse, tuleks see asendada kohupiima, juustu, jogurtiga. Lehmapiima koostis oleneb mõnevõrra lehma tõust, söötmisest, aastaajast jm, kuid igal juhul on see väärtuslik valgu-, mineraalainete ja vitamiinide allikas.

Lehmapiim sisaldab 3,3 – 3,6% valku, mille koostisse kuulub kuni 19 aminohapet. Samas on piimavalgud täisväärtuslikud, kuna need sisaldavad asendamatuid aminohappeid, mida inimorganism ei suuda ise valmistada. Saksamaal tuntakse lihtsat reeglit: pool liitrit piima ja 50 g juustu või kohupiima katab peaaegu kogu päevase loomse valgu vajaduse. Piim ja piimatooted on läbi aegade olnud ka kõige odavamad loomse valgu allikad ning tõenäoliselt on nad seda ka praegu.

Mineraalainetest on piimas kaltsiumi, fosforit, kaaliumi, naatriumi, kloori, magneesiumi. Kaltsium on vajalik luustikule, hammastele, lihastele, närvisüsteemile, südamele ja üldse kõigile rakkudele. Kui organism ei saa kaltsiumi küllaldaselt, võivad tekkida krambid lihastes, lastel võib kaltsiumipuudus tekitada luustiku väärarenguid ning luustiku kasv võib pidurduda, samuti esinevad luumurrud.

Piim sisaldab rasvlahustuvaid vitamiine D ja A ning vesilahustuvaid vitamiine B1, B2 ja C.

Mõnedele inimestele piim ei sobi – neil on laktoosi intolerants ehk hüpolaktaasia. Hüpolaktaasia on üsna levinud ainevahetushäire, mis avaldub selles, et rõõsa piima joomise järel võib tekkida ebamugavustunne ja kõhulahtisus.  Hüpolaktaasia puhul talutakse enamasti hästi hapendatud piimatooteid – hapupiima, hapukoort, keefiri, jogurtit, kohupiima ja juustu.

Piim on valitud hinnasõja tooteks just seetõttu, et enamus inimesi seda ostab – meelitades kunstlikult madala hinnaga õnnestub maha müüa ka kõike muud, sealhulgas vett piimast mitmeid kordi kallima liitrihinnaga. Paraku on sellisel kampaanial otsene mõju piimatootjatele. Euroopa piimasõdade senine praktika näitab, et kuigi kauplusteketid väidavad end ise sellise reklaamkampaania kinni maksvat, järgneb hinnasurve kogu tootmisahelale ikkagi ning tegelikkuses nii väärtusliku vedeliku tootjatel on õigus olla nördinud selliste trikitamiste peale.

Tuumajaamast ilma emotsioonideta

Eesti on läbi aastakümnete tootnud rohkem elektrienergiat kui tarbinud. Põlevkivi kasutamine tipnes 1980ndate alguses, kui kaevandati üle 30 miljoni tonni aastas – keskmiselt 1 tonn sekundis arvestusega 24- tunnise ööpäeva kohta. Kuigi põlevkivi kütteväärtus on 3 korda madalam kui kivisöel, võimaldas juba välja ehitatud tootmiskompleksi olemasolu ning tööjõu odavus võrreldes Põhjamaadega põlevkivil baseeruva energeetikaga jätkata. Võiks jätkata ka veel palju aastakümneid, jutud põlevkivi lõppemisest on liialdatud. Kõik prognoosid aga näitavad, et avaneva elektrituru tingimustes ning rahvusvahelisi kliimakokkuleppeid järgides muutub põlevkivist elektri tootmine kümne-paarikümne aasta jooksul ebaotstarbekaks – hoolimata sellest, et mitmete Eesti teadlaste ja akadeemikute väite kohaselt puudub CO2 emissioonidel otsene seos kliimamuutustega.

Suurriikide teaduste akadeemiad on otsuse teinud

2005. aasta juulis avaldasid G8 riikide ja BRIC (Brasiilia, India, Hiina) teaduste akadeemiad ühispöördumise, mille kohaselt on piisavalt tõendeid kliimamuutuste toimumise kohta ning kutsutakse üles läbi viima konkreetseid tegevusi kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamiseks. Eesti akadeemikutel on täielik õigus olla erinevatel seisukohtadel, paraku ei suuda nende arvamus olla maailma tasandil kõlavam kui tööstusriikide ja suurriikide teaduste akadeemiate ühisseisukoht. 2006. aasta ühispöördumine, millele lisandus veel ka Lõuna-Aafrika Vabariigi teaduste akadeemia, käsitleb energeetilise jätkusuutlikkuse ja energiajulgeoleku teemat. Räägitakse fossiilkütustel põhineva energiasektori muutmisest puhtamaks, tuumaenergia arendamisest ning taastuvate energiaallikate kasutuselevõtust.

Eestil ongi neli võimalust, mida saab ka omavahel kombineerida – muuta põlevkivienergeetika puhtamaks, arendada tuumaenergeetikat, võtta kasutusele taastuvad energiaallikad või muutuda elektrienergia eksportijast selle importijaks.

Väga häid lahendusi pole Eesti jaoks olemas

Energiatehnoloogiad on maailmas tormilises arengus, kuid mistahes ajahetkel ei saa me teha arendusotsuseid toetudes argumendile, et loodetavasti on mingiks ajahetkeks välja töötatud uued efektiivsed ja majanduslikult otstarbekad energiatehnoloogiad, kui hetkel neid veel pole. Tark arendaja hoiab kõiki võimalusi avatuna.

Igal lahendusel on oma plussid ja miinused, samuti on iga lahendus regioonispetsiifiline nii loodustingimuste kui naaberriikide kontekstis. Me saame ainult kadestada Norrat, kus sajab palju ning kus suured kõrgustevahed skäärides loovad ideaalsed võimalused katmaks kogu riigi energiavajadus hüdroenergia abil. Kui Eesti sooviks teha samamoodi, peaks ta ümbritsema kogu Eesti territooriumi 40 m kõrguse müüriga ning uputama kõik alad, mis on madalamal kui 40 m merepinnast.

Olen vaimustatult nõus toetama otsust tagada suurem osa Eesti elektrienergia vajadusest tuuleenergia abil – juhul, kui see oleks varustuskindel ja majanduslikult otstarbekas. Tuuleenergial on kaks täiesti erinevat hinda – üks juhul, kui paneme püsti tuulikud ja suudame selle igal ajahetkel tuule tugevusest sõltuvas hulgas elektrivõrkudesse vastu võtta; – ja teine, kui seame tuuleenergia esikohale ning peame tuuleta ja vähese tuulega perioodid kompenseerima mingil muul viisil. Eestis on aastas keskmiselt 1 täiesti tuuletu päev ning 2-nädalane periood, kus Eestit kattev tuulikutevõrk töötaks vaid 10%-lise või väiksema võimsusega. Tuuleenergia seadmine esikohale eeldaks topeltinvesteeringuid – me peame tuuleenergia kas salvestama või kasutama muul küttel töötavaid kompensatsioonijaamu. Lisaks tekib elektri ülekandel iga 100 km kohta keskmiselt 5%-line kadu, seetõttu mida suurem on võrgustik lootuses, et kusagil tuul ikka puhub, seda suuremad on ka kaod. Me ootame uusi efektiivseid salvestustehnoloogiaid, kuid ei saa antud ajahetkel võtta vastu otsust just selline tee valida.

Biomassi kasutamine elektri ja sooja koostootmiseks on kahtlemata perspektiivne. Olen korduvalt näiteks toonud biogaasijaama Ungaris Dunajvarose linna lähedal, kus on kokku pandud kolm lihtsat regionaalspetsiifilist lahendust – energiatootmine on ühendatud põllumajanduspiirkonna kompleksi, CO2 kvoot müüakse maha Austriale ning tootmises osalevad vangid tööteraapia raamistikus. Ka Eestis arendatakse välja terve rida regioonspetsiifilisi lahendusi, vajalik on määratleda, kui suures mahus sellised koostootmisjaamad tagaksid Eesti elektrivarustuse ja kuivõrd see oleks majanduslikult efektiivne.

Põlevkivienergeetika muutmine CO₂-puhtamaks on võimalik, maailmas on eriti kuumaks teemaks CO₂ paigutamine maa alla. Kanada valitsuse otsus suunata riigi puhta energia fondist mahuga 1 miljard Kanada dollarit (882 miljonit USA dollarit) koguni 65% Alberta provintsi õliliivade tööstuse CO₂ emissioonide eemaldamiseks on algatanud poleemika, kas tegu on tõepoolest vajaliku sammuga või rohepesu juhtumiga (greenwash, silmakirjalik toodete ja teenuste müük ja tehnoloogiatesse investeerimine rohelise sildi all). CCS (carbon capture and storage) tehnoloogia võib erandjuhtudel anda tugeva majandusliku efekti – pumbates CO₂ ammenduvatesse naftamaardlatesse on võimalik saada kätte täiendavalt naftat. Siiski üldreeglina otsitakse ja plaanitakse kasutada lihtsalt geoloogilisi struktuure, kus CO₂ säilitada kas gaasilisena või vedelas olekus niiviisi, et see oleks atmosfäärist isoleeritud. Sellise tehnoloogilise lahenduse teel loodetakse muuta CO₂ emissioonide vabaks eriti kivisöel töötavaid elektrijaamu, sarnane arendustegevus on intensiivselt käimas nii USA-s kui Euroopa Liidus. Kahjuks Eestis geoloogilised struktuurid, kuhu CO₂ paigutada, puuduvad – lähimad on Lätis. Samas ei saa olema rahalises mõttes olulist vahet, kas maksta CO₂ trahve või transportida CO₂ torujuhtme kaudu Narvast Lätisse – põlevkivienergeetika konkurentsivõime langeb tunduvalt.

Kogu eelnevat toodud pilti arvestades (mis tegelikkuses on veelgi keerulisem) oleks riigi energiajulgeoleku tagamise seisukohalt ebakompetentne mitte kaaluda maailma juhtriikide teaduste akadeemiate soovitust arendada tuumaenergeetikat. Vastav arengusuund on kirja pandud ka Eesti energiamajanduse riiklikusse arengukavasse.

Emotsionaalsed müüdid

Eesti avalik meediaruum kubiseb põhjendustest, miks Eestis ei peaks tuumaenergeetikat arendama.

Kirjutatud on, et Eestis puuduvad spetsialistid, seetõttu on areng võimatu. Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool on koostöös Stockholmi Tehnikaülikooliga ning teiste välispartneritega astunud esimese sammu – hetkel on koostamisel ühised magistriõppekavad. Meie noorte huvi selle teema vastu on ülikoolides väga suur. Me ei saa ignoreerida fakti, et maailmas on ehitamisjärgus üle 30 tuumareaktori, kindlalt on planeeritud ehitada üle 90 reaktori ning tehtud ettepanekud üle 222 reaktori ehitamiseks – lähima 20 aasta jooksul kasvab tuumareaktorite arv maailmas üle 50% võrra.

Olen kohanud emotsionaalseid avaldusi, mille kohaselt ollakse tuumajaama rajamise korral valmis koheselt Eestist ära kolima. Küsiksin vastu – kuhu, sest variante arenenud riikide hulgas pole palju, sõelale jäävad muuhulgas Norra, Taani, Läti ja Austria. Kui paljud meist aga keelduksid reisimisest või tasuvast tööst Pariisis, Brüsselis, Londonis, Stockholmis või Washingtonis põhjusel, et selles riigis on tuumajaamad? Mina pole kohanud ühtegi sellist inimest. Kas siis tõesti on argumendiks, et teised arenenud riigid oskavad tagada kvaliteedi ja turvalisuse, Eesti aga pole selleks võimeline?

Kirjutatud on ka tuumkütuse tõusvast hinnast. Seda ei saa aga vaadata kogu maailma energeetika kontekstist väljaspool. Inimeste energiavajadus järjest kasvab, naftatipp aga on juba käes. Tuumkütuse hinna kahekordistumisel tõuseb tuumaelektrienergia hind alla 20 protsendi, sedavõrd suured on tuumkütusele kuluva rahaga võrreldes tuumajaama kapitalikulud ning kulutused hooldusele ning jaama käigushoidmisele, tuumkütust ennast kulub sellega võrreldes vähe. Seevastu gaasi hinna kahekordistumisel kasvab gaasijaama elektrienergia hind 60 protsenti, söe hinna kahekordistumisel 30 protsenti, turba hinna kahekordistumisel 33 protsenti ning puidu hinna kahekordistumisel 52 protsenti.

Kirjutatud on sellest, et tekivad tuumajäätmed ning need on vaja kusagile panna. Samas ei teadvusta me sageli, et uraani kulub sama energiakoguse saamiseks 3 miljonit korda vähem kui kivisütt ning 10 miljonit korda vähem kui põlevkivi. Jäätmete probleem on loomulikult vaja lahendada ja see on tõsine küsimus, kuid mitte lahendamatu – Eesti geoloogiline ehitus võimaldab vajaduse korral rajada jääkide lõppladestu aluskorrakivimitesse ning vastav tehnoloogia on juba rakendamisel nii Soomes kui Rootsis. Lõppladestu rajamise kulud on arvestatud seal juba aastakümneid müüdava elektrienergia hinna sisse. Võimalik aga on ka kokkulepe, et tuumkütuse tarnija võtab kasutatud tuumkütuse tagasi. Sellise võimaluse lubamise või mittelubamise peab ette nägema arendatav seadlusandlus.

Kui suur on tuumaenergia kasutamisega seonduv risk meie elule? Kuidas seda üldse mõõta? Üks võimalusi on  võrrelda on erinevaid inimese tegevusvaldkondi ja üldisi mõjusid ning leida keskmine elupäevade kaotus. USA-s tehtud analüüsi kohaselt kaotab sealne alkohoolik keskmiselt 4000 elupäeva, krooniline suitsetaja üle 2000 elupäeva, 30 % ülekaalus inimene 1300 elupäeva, autoavariide tõttu väheneb elupäevade arv keskmiselt 20 võrra, õhureostuse tõttu 80 võrra, AIDSi tõttu 55 võrra, tuumaenergia kasutamise tõttu 2 võrra ning herilaste ja mesilaste nõelamise tõttu 0.4 võrra. USAs on 104 tuumareaktorit ja seal toodetakse üle 30% maailma tuumaelektrist. Me kasutame emotsionaalselt Tshernobõli näidet ning kipume ignoreerima fakti, et ohtlikku RBMK tüüpi grafiitaeglustiga tuumareaktorid on veel kasutusel vaid Venemaal, lähim nendest Sosnovõi Boris.

Kokkuvõtvalt, mis tahes plaane tehes on vajalik arvestada avaneva elektrituruga. Kui meie poolt toodetud elekter pole konkurentsivõimeline, peame seda sisse ostma. Vaadates meie naabrite energiatootmist saaks vaieldamatult suur osa sellest olema tuumaelekter. Loobuda hetkel esimeste sammude tegemisest tuumaenergeetika arendamisel – isegi juhul kui tuumajaama Eestisse lõppude lõpuks ei rajata – oleks ühe arenguvõimaluse eiramine kiiresti muutuvas maailmas.

Rohkesti lisainfot tuumaenergeetika kohta leiab veebisaidilt www.tuumaenergia.ee.

Kuidas Pitot’ toru rike võib viia lennuõnnetuseni

Sõltumata sellest, kas Atlandi ookeanist leitakse üles Air France’i lennuki Airbus A330 must kast ning kas selle uurimine võimaldab täpselt tuvastada katastroofi põhjusi või mitte, on selge, et Pitot’ torude rike võib lennukatastroofini tõepoolest viia – ajaloost on sellised juhtumid teada.

Kui lennuk muudab kõrgust või kiirust, siis atmosfääri rõhk temale muutub. Pitot’ toru mõõdab neid muutusi, andes infot lennuki õhkkiiruse, kõrguse ja kõrguse muutuse kiiruse kohta. Meetodi rõhu muutuste kaudu määrata vedeliku või gaasi voolu kiirust mõtles prantsuse insener Henri Pitot välja juba 300 aastat tagasi, süsteemi täiustas prantsuse teadlane Henry Darcy XIX sajandi keskel. Süsteemi üks ots – Pitot’ toru – asub õhuvoolus ja teine ots õhuvooluta kohas. Torust saadakse löökrõhk, teisest otsast aga staatiline rõhk. Süsteemil on ka soojendaja, mille eesmärk on toru jäätumise vältimine. Soojendaja rike või ebaefektiivsus võib kaasa tuua süsteemi jäätumise ning kontrollsüsteemidele edastatakse valeinfo. Teada on ka juhtum, kus peale lennuki hoodust unustati Pitot’ torudelt eemaldada kaitseteibid.

10. oktoobril 1997 kukkus Uruguais alla Austral Lineas Aereas lennu 2553 Douglas DC-9, kõik 74 reisijat ja meeskond hukkusid. Must kast salvestas lennuki väga madala kiiruse ja pilootide katse kiirust tõsta, tegelikkuses aga jäätus Pitot’ toru pilvi läbides ning süsteem andis kiiruse kohta valeinfot. Lennuk lendas juba lubatust kiiremini, kuid pilootide arvates oli kiirus ikkagi liiga madal ning laskuti madalamale, mis tõi kaasa ühe tiiva konstruktsiooni purunemise (pildil SLATS) ning lennuk kaotas juhitavuse. Madalamale laskumisel salvestati kiiruse kasvuks 3 sekundi jooksul 300 km/h-st 800 km/h-ni, mida saab seletada vaid Pitot’ toru ülessulamisega. Allakukkumise hetkel arvutati kiiruseks 1200 km/h ning lennuk põhjustas 70 m läbimõõduga ja 10 m sügavuse kraatri tekke.

Pitot’ toru jäätumine põhjustas ka 1995. aastal USA-Saksamaa Rockwell-Messerschmitt-Bölkow-Blohmi (MBB) eksperimenaalhävitaja X-31 allakukkumise.

Kas Pitot’ torude üheaegne rike (Airbus 330-l on neid 3) võis olla ka AF447 katastroofi põhjuseks või üheks põhjuseks õnnetuseni viinud probleemide ahelas, peab selgitama uurimine.

Samas Air France’i kommentaari kohaselt olid nad Airbusi juba alates maist 2008 korduvalt teavitanud juhtumitest, kus Pitot’ torude jäätumine oli põhjustanud kiirusenäitude vigu. Mõned kuud enne õnnetust andis Airbus soovituse torud välja vahetada uue mudeli vastu ning aprillis 2009 Airbus A330 ja A340 torude väljavahetamine ka algas, kuid ookeani kukkunud lennukini polnud veel jõutud. The Telegraph teatas 6. juunil, et tootja soovitusi ei järgitud õigeaegselt. Hetkeks on jõutud asendada enamik süsteeme sama tüüpi lennukitel.

AF447 katastroofi põhjalik ja pidevalt täienev ülevaade koos piltide, kaardite ja skeemidega on kättesaadav The Aviation Heraldi veebilehelt.

Puhta energia fond Kanadas: 65% CO2 eemaldamiseks

Kanada valitsuse otsus suunata puhta energia fondist mahuga 1 miljard Kanada dollarit (882 miljonit USA dollarit) koguni 65% Alberta provintsi õliliivade tööstuse CO2 emissioonide eemaldamiseks on algatanud poleemika, kas tegu on tõepoolest vajaliku sammuga või rohepesu juhtumiga (greenwash, silmakirjalik toodete ja teenuste müük ja tehnoloogiatesse investeerimine rohelise sildi all), nagu arvab Stacy Feldman oma blogis ning ka mitmed teised Kanada ajakirjanikud ja keskkonnaaktivistid. Plaanis on demonstratsioonprojektide käigus pumbata CO2, mida õliliivade kaevandamisel tekib 2-6 korda rohkem kui nafta puhul, riigi teistes provintsides paiknevatesse ammendatud nafta- ja gaasimaardlatesse.

CCS (carbon capture and storage) tehnoloogia võib erandjuhtudel anda tugeva majandusliku efekti – pumbates CO2 ammenduvatesse naftamaardlatesse on võimalik saada kätte täiendavalt naftat. Siiski üldreeglina otsitakse ja plaanitakse kasutada lihtsalt geoloogilisi struktuure, kus CO2 säilitada kas gaasilisena või vedelas olekus niiviisi, et see oleks atmosfäärist isoleeritud. Sellise tehnoloogilise lahenduse teel loodetakse muuta CO2 emissioonide vabaks eriti kivisöel töötavaid elektrijaamu, sarnane arendustegevus on intensiivselt käimas nii USA-s kui Euroopa Liidus.

Kanada õliliivade puhul on CCS tehnoloogia kasutuselevõtt seotud teadmatustega maailmaturu nafta hindade suhtes. Tehnoloogia on majanduslikult rakendatav vaid siis, kui naftabarreli hind ületab 105 dollari piiri. Majanduskriis ja nafta hinna langus juba põhjustas õliliivatööstuse uute projektide tühistamise või edasilükkamise kogumahus 20 miljardit dollarit.

Ülejäänud 35% fondist on plaanitud jagada viie aasta jooksul väiksemate taastuvenergeetika projektide (177 miljonit USA dollarit) ja puhta tehnoloogia arendusprojektide (132 miljonit USA dollarit) vahel.

Aafrika toidukriis ei pruugi olla vältimatu

Kõrbestumine, kahjurite  levik, haritava maa kvaliteedi langus ning erosioon on ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) vastse aruande kohaselt juba vähendanud  Aafrika põllumajandustoodangut regiooniti kuni 2 korda ning toidukriisi tingimustes viimase kahe aasta jooksul suurenes toidupuuduse all kannatajate arv 100 miljoni inimese võrra. Sellest hooilmata on prognoos, et Aafrika rahvaarv suureneb lähima 40 aasta jooksul 770 miljonilt inimeselt 1.75 miljardi inimeseni! Kas üldse on tulevikulahendusi?

ÜRO jätkusuutlikkuse komisjon avaldas 14. mail New Yorgis aruande ‘Keskkonna toidukriis’, mis lisaks probleemide väljatoomisele pakub ka reaalseid lahendusi.

1. Kasutamata ressursid

Veepuudus on Aafrika üks põhiprobleeme ning riskiaste järjest kasvab. Samas näitavad arvutused, et Aafrikas sajab vihma koguses, millest jätkuks 13 miljardile inimesele. Uus perspektiivne suund on vihmavee saagi kogumine ja varude loomine.

Senine välisabi on seisnenud peamiselt otseses toiduabis – selle asemel tuleks suurendada varustamist põllumajandustehnika, väetiste ja seemnetega, järgmises etapis aga luua jätkusuutlik ökoloogiline põllundus, kasutada kohalikke orgaanilisi väetisi. Samuti peaks toiduabi programm laiendama Etioopias juba proovitud väikelaenude ja väikekindlustuse skeeme.

Aafrika riigid võiksid edukalt kaubelda ka arenevatel süsihappegaasi kvooditurgudel ja fondides.

Puhta energia projektid (tuule-, hüdro- ja päikeseenergia kasutamine) on Aafrikas alles algusjärgus. Hetkel on arendamisel 100 uut projekti 20 erinevas riigis. Keenias luuakse Ida-Aafrika riftivööndisse mitmesaja megavatist geotermaalsel energial põhinevat elektrijaama, 2020. aastaks peaks koguvõimsus ulatuma 1300 MW-ni. Victoria järve ümbruses katsetatakse erinevaid kliimasõbralikke maaharimisviise, sealhulgas hinnatakse süsiniku sidumist mullakihti, mis oleks farmeritele täiendavaks sissetulekuallikaks.

2. Vajadus ökoloogilise revolutsiooni järele

Aafrikal ei ole valikut, majanduse ja põllumajanduse areng peab ületama Aasia saavutused – seda tingimustes, kus niisutuseks vajalikku vett pole nii lihtsalt saadaval kui Aasias, infrastruktuur on puudulik ning kliimamuutuste ja maa degradeerumise mõju tugevam. Aasia roheline revolutsioon põhines peamiselt väetistel ja Himaalaja liustikuvetel. Vihmavee ärakasutamine peab olema seotud süsteemidega, mis tagavad mulla viljakuse ning vähendavad kahjurite mõju.

Samuti on selgunud, et üle poole maailmas toodetud toidust rikneb või visatakse jääkidena minema – nii ebaefektiivne on inimese toiduahela korraldus. Ka Aafrika ranniku kalakasvatuste ning põllumajandustoodangu saagi varumise järgsed kaod ulatuvad 25-50%-ni.

Mullaerosioon üksinda põhjustab Aafrikas saagikuse langust 2-40%, keskmiselt 8%. Kliimamuutuste võimalik mõju loob veelgi suuremaid riske. Põuad on viimase 20 aasta jooksul põhjustanud Aafrika kariloomade huku 22-90% ulatuses, keskmiselt 40%. Maailma viljapõlde kahjustavad 9ooo putukaliiki, 50000 patogeeni ja 8000 umbrohuliiki.

Paljudes Aafrika piirkondades on väetiste kasutuseks vaid 1-2 kg/ha võrreldes kuni 100 kg/ha maailma teistes piirkondades, samas maksab väetis Aafrikas infrastruktuuri puudulikkuse ja maismaatranspordi suure kauguse tõttu kuni 7 korda rohkem. Lisaks teeb väetistekasutus farmerid väga haavatavaks maailmaturu naftahindadest.

Kui arengut Aafrika põllumajandussektoris ei toimu, on oodata toiduainete hindade tõusu 30-50% ning eriti haavatav on linnade elanikkond.

Aafrika põllumajandussektorisse on senini investeerinud vaid Hiina, Lõuna-Korea, Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia, Jaapan, Malaisia ja India. Oluliseks seejuures on biokütuste tootmise arendamine.

Omaette võimaluseks on maaviljeluse viis, kus haritaval maal kasvatatakse segiläbi erinevaid vilju ja isegi puid (intercropping). Selline esmapilgul ebaefektiivne meetod on tegelikult Aafrika tingimustes vastupidavam ning jätkusuutlikum.

Aruanne

Aruanne “The Environmental Food Crisis: The environment’s role in averting future food crises” on kättesaadav veebisaitidelt www.unep.org või www.grida.no.

Tartu Ülikooli 22.05. energiaseminari videosalvestused

Tartu Ülikool käivitas seminaride sarja, mille käigus annavad ülikoolide teadlased ülevaate peamistest uurimistöödest ja trendidest nii Eesti ülikoolides kui kogu maailmas. Lisaks ettevõtjatele on oodatud ka otsusetegijad, konsultandid, teadlased, üliõpilased jne, kes on huvitatud kaasa mõtlema, kuidas teadustulemused praktikasse jõuavad.

Esimeseks valdkonnaks oli ENERGIA 22. mail 2009 – energia tootmine, muundamine, salvestamine ja säästmine.

Seminari salvestused on nüüd kättesaadavad aadressilt http://www.ut.ee/573560.

Soovitav on avamiseks kasutada Internet Explorerit.

Suur pilt: maavarade lõppemine, kliimapoliitika ja sellega seonduvad uued trendid ettevõtluses. TÜ ettevõtlussuhete juht Dr Erik Puura

Arengutest energia muundamises ja salvestamises Tartu Ülikoolis ja kogu maailmas. Professor Enn Lust

Ettekanne loob pildi, millal, missugused ja mis skaalas (kodulahendused, hoonestu jne) konkurentsivõimelised lahendused turule jõuavad ning mille kallal intensiivselt töötatakse.

Millised muutused peaks toimuma hoonete sektoris? Mõju suurele pildile. Dr Tõnu Mauring

Majade kütteks võiks kuluda ca 10 korda vähem energiat, see on kõige suurem realiseerimata potentsiaal
Hoonete ehitamise/renoveerimise tempo – millist mõju kogu energiavajaduse pildile võib pikas perspektiivis oodata?
Mida peaks seega praegu iga ehitatava ja renoveeritava hoone puhul arvestama?

Energiasäästu printsiipide kaasamine linnade ja uusasumite planeerimisse. Professor Rein Ahas

Geoloogia roll energeetika arengus maailmas. Emeriitprofessor Väino Puura

Kui palju ja missuguseid kütuseid on veel avastada? Mis toimub maailmas põlevkivide kasutuselevõtu vallas? Miks uute elektrijaamade rajamisel tuleb koheselt kaasata geoloogid?

Tuumaenergeetika võimalikud arengud Eestis – müüdid ja tegelikkus. Dr Enn Realo

Eesti meedias on kõlama jäänud palju ebakorrektset informatsiooni tuumaenergia kasutamise kohta. Ettekanne kummutab üldlevinud müüdid.

Viimaseid uudiseid tuumasünteesi arengutest. Dr Madis Kiisk

Kuidas müüa röstsai maha 28000 dollariga

2004. aastal müüs Diane Duyser Floridast eBay oksjonikeskkonnas 10 aastat vana röstsaia 28000 dollari eest. Edu võti: pareidoolia, sõna, mille meeldejätmiseks peab tõsiseid ajupingutusi tegema. Seda nauditavam oli kuulata Massimo Polidorot eile Tartus. Tänud Martin Vällikule, skeptik.ee-le ja Ahhaa keskusele. Jõudsin igaks juhuks kohale 20 minutit varem ja kohale oli jõudnud vaid üks inimene, kell 14.10 aga valgus inimesi üha juurde, laudade vahele paigutati lisatoole ning ühtekokku sai ca 120 tartlast väga mõnusa elamuse osaliseks.

Üks Massimo teemasid oligi pareidoolia. Paljudel inimestel on kalduvus ja võime leida juhuslikes andmetes mustreid ja seoseid (inglise keeles apophenia). Kui selliseid seoseid leitakse silmade või kõrvade abil (näiteks looma meenutav pilv, tagurpidi mängitud laulust välja loetav sõnum), siis ongi tegu psühholoogilise nähtusega, millel nimeks pareidoolia. Järgnevalt 10 internetist leitud näidet, millest viit kasutas ka Massimo oma ettekandes.

Kes meist poleks näinud pilve, mis midagi meenutab? Üks näiteid on selline.

Täpselt sama moodi nähti Marsi fotodel nii inimese nägu kui Kopenhaageni väikesele merineitsile sarnast kuju. Loomulikult tekkisid uskujad, kelle väitel olid objektide autoriteks maavälised tsivilisatsioonid. ‘Marsi näo’ lähedal paiknes teine objekt, mis oli sarnane konn Kermitiga Muppet Show’st…

Nägemused on pööratud ka äriks: eBays müüdi 2004. aastal kümme aastat vana röstsai, millel olev kujutis oli sarnane Neitsi Maarjaga. Müüja Diane Duyseri sõnul oli röstsai talle elus korduvalt õnne toonud, sealhulgas kasiinomängudes. Müügihind: 28000 dollarit, ostjaks oli internetikasiino Goldenpalace.com, kokku tehti müügikuulutusele üle 1.7 miljoni kliki… Üks ettevõtlik tegelane hakkas selle peale müüma röstreid nimega ‘Virgin Mary’, siiski rõhutades juhendis, et röster võib, aga ei pruugi reprodutseerida Neitsi Maarja kujutist.

USA kohvikuomanik Bob Bernstein aga sai ülemaailmse kuulsuse, kuna tema pagariäris müüdud kaneelisai oli äravahetamiseni sarnane Ema Teresaga… See saiake varastati 2005. aastal Nashville`i linna kohvikust jõulude ajal. Kaneelisaia hüüdnimi oli «Nun Bun», selle avastas 1996. aastal juhuslikult kohvikust saia ostnud klient. Ta andis saia tagasi ning kohvik pani selle klaaskastis kõigile nähtavale kohale. Politsei andmetel lõhuti varga poolt saia ümber olnud klaaskast ja kaasa võeti ainult sai, kassas olnud sularaha ei puudutatud.

Maailma parimaks pareidoolia näiteks on peetud üht vana kortsunud ja lõhkirebitud fotot, kus väike laps koos oma ümbrustaustaga ema ja isa vahel meenutab hoopis Jeesust.

Ning kas see pole mitte juhuslik, kui fotole jäänud lõkkelõõm meenutab eelmisest paavstist tehtud fotot?

Suure Venna jälgivat nägu on võimalik näha ka sellises katuses

World Trade Centeri põlengust tehtud fotol on suitsus nähtud nägu,

samuti on saatana näole viidatud videost võetud pildil…

Kokkuvõttes on täiesti loomulik, et juhuslikud mustrid meie ümber midagi meenutavad. Pareidoolia kuulub ka ju meie rahvustraditsioonide hulka – näiteks õnnevalamine või mäng heinakõrrega ‘kukk või kana, noor või vana’.

Hea on teha kokkuvõte kliinik.ee kodulehelt leitud psühhiaater-spordiarsti Jüri O.-M. Enneti kommentaariga: “Inimtunnetus on imeline. Seal on ka selline asi – illusioonid. Need võivad olla füüsikalised, seda kasutab trikimees ja illusionist oma trikkides. On füsioloogilised illusioonid e eksitajud – need on ka kõigil inimestel teatud füsioloogiliste seisundite korral olemas (näiteks väsimus). Siis on afekti seisund – liigne emotsionaalne erutumine. Vanasõnagi ütleb, et hirmul on suured silmad. Hirmunud silmad näevad eksitavalt, illusoorselt. Ka see on normi piires, ei ole patoloogiline e haiguslik. Siis on inimesi suure kujutlusvõimega (kunstniku-tüüpi inimesed), kes kujutlevad uusi-teisi kujundeid olemasolevatest lähtudes. Nimetus – pareidoolia. Ka see ei ole haigus.

Ja sellele lisaks on mõnikord ka haiguslikke illusioone ja seda ütleb juba psühhiaater.”

Kutse 22.05. Tartu Ülikooli seminarile teemal ENERGIA

Kõik trendid näitavad, et tuleviku ettevõtluses ja innovatsioonis on kõik energiaga seonduv kindlalt IN. Missugused on peamised arengud maailmas? Millal jõuavad turule efektiivsed energia salvestamise ja muundamise seadmed? Kuidas peaks rajama hooneid ja elurajoone? Kas teate, et juba praegu saab tuumasünteesi ettevõtluses kasutada?

Kes soovib end nendel ja ka teistel teemadel arendada ja kaasa rääkida, on oodatud Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituuti 22. mail 2009 kell 11. Ettekanded on Tartu Ülikooli parimatelt ekspertidelt.

Seminari päevakava paikneb http://www.tuit.ut.ee/565857 ja Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu kodulehel uudiste rubriigis, vt http://www.epha.ee/.

Seminar on TASUTA, lõunapausil on võimalik tutvuda Eesti sisuliselt esimesele kontorihoone-passiivmaja arhitektuurikonkursile esitatud 20 võistlustööga.

Palun registreerida e-posti aadressil energia220509@gmail.com. Registreerimine on vajalik ürituse planeerimiseks.

Parimate soovidega ja aktiivsetele kaasamõtlejatele peatse kohtumiseni.

Jälle 2012: kas ’kollane meedia’ on vabandus libauudiste edastamisele?

Vestlesin täna Elu24 ajakirjanikuga, kes avaldas kirjutise
’Maailmalõpp saabub kolme aasta pärast?’ Kirjutis teatas, et teadlased soovitavad praeguse ülemaailmse majanduslanguse pärast muretsemise lõpetada ja elunaudingutele pühenduda. Uudisest sai kiirest portaali üks kõige loetumaid.

Kui küsisin, kes need teadlased on, sain vastuseks, et kirjutist ei maksa tõsiselt võtta, sest see on ju Elu24. Tõepoolest, veebisait www.thenewsvault.com, millelt artikkel olevat tõlgitud, reklaamib ennast tsenseerimata uudiste edastajana ning saab sissetuleku seksikohtingute ja alasti beibede reklaamide vahendamisest. Aga ’uudis’ teadlaste soovituste kohta on võetud kusagilt fanaatikute foorumist. Ükski teadlane ei ole väitnud, et 2012. aastal tekib globaalne katastroof, sealhulgas tsunamid, maavärisemine, viljaikaldus, haiguste levimine. Ning et infrastruktuurid ja linnad kaovad ning inimkond on oma algusajas – koopas elamise juures tagasi.

Ajakirjanik arvas, et võib-olla võiks sel juhul sõna ’teadlane’ jutumärkidesse panna ning ütles, et portaal on suunatud eelkõige noortele… Lisaksin: ja rumalatele? Saime kokkuleppele, et ega ikka ükski teadlane niimoodi öelnud pole küll.

Kui aga kellelgi tekkis huvi, miks see teema minu jaoks oluline tundub, siis võib lugeda varasemaid kirjutisi. Lihtsalt peagi näete, et paljud inimesed üle kogu maailma panevad tõepoolest enne 21.12.2012 käe oma elu kallale või lasevad teistel seda teha. Kas ka siin Eestis, sõltub meist endist ja kindlasti ka ajakirjandusest.

Olen teema kokku võtnud juba kolm korda, kirjutades

- geoloogilisest ajast ja tõenäosusest

- teadlaste arvamusest ja hirmu pealt teenivast ärist

- fanaatikute postitustest.

Elavhõbedast Läänemeres

Läänemeri kuulub maailma kõige saastatumate merede hulka, mille põhja on peidetud sõjategevuse jäägid ja tööstusjäätmed, lisaks on põhjakihtidesse akumuleerunud jõgede poolt merre kantud reostus. Merepõhi on nagu prügila, mida uurides geoloogid avastavad üha uusi reostusobjekte. Kalkulatsioonid on hirmuäratavad: kui reostus merepõhjast vabaneks, on sel potentsiaal rikkuda kogu viimaste aastakümnete töö, mida mere seisundi parandamiseks on tehtud. Seetõttu väita, et näiteks Nord Streami gaasitoru on madala riskiastmega projekt, ei saa.

Läänemerest kui toksiliste tööstusjääkide prügilast kirjutas Charles Hawley Spiegelis 2006. aasta augustis.

1976. aastal jäi Rootsi rannikul Botnia lahes Sundsvalli lähedal kalatraaleri võrku elavhõbedatünn. Alles 2006. aasta augustikuuks tegid geoloogid kindlaks, et selliseid tünne võib selles piirkonnas olla kuni 23000, kokku ligi 10 tonni üht kõige hullemat keskkonnamürki. Seejuures süüdlaseks osutus üksainus tselluloositehas, mis 1950ndatel ja 60ndatel süüdimatult oma jäägid merepõhja kuhjas. Viiskümmend aastat tagasi puudusid igasugused regulatsioonid, tööstus arenes tormiliselt, rahvusvahelistes vetes toimus kontrollimatu jääkidest vabanemine.

Aastail 1940-1984 toodeti Soomes Kuusankoskes Ky-5 nimelist puidu immutusainet ning Kymijoki jõe vette ja selle kaudu ka Soome lahte sattus lisaks dioksiinidele ja furaanidele ohtralt elavhõbedat. Hinnanguliselt pool materjalist ladestus jõepõhja, teine pool aga kandus Soome lahte. Jõevee kvaliteet on paranenud, kuid on keelatud jõepõhja süvendada ning suurkalade elavhõbedasisaldus ületab Euroopa Liidu poolt soovitatu.

Need on ainult kaks teadaolevat juhtumit aastakümnete tagusest tööstusreostusest, mis avalduvad merepõhjas kas akumuleeritult tünnides või kõrge kontsentratsiooniga ohtlike ainete kihtidena põhjasetetes. Tollal võis igal üksikul keemiatehasel olla hiigelsuur mõju nii merele kui inimesele, puudus teadmus ühendite toksilisuse kohta ning ka elavhõbedat peeti metalliks, mis ei moodusta lahustuvaid ühendeid.

Elavhõbeda tegelik pale ilmneski alles 1956. aastal, kui Jaapanis Minamata haiglas pidid arstid ravima haiguspuhangut, mille sümptomiteks olid kesknärvisüsteemi kahjustused, eriti rääkimis- ja liikumisraskused ning krambid. Et põhjuseks on Chisso Corporationi keemiatehase reovesi, selgus õige pea, sest ohvrite järgi seondati haiguse levik kohalikust lahest püütud kala söömisega. Et aga tegemist on konkreetselt elavhõbedamürgistusega, selgus alles kaks aastat hiljem. Selle hetkeni oli teadmata, et orgaaniline elavhõbedaühend metüülelavhõbe, mis koos tööstuse heitveega merre juhti, akumuleerub toitumisahela kaudu. Kalade ja krabide kaudu sattus elavhõbe inimese toidulauale ning põhjustas raske mürgistuse ja hulgaliselt inimohvreid. Kulus paar aastakümmet koos sarnaste juhtumite ilmnemisega, kui lõpuks reageeriti kogu maailmas. Hetkel on elavhõbe kõikides ohtlike ainete nimistutes.

Võtmeküsimuseks jääb, kas ja kuidas toksilised ained, sealhulgas elavhõbe võivad põhjasetetest toitumisahelasse sattuda. Teadlaste andmeil näiteks Poola rannikul on anaeroobsetes põhjakihtides metüülelavhõbeda teket täheldatud. Samuti kasvas 1990ndatel järsult elavhõbedasisaldus Balti mere heeringates, hetkel on see stabiliseerunud. Me oleme teadmatuses, missuguseid üllatusi võib ohtlike ühendite mobiliseerumine merepõhjast meile tulevikus valmistada. Mere põhjas on tünnid ja konteinerid, mis paratamatult lagunevad ja korrodeeruvad. Balti merre suubuvate jõgede põhjad on endiselt elavhõbeda reostuse allikateks, nii on näiteks teadlased tuvastanud Elbe jõe kohta. Olen kindel, et me ei tunne ka veel kõiki keemilisi mehhanisme, mille kaudu elavhõbe võib mobiliseeruda. Ainete ohtlikkus ja mehhanismid, mis ohtlike ainete suurte kontsentratsioonide tekkeni viivad, on sageli tuvastatud alles õnnetusjuhtumite järgselt. Selge on see, et kui me merepõhja ehk kujundlikult prügila pinda olulisel määral häirime, on teadmatustest tulevad riskid sedavõrd suuremad ning neid alahinnata ei tohi.

Kuidas arendajad on teadlaste hoiatusi ignoreerinud ja mis see kaasa on toonud, võib lugeda ka Hallandi oosi tunneli juhtumi kirjeldusest.

Soomlaste Balti mere portaal viitab elavhõbedasisalduse muutlikkusele põhjasetetes ning elavhõbeda jaotuse erinevusele geograafilises lõikes (vastavalt Niemistö, L. and Tervo, V. 1981. Notes on the sediment studies in the Finnish pollution research in the Baltic Sea. Rapp. P.-v. Reun. Cons.int. Explor.Mer, 181:87-92 / Leivuori, M. 1998. Heavy metal contamination in surface sediments in the Gulf of Finland and comparison with the Gulf of Bothnia. Chemosphere 36: 43-59). Selgelt on näha, kuidas 1950-ndatel Hg sisaldus põhjasetetes paljukordistus ning missugused on enim reostunud piirkonnad kümmekond aastat tagasi – Botnia lahe põhjaosa ja Soome lahe idaosa Venemaa rannikul.

Mida iga ettevõtja ja tulevane leiutaja peaks teadma intellektuaalomandist – 7 põhipunkti

Viimasel ajal on Eestis lahti läinud massiline ideede genereerimine. Valdavatel osadel juhtudest on esialgsed mõtted reaalsest müüdavast tootest veel kaugel, kuid mõte liigub.

Mõiste ’intellektuaalomand’ ehk lühidalt IO on paljudele väga võõras. Püüan kirjutada võimalikult lihtsalt, millega iga algaja leiutaja, ettevõtja või loometeose autor arvestama peaks. Tegemist on lihtustatud lähenemisega, seega on tegemist esimese õppetunniga neile, kes valdkonnast suurt midagi ei tea, aga tahakse teada – väga paljud liigid ja terminid on kõrvale jäänud. Otsingumootorisse sõna ’intellektuaalomand’ tippides on võimalik ennast kogu teooriaga kurssi viia, kuid tugev juriidiline terminoloogia, mis sageli kaasneb, võib sageli paugupealt huvi kadumiseni viia.

1. Intellektuaalomand ei ole mingi kunstiteos, ese või toode, intellektuaalomand ei ole ka idee, mis on kellegi peas või mis on paberile pandud. Intellektuaalomand tähendab hoopis õigusi, mis mingi leiutise, tehnoloogilise lahenduse, loometeose jne suhtes kehtivad.
2. Õigusi on kahte liiki – isiklikud ja varalised. Isiklikud õigused kuuluvad kas loometeose või leiutise autorile ning keegi ei saa neid õigusi ära võtta ega võõrandada, samuti ei saa autor isiklikke õigusi maha müüa. Lihtsas keeles tähendab see seda, et autor jääb autoriks. Teose looja võib valida autorinime, hoida teost puutumatuna, vaidlustada moonutusi jne. Varaliste õigustega aga saab kaubelda – osta, müüa, litsentseerida ehk kujundlikult ’välja üürida’ või ’üürile võtta’. Edasises tekstis ongi jutt varalistest õigustest.
3. Õigusi saab jagada veel kahte teise liiki – autoriõigusteks ja tööstusomandiks. Autoriõigus käsitleb loometeoseid, tööstusomand leiutisi, tehnoloogilisi lahendusi, kaubamärke jne. Üks vahe neil kahel on selles, et autoriõigused tekivad vastavalt autoriõiguse seadusele automaatselt peale teose loomist, tööstusomandi puhul aga tuleb neid taodelda. Miks see niiviisi on? Sest mingi loometeose – maali, skulptuuri, muusikapala, kirjandusteose eripära on üldiselt mõistetav, näiteks muusikapalade plagiaatsusele viidatakse peaaegu igal Eurovisiooni konkursil ning hakatakse uurima, kas teos on piisavalt eriline. Tööstusomandi, näiteks uute toodete või tehnoloogiliste lahenduste puhul pole see võimalik – erinevaid lahendusi on nii palju, et leiutaja õiguste kontrollimise ja kaitsega tegelevad kümned tuhanded inimesed. Eriti suurettevõtete huvides on, et nemad kui arendustegevusse suurte vahendite panustajad poleks ohustatud kiirete järeletegijate poolt. Tööstusomandi kaitseks on loodud riiklikud ja rahvusvahelised süsteemid, mis leiutiste uudsust, rakendatavust ja kaasaegsele tasemele vastavust hindavad ning uurivad, kas teie leiutis on piisavalt originaalne. Eestis on näiteks Eesti Patendiamet ja patendibüroodes tegutsevad patendivolinikud, suurematel ülikoolidel on olemas omad spetsialistid jne. Nõuded on kehtestatud selleks, et kellelgi ei tuleks pähe patenteerida näiteks ratast või arvelauda – ei jätkuks inimesi, kes kogu kupatust käidelda suudaksid.
4. Enne kui midagi konkreetset leiutama ja patenteerima hakata, oleks õigem tutvuda patentide andmebaasidega – mis on juba leiutatud ja kaitstud. See on väga õpetlik, sest esiteks tekib arusaam, et leiutiste hulk on ülisuur ja ise midagi originaalset välja mõelda on väga raske, teisest küljest aga hakkab mõte rohkem liikuma.
5. Igipõline küsimus on, miks Eestis on vähe patente, näiteks ühe inimese kohta võrreldes Soome ja Rootsiga. Tegelikult on sellele küsimusele vastus lihtne – Eestis sisuliselt puuduvad kõrgtehnoloogilised ettevõtted, kes oma äri edendamiseks peaksid suuri IO portfelle omama. Näiteks mobiilitootjatel on portfellis kümneid tuhandeid patente ja kasulikke mudeleid, aga mitte ainult selleks, et need kõik ise tootmisse viia, vaid ka selleks, et ennast konkurentide rünnakute eest kaitsta. Kui mind süüdistatakse klaviatuuri järeletegemises, siis mina otsin oma portfellist välja antenni, mis on sarnane konkurendi viimasele mudelile paigutatuga.
6. Sagedased on juhtumid, kus patenteerimine, st leiutise avalikustamine ja sellele kaitse taotlemine ei ole kõige õigem lahendus, parem on säilitada saladust. Kuulsaim näide on Coca-Cola valem, mida pole avalikustatud. Maitset on püütud lugematuseni matkida, kuid originaaljook müüb ikka veel hästi. Kuulsad on skandaalid Hiinas järele tehtud autode ja bussidega, mõnele tuntud automargile võib isegi Hiinas valmistatud plagiaadi uksed täpselt ümber tõsta. Juhtumid on loomulikult vaidlustatud, kuid vastavalt Hiina seadustele toimub istung kohalikus kohtus… Nii et keeruline rahvusvaheliste õigussuhete aspekt on samuti oluline.
7. Täpselt samamoodi nagu ükski ühiskonnakord pole ideaalne, on ka intellektuaalomandi varaliste õiguste teema mitmetahuline. Ajaloost on teada, kuidas uute tehnoloogiate kasutuselevõtt on edasi nihkunud aastakümnete võrra, ravimite tootmine on monopoolne ning paljude ravimite kõrgete hindade tõttu jäävad need kättesaamatuks näiteks arengumaade inimestele. Suureneb lõhe suurte ja väikeste, rikaste ja vaeste vahel. Loometöö puhul tahavad lisaks autoritele “oma osa” saada ka mänedzherid, esindajad, turustajad jne.

Mõned veebisaidid: TÜ Tehnoloogiainstiuut http://www.tuit.ut.ee/IO, Eesti Patendiamet http://www.epa.ee/, Mikk Putke blogi http://ipestonia.wordpress.com.

Nord Streami keskkonnamõjude aruande kvaliteet on ebapiisav – miks?

1633 lehekülge teksti ning paks atlas kaartidega. Peaks ju piisama? Paraku kehtivad lihtsad vanasõnad ’suurus pole oluline’ ja ’tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet’. Edasises kirjutises näitan, et arvestamata on jäetud nii teadaolevate teaduslike andmetega kui kaasaegsete teadustulemustega ning olulistest riskidest on lihtsalt üle libisetud.

Enne, kui tellimust täitev konsultatsioonifirma on asunud tuhandeid lehekülgi teksti kokku kirjutama, peaks ta vastama põhimõttelistele küsimustele:

1. Kas valitud uurimismetoodika on esinduslik?

2. Kas on kasutatud kõiki kaasaegseid teadustulemusi?

3. Kas ei libiseta üle võimalikest riskidest, nimetades neid vähese põhjendusega ebaolulisteks või väheolulisteks, ignoreerides teaduslikke analüüse?

Tänases Kuku raadio saates ’Kukkuv õun’ rääkisid aruandega seonduvatest probleemidest akadeemikud Endel Lippmaa ja Tarmo Soomere. Kasutades nii enda teadmisi kui refereerides ’Kukkuvale õunale’ on võimalik näidata, et eelpool toodud põhimõttelised küsimused on vastamata.

Esiteks, uuriti ja kaardistati põhjasetteid. Aga ainult pealmist 5 cm pakust kihti, kusjuures teadusuuringud on näidanud, et mitmed ohtlikud ained, eriti näiteks dioksiinid on akumuleerunud 10-30 cm sügavuses kihis. Dioksiinide allikaid on mitmeid, kuid üheks peamiseks on Soome Kymijoki aastakümneid kestnud reostus.

Aastail 1940-1984 toodeti Soomes Kuusankoskes Ky-5 nimelist puidu immutusainet ning jõevette ja selle kaudu ka Soome lahte sattus ohtralt dioksiine, furaane ja elavhõbedat. Hinnanguliselt pool materjalist ladestus jõepõhja, teine pool aga kandus Soome lahte. Jõevee kvaliteet on paranenud, kuid on keelatud jõepõhja süvendada ja kalade dioksiiinide sisaldus on kõrgem kui Soome teistes siseveekogudes ning suurkalade elavhõbedasisaldus ületab Euroopa Liidu poolt soovitatu.

Viimasel ajal on Läänemere vee kvaliteet paranenud ja ka praegu settivad põhjasetted, mida esindab ka pealmine 5 cm paksune kiht, on muutunud puhtamaks – kuid väga ettevaatlik peab olema sügavamal paiknevate ohtlike ainete remobiliseerumise suhtes, mida gaasitoru rajamine paratamatult põhjustab. See andmestik peaks keskkonnamõjude hinnangus kindlasti sisalduma, sest on ilmselge, et gaasitoru rajamine ei häiri ainult pealmist 5 cm paksust kihti. Seega ei olnud valitud uurimismetoodika esinduslik.

Teiseks, Tarmo Soomere tõi selgelt välja, et kaasaegseid uurimistulemusi ei olnud kasutatud, näiteks ohtlike ainete ja setete edasikande hinnangutes kasutati koguni aastakümneid vanu järeldusi, mis on viimase aja teadustulemustega selgelt ümber lükatud. Ka Eestis näiteks on liikvel veel legend, et hoovuste süsteem viib ohtlikud ained Eesti rannikult Venemaa poole ja Venemaa reostuse Soome rannikumerre, paraku on uuringud näidanud, et ka Eesti rannikumeri on ohus. Samuti on kasutamata tänapäevased modelleerimise võimalused. Läänemere konteksti on lihtsalt üle kantud süvamerede kontekst. Samas on Läänemeri sellises seisus, et ökoloogilise taastumise tagamiseks peaks nii emissioonidele kui merepõhja setete remobiliseerumist põhjustavatele projektidele olema kehtestatud väga ranged reeglid, mis on äärmiselt rangemad süvameredele rakendatavast reeglistikust.

Kolmandaks, enamiku riskide kohta on kirjutatud ’ebaoluline’ või ’väheoluline’. Aruannet lugedes tundub, et kogu tekst on genereeritud selleks, et kirja panna need kaks sõna. Ekspertide väitel aga on alahinnatud meremiinide lõhkamise vajadusega kaasnevaid riske põhjasetete remobiliseeumise ja edasikande kohta, Endel Lippmaa ja Tarmo Soomere hinnangutel isegi suurusjärkude võrra. Suur hulk ebamäärasusi on seotud keemiarelvade matmiskohtadega.

Avades aruande leheküljelt 1633 loeme:

Mõjudest arusaamise lüngad

Mõjude ulatusest, kestusest ja intensiivsusest arusaamise seisukohalt on kõige olulisemad järgmised asjakohased lüngad:

- Vähene arusaamine sõjamoona kahjutustamise mõjust eri objektidele. Andmed on lünklikud ka impulsside levi, ulatuse ja intensiivsuse ning veesambas oleva heljuvaine kestuse, ulatuse ja intensiivsuse osas

- Merepõhja koosluste erinevatest mõjudest taastumiseks vajalik aeg

- Tegurite mitmekesisus, mis muudab üksiku teguri (antropogeense või loodusliku) suhtelise mõju hindamise ökosüsteemi dünaamikale keeruliseks

- Mudelite (nt setete leviku, toit- ja saasteainete vabanemise ja naftareostuse mudelid) vältimatud piirangud mõjude tugevuse ja ulatuse täpsel prognoosimisel

Ja kõik. On ’paratamatud lüngad’ ning pole lisatud ühtegi teadlase kommentaari nende lünkade olulisuse kohta. Selline ülelibisemine ei ole aktsepteeritav.

Eeltoodust lähtuvalt on vastus kõigile kolmele põhimõttelisele küsimusele eitav. Ja seetõttu ei saa aruande kvaliteeti pidada piisavaks.

Lisaks infot gaasitoru võimaliku lõhkemise kohta. Norras Stavangeris asuv Norra naftaturvalisuse ametkond (Petroleumstilsynet), mis alustas tööd 2004. aastal, käsitles projektis ‘Veealuste gaasiemissioonidega seonduvad riskid’ veealuse gaasitoru lõhkemist. Situatsiooni modelleerisid neli Norra firmat – DNV, Scandpower, Safetec ja Lilleaker. Mudel käsitles järgmist protsesside ahelat: 1. toru lõhkemine; 2. gaasi vabanemine ja tõus veepinnale; 3. gaasi kandumine veest atmosfääri; 4. gaasipilve levik õhus; 5. laevade ja gaasiplatvormide kokkupuude gaasipilvega.

Vastavalt etteantud parameetritele määrasid neli firmat gaasipilve leviku eri tingimustes: toru sügavus 50 – 300 meetrit ning tuule tugevus 2, 7 ja 15 m/s. Modelleerimise tulemused mõnede parameetrite osas erinesid kuni 10000 korda!

See näitab, et kuna senini pole suuri õnnetusi juhtunud, mida aluseks võtta, ei oska ka norralased, kes koostöös Suurbritanniaga andsid käiku 1200 km pikkuse gaasitrassi Langeled, võimaliku suurõnnetuse mõjusid veel täpselt hinnata. Alustatud on erinevate mudelite võrdlemist.

Modelleerimise ühe tulemuse kohaselt 2 minuti ja 20 sekundi möödudes peale gaasi pinnale jõudmist 70 meetri sügavusel paiknevast lõhkenud gaasitorust 2 m/s tuule tingimustes haarab gaas merepinnal umbes 200 m diameetriga ala, on tõusnud 1000 meetri kõrgusele ning levinud 500 m kaugusele.

Teadmatused on suured ja kuna suuri õnnetusi pole juhtunud, ei oska keegi täpselt mõjude ulatust prognoosida.

Eesti maavärinariskid on olematud

Postimees on teinud artikli ning kirjutanud, et lähiajal on ka meil Eestis maavärinat oodata – küll tillukest, aga ikkagi. Lisanud on ka pilt, millest võiks otsekui järeldada, et selline ajalooline sündmus võiks toimuda näiteks Rapla kandis.

Paslik on pilk peale heita maailma maavärinate riskide kaardile. Keegi ei suuda takistada protsesse, mis jätkuvalt toimuvad, kuna India laam põrkub Euraasia laamaga. Samuti ei saa miski selle vastu, et nii Lõuna-Ameerika kui Põhja-Ameerika lääneosas sukelduvad ookeanilised laamad kontinentide alla. Samamoodi teistes piirkondades, mis kõik on välja toodud riskide kaardil. Kaardi paremaks vaatamiseks klõpsake sellele. Ja tundke rõõmu, et Eesti ala paikneb kõige madalama maavärinate riskiga piirkonnas. Muide, nii tugevaid maavärinaid, nagu oli Eestis Osmussaare lähedal 25. oktoobril 1976, toimub maailmas iga päev umbes 20. Osmussaare kirderannal järsul pangal tekkisid varingud, saare keskel asuvasse kivimajja tekkis pragu, mis ulatus räästast maapinnani. Tallinnas oli värinat selgelt tunda, laelambid kõikusid ja aknaklaasid klirisesid. Aga see oli ka kõik ja rohkemat meil karta ei ole vaja.

Klõpsake kaardile selle suuremaks muutmiseks!

Olgu välja toodud ka Itaalia seismilise riskide kaart ning Itaalias toimunud maavärina epitsentri asukoht. Nagu ka varasemates blogipostitustes oli juttu Hiina ja Islandi kohta, võrrelge Itaalias toimunud maavärina epitsentri asukohta USA Geoloogiakeskuse (USGS) seismiliste riskide kaardiga. Nagu näete, toimus maavärin kõrge seismilise riskiga alal. Ning heitke pilk veel kord sellele, mida maailma seismiliste riskide kaart näitab Eesti kohta. Riskid on olematud.

Maavärinaid on püütud ka ennustada. Päevaleht kirjeldab, kuidas maavärinat ennustanud teadlane naerdi Itaalias välja.

Üheks kindlamaks ennustusmeetodiks on siiski statistika. Vaadeldakse erineva tugevusega maavärinate arvu kindlas piirkonnas teatud aja jooksul ja antakse välja seismilise riski kaarte. Määratakse teatud tugevusega maavärina kordumise intervall. Intensiivsuse hindamisel hinnatakse ka geoloogilist ehitust.

Samas on kasutusel ka füüsikalised ja keemilised indikaatorid. Paisumismudeli (i.k. dilatancy model) kohaselt väikesed poorid ja praod avanevad surve all olevates litosfääri kivimites, jätkuv pinge intensiivistab avanemist veelgi, vesi tungib pragudesse ja pooridesse, see muudab kivimipinnad libedaks, tuues kaasa energia vabanemise. Antud mudeliga on seotud mitmed ajas muutuvad parameetrid maavärinate vahetuks ennustamiseks: seismiliste lainete kiirus, maapinna vertikaalne liikumine, radooni sisaldus kaevuvees, maapinna elektriline takistus, väikeste maavärinate arv. Radooni sisalduse suurenemisele viitas ka Itaalia teadlane: suletud pooride avanedes tungib kaevudesse radioaktiivse lagunemise käigus poorides akumuleerunud radoon.

Kuigi paisumismudel sisaldab endas paljusid tuntud indikaatoreid, pole seda veel teaduslikult tõestatud, kuna pole konstrueeritud instrumente, mis mõõdaks sügaval litosfääris mikroskoopilisel tasandil toimuvaid protsesse. Probleemiks jääb üldistatud mudeli loomine, sest konkreetsete maavärinate puhul võivad indikaatorid olla erinevad. Ja kui indikaatorid vastavadki maavärinale, on väga raske öelda, millal täpselt see toimub. Samuti võivad loomad anomaalselt käituda. Peamised loomad, kelle anomaalset käitumist on jälgitud (alates mõnest nädalast kuni vahetult enne maavärinat), on kalad, konnad, maod, kilpkonnad, linnud, kanad, koerad, kassid, põdrad, hobused, lehmad, rotid ja hiired.

Konkreetne sündmus: Haichengi (Hiina) maavärin 4. veebruaril 1975. Tugevus: 7.3 magnituudi. Maavärin purustas hulgaliselt ehitisi, kuid inimohvrite arv oli väike, kuna maavärinat suudeti ennustada ja hoiatada. Indikaatorid: väikeste maavärinate laine, veetaseme ja radoonisisalduse muutused kaevuvees, maapinna vertikaalsed kõikumised, loomade anomaalne käitumine. Kuna elanikud olid enamuses evakueeritud, oli ohvrite arv suhteliselt väike. Hiinas tegeleb maavärinate ennustamisega üle 10 000 spetsialisti ja 100 000 amatööri. Kuid järgmisel 1976. aastal toimus maavärin Hiinas Tangshenis, 650 000 inimohvrit. Ühtegi kirjeldatud indikaatoritest ei eelnenud.

Ennustamine on samas alati keeruline – mõelge, mis juhtub, kui ennustus on välja kuulutatud, elanikud evakueeritud, kuid maavärinat ei toimu? 1985. aastal avalikustati USAs 1985 ennustus maavärina toimumise kohta (tugevus 6 magnituudi) San Andrease murranguvööndis Parkfieldi lähedal (Kalifornia). Selles piirkonnas toimub keskmiselt üks tugevam maavärin 22 aasta jooksul. Kohalikud elanikud ei väljendanud ei oma üllatust ega ka muret seesuguse ennustuse kohta.